20050629

2

Mind on alati huvitanud üks teema.

Mehed ja naised. Mehisus ja naiselikkus.
Milline on mehine mees?
Milline on naiselik naine?
Igal kultuuril ja ühiskonnal on omad rollid ja stereotüübid ning lisaks sellele on igal inimesel ka oma arvamus.
Erinevate naiste nägemus mehisest mehest võib olla äärmiselt erinev.
Samuti võib tõdeda seda, et mehed näevad naisi suhteliselt laia spektriga.

Mis asi on iluideaal?
Mis on see loomalik alge igas naises, mis tahab teatud sorti meest? Kas ka peale selle on veel midagi?

Kas mehine mees on see, et ta naine usub tema igat vastust ja mehel on tunne, et ta ei valeta?

Milline on ilus naine? Mis on armsuse, ilu ja siiruse vahe?

Milline on ilus mees? Mis peab mehisel mehel veel olema peale armsuse?

Kas armas naine tohib/võib suitsetada?

Kas naine võiks osata süüa teha ja ta ka nagu päriselt teeb süüa?

Aga mind huvitab see kõik. Nii et kui sa viitsid, siis jutusta või ütle või kommenteeri midagi.

Kas mehine mees teeb ise köögis remonti või on aus ja tunnistab, et tal pole oskusi ja tööriistu? Või mehisel mehel on kõik tööriistad kodus olemas? Kas mehine mees on rikas? Just nimelt, kas tal on palju raha?

Mind ei huvita ilusad sõnad, mind huvitab erinevate inimeste konkreetne nägemus mehisusest ja naiselikkusest. Mind huvitab inimeste eelarvamused ja mõtlemisvõime.

20050627

MAAL VOL2 kiire lõppmäng

Kuna mu tekst on lohakas ja esineb hetki, kus ma teda naudin, siis ma lasen tal lihtsalt tulla. Aga kuna nüüd on nii, et ma enam päris täpselt ei mäletagi mis seal maal oli või ei olnud, siis pole vist järjejutuks võimeline. Mul pidi palju vigu ka olema. Nii komad, käänded kui väljendus.

Igatahes maalesõidu ajal ma magasin. Seal tegin alguses metsas täiesti ebapraktilised kasevihad, mida küll hiljem korra sai saunas kasutatud. Osad rootsud jäid pundist päris korralikult välja tilpnema. Raske on leida ka metsakaske, mille lehed ei algaks vähemalt kümme meetrit kõrguses. Neljapäevane jaaniõhtu sai peetud, vanaema jõi koos teistega sinist dzinni ja ma kardsin, et neil hakkavad sarved kasvama.

Reedel veidi saagisin ja lõhkusin. Teised tegid teisi töid. Siis võtsin osad ploomi oksad maha, mis lauta viivaid elektrijuhtmeid pidavat mädandama. Õhtupoolikul käidi suure kombe kohaselt kõik surnuaiad läbi ja istutati lilli. Mina juhtisin autot. Ma ei salli kunstlilli, mis osadele haudadele olid kellegi poolt eelnevalt topitud. See on veel hullem kui sünnipäevaks kunstlille viimine. Neljapäeval käisime ka paar korda Rautina järves ujumas. Lapsepõlves käisime seal tihit ujumas kui oli heinaaeg. Tore järv ja päris soe.

Laupäeval ma trimmerdasin ja teised noored riisusid muru kokku ja viisid lauda taha hunnikusse ära. Maal on päris palju trimmerdada. Laupäeval käisime ka neli korda ujumas ja õhtul sarnaselt kahele eelnevale päevale saunas. Ja siis korra sain maailma peale pahaseks. Noh nagu ma ikka korraks täiega pahaseks saan, väike jonn üksi ja samamoodi edasi. Midagi pole teha, selline see elu juba on.

Pühapäeval tegime nipet-näpet. Panin trimmeri ja sae ära, ema pesi pesu, mina koos Madleeniga ka autot. Ja siis vanaema käis pesus ja jõudis toa juurde ja istus korra toolile ja vaatas õue peal olevat autopesu ja lausus: "Või jumal, see auto pole nii puhas kunagi olnudki, läigib vastu nagu juudi munn." Pärast sõime veel praekartuleid ja kuulasime (naersime) vanaema arvustust raadiost tulevale Siiri Sisaski laulmisele (lits pidavat kõik laulud ära rikkuma). Tagasiteel juhtisin autot ja Tallinn-Tartu manteel sain harjutada möödasõitmist. Sain hakkama. Kuigi see auto juhtimine on ka närverakke hammustav tegevus.

