kunst pole elu

Alati kui oled talvel õues niimoodi tegevuses, siis läheb kõht niimoodi mõnusalt tühjaks. Ja põsed on pärast pool päeva punakad õunad. Täna hommikul olin niimoodi õues, kui lõuna ajal koju jõudsin, oli päris hea tunne. Ja hundiisu ka. Ilus külm talvepäev on ilus asi. Nägime täna hommikul Ellut. Noh see on see notsu, kes tuli Margusele sünnipäevaks külla. Natsa aja pärast ka sellest miks.

Kakskümmend kaks musta rüü sõdurit
Panin endale rüüd selga
Ärkasid enne koitu
Istusid valgete ratsude peale

Kummardasid sahhile
Kapjad plaksusid enne päikest
Kõrb, mets ja maa polnud veel ärganud

Nad ratsutasid kohtuma jumalaga
Ühe lagendiku peale

Mõnikord ärka vara
Ja vaata aknast välja
Nad võivad kolonnides mööda ratsustada

Ära end kaasa paku
Nad ei pane sind tähele

Pole sul sahhi
Ei oska sa taltsustada valget hobu

Mul on üks sõber. Ta eriti ei tea, mis päev on. Sest see ei loe. Paljudel inimestel on suvel selline aeg. Et pole nagu tähtsust, mis päev on. Eks see teadmine, et raisk täna on esmaspäev ja jee täna on reede. Päevi loendamine intensiivsemalt siis kui on palju kohustusi. Mõnedel inimestel on märkmik hädavajalik, teistel on kõik peas. Mina vist kuulun rohkem nende hulka, kel asjad püsivad meeles. Tegelt see on ka treenitav asi. Aga täna on reede õhtu ja ma olen rahulikult kodus. Homme hommikul mängin jalkat. Jalkat ma armastan.

Teele on täna meie pool. Tal on mingi pisik sees, päev läbi on oksendanud. Ta ei tahtnud midagi süüa, ma tõin köögist talle ühe banaani, seda sõi. Ma olen ka haige olnud, aga üldjuhul ma ei ole kunagi haige. Sest ma ei taha. Väikesena olin haige ja siis tõi ema poest kokakoolat klaaspudelist, siis ma oksendasin haiguse koos kokakoolaga välja. Millalgi ma arvasin, et ainult nõrgad inimesed on hagied, nüüd saan aru, et must oli nõrk niimoodi arvata.

Vahest on ni, et mõni päev nii nagu meeletult pikk ja teine päev nagu on meeletult lühike. Vahest on nii, et mõni päev teed nii palju, et täiesti ajuvaba ja vahest on nii, et mõnui päev ei tee mitte midagi. Vahest on nii, et hommikul on tuju hea ja õhtul on nukrus, vahest on nii, et hommikul on väsimus ja õhtul on trallimistuju. Päevad pole vennad või pole vennad need minad mis erinevatel päevadel ärkavad. Aga vast see ongi huvitav.

Lollitada oli hea koos teistega koos, et mida mõni Kihnu memm või mõni tähtis mees või mõni väljamaa saadik Arnoldile ütles. Eestis on ikka palju leelotajaid, siukseid natuke krinksus mehi ja ilusaid naisi. Kaarle veel ütles, et tahab kümne aasta pärast raudselt meist kedagi seal näha, ma siis ikka vastasin, et ega ma siis ei viitsi enam sinna minna. Nagunii päris järjekorra ees on aasta ema, aasta isa (vot äkki peaks minema selle tiitli peale välja) ja siis valitsus värksärk. Poliitikat ma vast ei tee ja kui päris järjekorra alguses sinna saali ei saa, siis on mõttetu, kõik need peened suupisted on läinud ja paremad veinid joodud. Aga muidu heinapallid laval Rohumaa tehtud kontsertlavastuses meeldisid, kuigi Matvere Marko on vist igalpool, kus vähegi võimalik olla on. See nagu siis kui suvi tuleb kätte on Tõnis Mägi ja Sepo Seeman igalpool. Täna oli tore päev.

Polnud ammu kelgutanud, käisin täna vanakal Tuuli ja Margusega kelgutamas. Poole mäe peal tuiskas lumi nii näkku, et ei näinud midagi. Margusega sõitsime kahekesi ka kelguga alla. Päike täna paistab. Nüüd lähen söön magustoidukompotti. Salvokas on hea kelk, eest saab jalgadega pidurdada. Noh kui mõni väike laps on ees. Aga kui suu ja silmad on lund täis, siis ei näe, siis tuleb niisama alla pannes urra-urra karjuda.

Mõned lihtsad mõtted otsivad mõni päev kuidas saaks välja. Panin killud nimeks, sest tundus see sobiv. Ma ei tea, mis sellest välja tuleb ja pole ka tähtsust, aga lihtsalt üks avatud päevik, kuhu vast ilmub midagi vägevat vahest juurde. Mõni kild või mõni luuletus. Teistele vaatamiseks. Ja äkki räägin ka vahepeal kuidas mul läheb.