Vast jõuan veel see aasta maale.

20050626

MAAL VOL2 osa 1

Kõik algas kolmapäeva öösel vastu neljapäeva. Läksin tequilapartilt koju. Minu jaoks oli see tartu legendaarse limonaadi ja uue tulija hullu õuna õhtu. Aga nalja meil sai. Kui nüüd meenutada, siis täpselt ei mäletagi mille üle, aga igatahes me Janno, Kaarle ja Anuga kõkutasime. Neil läks pidu edasi, ma suundusin kodu poole. Ja siis oli kell umbes üks öösel. Ja kui ma olin juba auto parklasse ära pannud, siis Madleen helistas ja ütles, et nii nii äge lõpupeol siiski ei ole ja kuna ma tunnen hingesugulust nende inimeste vastu, kes ei oska võõras kohas magada ja osadel teistel põhjustel ka, et nii et sellest pikast lausest tuleb välja lõpuks see, et võtsin vastu otsuse talle järgi sõita. Hara ja Loksa vahel on üks suure uksega koht. Ma panin mööda Narva manteed lõikama. Aga seal on see aasta need suured teeremondid. Jõudis kätte selle öö kõige pimedam hetk ja nii ma siis vahetasin sõiduradu kollaste vilkuritega tähistatud juhiste järgi. Ja siis ma nägin põõsas esimest politseiautot, ta kõrval oli ka üks teine auto, ju nad ajasid mingit asja. Jõudsin Loksale, peatasin auto, pissisin laia joana legendaarse limonaadi ja hullu õuna välja. Leidsin värava üles, võtsin Madleeni peale ja hakkasime tagasi sõitma. Peale Loksat, kui mägi laskub vilkus sau. See politseinik oli naine ja ta oli julgestuspolitseist, tahtis mu lube näha ja andis toru ja lasi mul puhuda. Ma panin täiega. Ma olen väikesest peale kakaosid ja jäätisekokteile (neid saab harva) armastanud mullitada. Politsenaine hakkas naerma, ütles et aitab aitab, vaatas mõõdikut ja soovis head teed.

Kas olete näinud valges öös tumekollast kuud tõusmas madalalt metsakohale? Ma nii polnud näinud, äkki märkasime, see oli tohutute mõõtmetega. See oli üks hõõguv kera. Peatasin auto ja veidi vaatasime. Väsimusest rääkisime ainult lolli juttu. Seal Narva manteel polnud vahepeal remont edasi läinud ja see politseiauto oli ikka sama koha peal ja see teine auto oli ikka tema kõrval. Nähtavasti oli neil mingi suurem asi ajada. Keerasin vanale Narva manteele ja seal kuskil Maardu ja Viimsi vahel peatas mind politsei. Seekord oli tegu nooremapoolse mehega, panin toru suhu ja täiega tuld. Andis toru mälestuseks ja lähenesin Viimsile tagaküljelt. Enne sisenemist kurvi peal oli politseiauto, tegemist oli venelase ja keskimise eas politseinikuga. Küsis dokumente ja hakkas toru aparaadi külge seadma. Ma näitasin talle toru, mis eelmiselt politseinikult sain ja ütlesin, et ma just puhusin seal üleval pool kuskil. Ta soovis mulle head teed ja kolmas kord jäi mul sel ööl puhumata. Ma arvan, et nutikas kavalpea äkki nüüd mõtleb, et võib-olla peaks alati autos käigukangi juures olema üks toru, et saaks öelda, et juba...Kurb on see, et paar päeva hiljem maal kuulsin raadiost, et Jaaniööl saadi kätte 122! alkoholijoobes juhti. Rumalad inimesed. Madleen sai oma voodisse magama ja ka mina suht-koht rampväsinuna sain kella neljast voodisse.

Järgmisel hommikul, neljapäeval 23. juunil aastal 2005, oli äratus kell pool üheksa. Ema pidi mind siis äratama, kui ise ärkab, et me saaks alustada maale sõitu. Linnast ära, Jaani pidama...

Jätkub hiljem millalgi, sest praegu hakkan suunduma täditütre sünnipäevale.

20050622

TARKUSE ARMASTUS

Täna lõpetasid vist paljud ilusad poisid ja tüdrukud üle vabariigi keskkooli. Ja siis noored pidutsevad nädala lõpuni. Aga mina lähen homme hommikul maale. Mul on vaja see aed seal lõpuni lammutada. Oleks ma tüdruk, ma ostaks endale mugavad topid. Meelelahutuslikult kaob aeg käest ära. Midagi peaks tegema. Midagi, mis paneks enda üle uhkust tundma. See aed. Täna külastan Janno juures tequilapartit. Ma vist ostan suure pudeli limonaadi kaasa.

Õnnitlused ilusatele lõpuaktuste tüdrukutele, kellest osa mul õnnestus täna kohata. Ma armastan eesti naist, eesti loodust ja eesti sööki. Lihtne.

20050621

ÄRAKÄIGUD

Käisin eile Linnateatris "Meeletu" etendusel.

Selle looga on mul veidi isiklik suhe, mida tasuks selgitada. Aastal 2001 tegi Eesti Filmi Sihtasutus täispikkade filmistsenaariumite konkurssi. Nagu heaks tavaks Eestis, et kui päris seda võistlusele ei tulnud, mis oleks esikohta väärinud, siis jäidki peaauhinnad välja andmata. Aga anti kolm kergutuspreemiad, millest ühe sain mina koos tol ajal filmi tudeerinud keskkooli aegse klassivenna Märten Vaheriga kahasse kirjutatud stsenaariumi "Ingellik elu" eest. Toon siinkohal ära tolle stsenaariumi sünopsise:

Leo on noor mees, tal on peaaegu kõik olemas: hea töö pangas, kena naine ja kihvtid sõbrad. Kuid igapäevases rutiinis hakkab ta kohtama üht imelikku tüdrukut, justkui Inglit. Tänu Inglile meenuvad Leole paar tähtsat sündmust varasemast elust. Leol hakkab kõik allamäge minema, sõbrad ei tundu enam vajalikud ja naine pole armas. Kui ka töö juures tekivad ebameeldivused, otsustab Leo ära minna, lihtsalt kuhugi, lihtsalt selleks, et taas end hästi tunda.

Too stsenaariumivõistluse honorar on ainuke kord siiani mu elus, kus kirjutamise eest olen raha saanud. Ega ta suurem asi stsenaarium ei olnud, aga vast tasuks märkimist see, et tol võistlusel osalesid ka "Sigade revolutsiooni" (nimel all "Iseseisvad") ja "Stiilipeo" esialgsed stsenaariumid, mis äramärkimist ei leidnud. Tolle võistlusel žüriisse kuulus ka Jaan Tätte. Jaan kirjutab "Meeletu" kohta:

"Mingisse ikka jõudes võib juhtuda, et küsime eneselt, kas see elu, millist me elame, on just see, millest me lapsepõlves unistasime. Kui me oleme selle küsimuse küsinud, peame sellele ka ausalt vastama. “Meeletu” peategelane küsis selle küsimuse ja näitemäng näitabki, mis peale seda juhtuma hakkas. See on muinasjutt."

Loo mõte on "Ingellikul elul" ja "Meeletul" enam-vähem umbes täpselt sama, ka see on sarnane, et Leo nägi Inglit ja Rain Simmul Sirlit (vabandust, mulle ei tule peategelase nimi meelde). Aga põhiline ja oluline erinevus kahe loo vahel on see, et kui "Ingellik elu" näitas seda, et mis juhtub peategelasega enne seda, kui ta ära läheb, siis "Meeletus" räägib mees sellest, et kuidas kõik on peale seda, kui ta on juba oma elust jalga lasknud. Tättet loo varastamises ei süüdista, vaid vastupidi tunnen end meelitatuna, et olen võib-olla kedagi suutnud veidi mõjutada.

"Meeletu" on hea tekst ja hea lavastus. Minule meeldib see Tätte tekstidest enim. Lugu on liigutav ja Rain Simmul esitab osatäitmisega tugeva väljakutse Tambet "Padjamehe peategelane" Tuiskile järgmisele parima meespeaosa teatriauhinnale. Simmul paneb vabalt, ta oskas õigesti balansseerida kahe olulise asja vahel:

1) Tegelane, näitleja, inimene peab laval omama hoiakut, et tal on ükskõik, et kui ta tõesti nii mõtleb, et siis ta võib ka publiku persse saata, tal on publikust ükskõik

2) Tegelane, näitleja, inimene peab laval omama publikuga kontakti. Ta peab tunnetama publikut, oskama nendega suhelda, oskama end nendele avada.

Simmul pani mõlemas dimensioonis hästi. Nuriseda võib vast selle üle, et kas kõrvaltegelasi oli vaja näidata ja kas seda oleks pidanud teatud kohtades tegema nii nagu lavastuses välja kukkus. Ja võib-olla ka selle üle võib nuriseda, et kui olla halvas tujus, et siis võib lugu tunduda coelho ja liiga primitiivne, veidi jabur, mõttetu.

Aga jälle vastupidi. Me kõik tahame kuhugi ära ja laval peabki nägema õiget eeskuju. Ja teatud nüansid olid ikkagi dramaturgiliselt päris kenasti lahendatud. Võib-olla veidi pikk suvel vaatamiseks, aga sooja tunde sai. Ma arvan, et see on lavastus, tekst, mis kriitikutele ei sümpatiseeri, küll aga tavalisele teatripublikule. Ma ei tea kas see on hea või halb. Loo liigutavam koht oli see, kui ta kirjutas alla lahutuspaberitele. See mõte, et abielusid peaks sõlmima vastastikul kokkuleppel kümneks aastaks ja siis kümne aasta pärast sõbralikult olukorra üle vaatama, et see mõte on mingis raamatus või asjas juba nagu olnud, aga ikkagi tundus see eile üks väga õige mõte.

20050619

ANALÜÜTIK

Et ära teenida ühiskonda, siis võtan ette kaks sotsiaalset välireklaami. (Klippe pole näinud, ei tea kas ongi, internetist ei leidnud).

"Maga kaineks, siis sõida"
Neid plakateid on pool linna täis. Või terve linn. Või terve riik. Ja siis popikoon Aivar Riisalu tõistis veel kisa, et see mees, kes padjaga seal magab võib olla äkki tema. Kõmu kui palju. Aga nüüd. Mida tähendab see slogan? Tähendab siis seda, et kui sa oled alkoholi- ja/või narkojoobes, et siis on parem minna magama kui autorooli, et siis saad sirgeks ja siis sõidad. Nii peaksime me seda reklaami mõistma ja seda me ka teeme. Tegemist on väga labase reklaamiga. Baaseeldus on see, et nagunii on joomist niipalju, et seda pole mõtet varjata. Reklaam on otseselt suunatud neile inimestele, kel võib olla purjakil peaga tuju autorooli ronida ja/või nende lähedastele. Tegelikult võibki seda reklaami mõista natuke alkoholi tarbimise propagandana. Tahetakse hetkel parandada midagi, seda et alkoholi tarbinud juhte oleks suvel vähem, aga kokkuvõttes võib siuke reklaam mõjuda ainult negatiivselt. Niimoodi eksponeerides lamedust ei jõua kuhugi. Inimene ei tohi hakata arvama, et joomine on lahe ja peale joomist magamine on lahe. Siuke reklaam peaks olema a la midagi sellist "JOOME VETT JA MORSSI, TEEME SPORTI JA OLEME ILUSAD!" Ühiskonnale tuleb riigi raha eest tehtavate tänavaplakatitega sisendada positiivsust ja elujõudu. Üks Postimehe artikkel ka.

"Märka inimest, mitte haigust"
Kampaania pressiteade Mitut aidsihaiget sa tead? Kas aidsihaigele meeldib endal kõigile rääkida, et tal on aids? Noh niisama rääkida. Kas meile üldse meeldib rääkida, et meil on midagi koledat või meie tervis jumpsib või kuidas on sellist juttu kuulata? Loomulikult virisetakse, palju virisetakse, aga see oli ju tegelikult see, mis me tahame teistelt saada ja teistele anda. Kui ma jääks aidsi, kas ma ütleks seda kohe teistele? Ei vist, aga mitte sellepärast, et ma kardaks, et nad hakkaksid must eemale hoidma. Inimesed on piisavalt targad, et teada, et aidsi niisama ei saa, et kas siis verega või suguühtest ja kui ei ole, siis on selle kampaania baaseeldus vale Ma arvan, et aidsihaigele tõesti ei meeldi, et teised teda vaadates mõtleks, et ta on aidsihaige ja sellepärast ta niisama lihtsalt tuttavatega sellel teemal ei räägigi. Ja nii ongi normaalne. Nii tegelikult võin ka mina mõnda aidsihaiget tunda teadmata ta haigusest midagi. Aga ma ei ole ette paha, et kardaks teda nagunii. Kas antud kampaania valmistab ette seda, et aidsihaiged tuleksid kapist välja ja hakkaksid korraldama paraade nagu seda teevad homoseksualistid? Las inimesed elada. Lihtsalt elada. Ükskõik kes nad on ja stigmasi me paneme nagunii ja las nad siis olla ka pigem positiivsed. Minu arust võiks olla antud kampaania a la "ÄRME KARDA ELADA. ME OLEME HEAD. KA SINA"

20050618

RIND

Üleilsel hilusõhtusel loomaaia ekskursioonil oli grupijuhiks üks mees, kes lasi narkokotikestes ringi käima kameeli pehmet karva ja traadi moodi elevandi sabakarva. Muidu rääkis kuidas loomadega ja loomaaiaga lood on, aga siis ahvi puuri juures läks keel veidi sõlme.

"Imetajad nagu teada on need loomad, kes toidavad oma poegi imega..."

Käisin eile teistkorda korda Loomadefarmi vaatamas. Tore on vaadata ja tore on see, et tegijatel on ka on tore teha. Eile muidugi varastas Lagle show ära, kõigepealt sellega, et poistebändi kohas hakkas naerma kui pidi karm mees olema ja siis hiljem kui bänd mängis ja ta laulis ja mikrofon käest lavalt maha kukkus ja üks hea inimene publikust talle selle tagasi ulatas, et siis selle asemel, et edasi laulda hakkas ta seda inimest tänama. Aga muidu olen siiski arvamusel, et kui kärpida alguse joodik, lõpu vanamutid, vahepealne tants, lühendada veidi Ulgumerd (see on see kui Markus, Risto, Sergo kolmekesi valivad keda ära süüa), paar laulu ära jätta, siis muutuks asi kompaksemaks ja ei kaotaks midagi. Vast vastupidi. Ja Tõnn on minu lemmik selles lavastuses. Augustis vaatan veel ja ütlen veel midagi.

Seal kus saavad kokku teater, kirjutamine ja Maria.

Mulle ei meeldi eestlaste seltskonnad, kes midagi organiseerida, planeerida ei oska ja ise sellest aru ei saa. Sõin eile Kompressoris pannkooki ja siis kõrvallauas ühed planeerisid mingit väljamaalaste vastuvõtmist vist või midagi. Nad olid mehed. Aga see ei vabanda, et toitlustamist võib võtta ainult naljaga. Mõni jälle on jõle hea orgunnja ja vajadusel oskab seda oma oskust rakendada. Selles isiksuseomaduses pole midagi halba, kui seda on parajal määral.

Ma magasin täna umbes üheksa tundi. Minu kohta päris palju.

20050616

MÕTETE NOSTALGIA

Ma eelmine suvi enda arust hakkasin ühte romaani kirjutama. Aga siis tuli tšill peale ja sinna ta jäi. Praegu on übertšill peal ja mu mõtlemine on liiga muutunud, et sellele 29le leheküljele, mis arvutis on midagi juurde lisada. Kuigi peaks. Aga kui ma übertšillist jagu saan, siis kardan, et kirjutaks midagi muud. Kolm viimast tolle kirjutise peatükki niisama.


SÕPRUS
Sõbrad on loodud selleks, et nende kulul nalja teha. Kui sõprus ja armastus oleksid ainult austus ja imetlus, siis see oleks kuiv nukker elu. Alati kui sul on võimalik kellelegi mõni sõbralik käkk keerata, siis tee seda. Sest käkitamine on hoolimine. Kuidas ma Villuga üldse sõbraks sain? Käis esimene kursus ja loeti mingit kliinilise psühholoogia loengut. See loengute seeria oli sellest, et kuidas natuke teistsuguse mõtlemise ja hulle inimesi ravida. On olemas üks raamat, kus on kõik haiguse ilusti kirjas, see ei ole mingi juturaamat, see on „Psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioon.“ Kui seda lehitseda, siis raudselt leiab igaüks endale midagi.
Ühes neist kliinilise psühholoogia loengutes räägiti lapsepõlvest ja kasvuraskustest. Villu puudus sellest loengust ja pärast küsis mult, et mis toimus. Ma rääkisin tõtt ja panin natuke juurde. Loeng oli hästi avatud ja igaüks kaardistas oma perekonda ja rääkis oma lapsepõlvest. See oli tõde, mis ma talle rääkisin. Aga mis juurde panin oli see, et need, kes puudusid, peavad kirjeldama oma kõige suuremat probleemi lapsepõlvest ja parem oleks kui nad teeksid seda täiesti ausalt, täpselt nii nagu asjad olid, kui nad olid väikesed. Ja siis ma ütlesin, et selle põhjaliku ja üksikasjaliku kirjelduse peavad puudujad saatma õppejõule elektronposti teel. Villu on vanem mees, aga mitte laisk, nii ta täitiski selle ülesande eeskujulikult. Ta õudsalt kardab, et mõni inimene saab temast valesti aru, kui ta midagi ütleb või et ta jätab endast paljudes situatsioonides rumala ja totaka mulje. Nii oli see olnud juba lapsepõlves, ta ei osanud liivakastis ja lasteaias teiste lastega suhelda. Villu kirjutas oma kirjelduses selle kõik südamelt ära ja õppejõud, kes töötab põhikohaga psühiaatriakliinikus, ei osanud sellest imelikust kirjast, mis sai ühelt tudengilt, midagi peale hakata. Aga heatahtlikud inimesed on alati abivalmis ja nii ta kirjutas Villule vastu, et tulge see tema juurde vastuvõtule, kui tahab oma murest pikemalt rääkida. Villu otsustaski minna ja mina tundsin end hästi, sest olin just alustanud temaga tugevat vastastikust sõprust. Olenemata sellest, et meie vanuse vahe on üle kümne aasta, mul tekkis kohe tunne, et sobime. Mõne inimesega tekib see tunne. Vastassoo puhul peab olema kogemusi ja oskust iseennast teiste vastas mõtlevana ära tunda. Tihti on inimestel nii, et nad ei oska vastassooga sõbrustada, sest millalgi läheb lähedane sõprus otseseks sebimiseks üle. Nii ei tohi elada. Ma saan aru, et me vaatame sama atraktiivsus tasemega inimesi, kui me ise oleme, aga ära oma naissoost sõpru intiimselt paita, kui sul pole teisi naisi, kellega sebida päriselt. Ma võin julgelt öelda, et Sõbranna mul on ja ta on kena, aga ma ei taha teda mitte kunagi sebida, sest mul läheks süda pahaks. Mul läheks süda pahaks ka, kui ma Villut sebiks. Sõprus on sootu, ajatu ja tingimusteta, aga teda saab siin maailmas vähe omada kui üldse, sest muidu ta ei ole päris.

PAULO COELHO
Tõnu Õnnepalu. Popkirjandus on see, mis pole pop, vaid arvatakse, et on kirjutatud meeste poolt, kes on targad ja oskavad kirjutada. Nii Eestis kui maailmas. Üks variant on see, et kirjutad nõiduslikest asjadest, armastusest ja oma tee leidmisest. Ma mäletan, et Metile väga meeldisid Paulo Coelho raamatud. Ma olen ka neid lugenud, sest kõik populaarsed raamatud tuleb läbi lugeda, siis saab teada kuidas inimesed mõtlevad. Aga mulle meeldib ka unistada ja laps olla, kuid ma ei pea õigeks, et alati loen ainult selliseid raamatuid. Ma ei usu müstikasse, see kuulus Sõrmuste Isand on muinasjutt, nagu ka Paulo Coelho, kuhu põgeneda ära ja tunda end väärtuslikuna, toredalt, metsikult. Aga mulle meeldib raamatud lugedes tunda end üksikuna ja natuke nukrameelsena. Sest aeg on selline. Ja mina ka. Ja mul peab olema raamatutes mõtteid, mida meelde jätta. See on nagu loengus käimine. Oma enda tee otsimine ja iseendaks saamine, puhastumine, olek kõigist hingeängidest vaba. Ma ei oska öelda, mis on selle elu eesmärk ja ainult see küll ei ole, et olla müstikas kinni. Mõnes mõttes on eesmärk kindlasti lihtsalt pai teha ja pai saada. Ja lapsi teha ja lapsi saada. Eestis on üks kuulus kirjanik, kes kirjutab kõik oma raamatud ühte moodi ja osad inimesed loevad neid. Tal on kolm pseudonüümi ja osad ei saa temast aru. Mina loen tema raamatuid sellepärast, et need on nii nagu asjad on ja ma saan tunda teda lugedes end veel hullumeelsemana, kui ma olen. Aga tema on ka palju välismaal elanud, täpsemalt Pariisis. Ma ei tea, kas ta on eesti mees. Võib tema ka lihtsalt olla Paulo Coelho. Mulle tegelikult ei meeldi raamatud, sest nad on seikluse aseaine, aga kui ma olen liiga tundlik ja arg, et ainult elada, siis ma ei saa sinna midagi parata kui vahest mõne raamatu läbi juhtun lugema. Ülikoolis loetakse ka raamatuid, et targemaks saad, aga need ei lähe arvesse. Mulle üldse ei meeldi inimestega rääkida raamatutest, mulle ei meeldi rääkida pseudost. Ja iga raamat jätab meie hinge midagi. Nagu ka iga tüdruk. Nagu ka iga kuradi elatud aasta. Kas mul peab olema hinge lõpmatult raisata? Ja ka Paulo Coelho ei oska mind selles suhtes aidata. Paljude arust oskab, aga minu arust ei oska. Ja see eesti mees ka ei oska. Ja Mari ka ei oska. Ja ülikool ka ei oska. Ja Meti ka vist ei osanud. Ja surm vist oskab üldse kõige vähem. Ja maailm mida sina üldse minust tahad? Kust ma võtan iseenda, mida raisata nii palju? Ja Eesti sind ma ei ole üldse kohustatud mainima, sest mina ei ole saanud valida, kus kohas ma sündinud olen. Paulo Coelho sina oled tänapäeva saatan.

MARI 2
„Tahad ma loen sulle mõne koha ette?“
„Reetmine. Lapsepõlvest peale on meile alati rääkinud nii isa kui ka kooliõpetaja, et see on kõige halvem, mida me üldse suudame ette kujutada. Aga mis siis on see reetmine? Reetmine tähendab korra hülgamist. Reetmine tähendab korra hülgamist ja minekut tundmatusse. Sabina ei tea mitte midagi kaunimat kui minekut tundmatusse.“ Ta lappas raamatut ja otsis minu ristikesega märgitud kohti. Kõike võib reeta, isegi reetmist. „Kuna ta tahtis kindel olla selles, et erootiline sõprus ei kasva iialgi üle agressiivsuseks armastuses, siis kohtus ta oma alatiste armukestega ainult väga pikkade vaheaegade järel. Ta pidas mainitud meetodit täiuslikuks ja propageeris seda ka sõprade hulgas: “On vaja kinni pidada number kolme reeglist. On võimalik kohtuda ühe naisega lühikese aja jooksul, ent sellisel juhul mitte kunagi rohkem kui kolm korda. Kuid on võimalik temaga suhelda pikkade aastate vältel, kuid ainult tingimusel, et üksikute kohtumiste vahe on vähemalt kolm nädalat.” Ma ei tea, miks ta neid kohti mulle ette luges. Aga ta tabas täppi. Ja kohe oli tal muidugi vaja naeratades küsida: „Mitu naist sul siis peale minu veel on?“ Kas hinges või füüsiliselt? Ma ei oska valetada, sellepärast ma kunagi ei räägi. Ma naeratan ja kallistan. Ma olen julmur. Lükkasin raamatu ta käest ära ja ise veel kiirelt mõtlesin, et rohkem ma tema juurde raamatuid kaasa ei vea, sest sellest tekib ainult ebameeldivusi. Kindlasti ma mõtlesin tol hetkel nagu tuhandeid kordi varem ja mõtlen ka tuhandeid kordi hiljem, et tahaks üksi siin maailmas elada. Teised inimesed põhjustavad ebameeldivusi vähemalt sama palju kui meeldivusi. Kahju, et on nii, et mida rohkem inimest näed, seda rohkem hakkab ta sulle närvidele käima. Või saab väga armsaks. Vist on see üks ja sama asi. Mulle meeldib inimestele rääkida oma enda mõtteid ja kuulata teisi, kui neil on midagi öelda. Kuid kahjuks on asjalikud need inimesed, kes ütlevad vähe. Armastus kahe inimese vahel on see, et kui ollakse vait, siis on kõik olemas ja ka vastupidi. Kui ainult on sõnad, siis see võib ka olla armastus. Õnneks me ei saa elus kõike, mida tahame, sest see oleks karm. Kui mul oleks valida, kas jätta kõik ja rännata maailm läbi või saada kõik, aga siinsamas, siis ma ei otsusta. Ma ei viska kulli ja kirja ka. Sest sent ei otsusta minu elu. Ma virelen ja otsin end üles kuskilt sealt vahepealt. Või vähemalt on mul plaan. Ma suudan inimestele rääkida seda, mida nad kuulda tahavad ja ma ei saa öelda, et ma sellepärast kaotaksin iseennast. Sellepärast ma vist üldse suhtlen ka naissooga, et saan olla üksi.

20050615

TIMP

Eile oli veel 14 juuni 2005:

MJ mõisteti õigeks. Kunagi ta oskas muusikat teha.

Asafa Powell jooksis nii kiiresti nagu enne pole joostud. Ma ei tea kas ta millalgi dopinguga vahele ka jääb, aga kaua võib veel kiiremini ilma tõuaretuseta joosta.

Rohkem ma ei tea mis eile juhtus. Mingid aastad tagasi oli hirmus.

Ma pole alati sõnapidaja mees. Billie Jean. Minust ei saaks kunagi kiiret sprinterit. Minust ei saaks kunagi popikooni. Minust vist ei saa kunagi poiste poole kalduvat. Siin elus on kindlad ainult loodusseadused, kui inimene mängu tuleb, siis ole kõigeks valmis. Ja-jah ülla ülla.

Hetkeks oli kodus igav. Ootan köögimööbli transamehi. See ongi see suvine armastus. Palun kurb mõistus ja eluolu luba mul ka tänast päikest saada. Ma ei tea.

TÕMBUN

Ärge pange pahaks, aga suvel ma siia vist eriti ei kirjuta. Pole millegist kirjutada (Vale! Lausvale, aga nii on). Suvel ma kirjutan küll, aga kui täna veidi tegin blogide lugemise ringi, siis tundus, et see kõik on ila. Vastikult päevakajaline, ühiskonna ja elukeskne. Veidi on vist kirjutamine leidnud teise väljundi kui ajaveeb. Ja ma ei oska siia ilusaid pilte üles panna ka.

Ma arvan, et kui teen suvel mõne seikluse, siis sellest annan teada. Jaanipäeva paiku vist lähen jälle maale.

Eile käisin rattaga Viimsis juuksuriCarmeni juures. Randades õppisin veidi kiikumist. Kolm hommikut olen järjest jooksmas käinud. Suvi on spordi, päikese ja armastuse aeg.

20050613

VÕIMALUSED

Mõned laused oRWelli raamatust 1984. Ma olen ka suur süsteemide ja kõige-kõige vastane, aga olen vist liiga enesekeskne, et mitte vahel siukese läbipõimitud hasardi maailmsüsteemi vastatusest süda mitte pahaks minna. Ma ei saa aru, mis eelmine lause täpselt tähendab.

Omal ajal oli hullumeelsuse märk see, kui inimene uskus, et Maa tiirleb ümber Päikese, tänapäeval see, kui inimene usub, et minevikku ei saa muuta.

Miks sa kahetsed, et sa seda ei teinud?
Lihtsalt sellepärast, et ma eelistan tegu tegevusetusele.

Nad lihtsalt neelasid kõik alla, ja see, mis nad alla neelasid, ei teinud neile kahju, sest see ei jätnud neisse mingeid jälgi, nagu viljatera käib linnu kõhust seedimata läbi.

Võib-olla inimene ei soovigi niivõrd seda , et teda armastataks, kui seda, et teda mõistetaks.

Aga maailm ise pole muud kui tolmukübe. Ja inimene on nii tilluke ja abitu! Kui kaua ta on olemas olnud? Maakera oli miljoneid aastaid asustamata.
Lollus. Maakera on niisama vana nagu meie, mitte vanem. Kuidas saab ta vanem olla? Midagi ei ole olemas väljaspool inimteadvust.

20050612

ROOL

Eile ma juhtisin autot umbes 300 kilomeetrit. Pärnumaale, siis seal veidi ringi ja siis Tallinna tagasi. Ma pole igapäevane autojuht, nii võib rooli keeramine kohati tunduda nii huvitav kui väsitav.

Ja kui autoga sõitma hakkasin, siis Nõmmelt läbi sõties nägin poe juures seda sama ratastoolis meest, keda oli paar päeva varem rongis kohanud. Ju ta siiski jõudis kuidagi Nõmmele.

Täna on raamatulugemise päev. Selliste vihmaste suvealgustega võib veel endas mingit tarkust tõsta. Aga Pärnus naised keelduvad uskumast, et pole ilus ja et nemad pole ilusad. Olenemata ilmast käivad miniseelikute ja plätudega. Ja tõesti paljude nende jalad on juba pruunid.

20050610

IGAVAT...ei...IGAVEST ARMASTUST

Eile õhtu oli romantiline. Käisin luuleüritusel armastusest läbi aegade armastusest kirjutatud ridu kuulamas. Muidu oli päris tore ja ma olevat vähem nihelenud kui tavaliselt, aga aga see nn. foto performance või asi, mis seal lugejate taga jooksis oskas asja ära rikkuda. Hääle-, tegevuse-, foto- ja videokunsti ühildamine on suur kunst ja üldjuhul üks tapab teist.

Ma veidi olen täna hommikul päevitanud ja seljaharjutusi teinud. Päeva edenedes vast teen veidi veel igasuguseid asju. Ma ei teagi kumb on mulle sõbralikum sõna kas veidi või natsa.

Ja nii ajas hetkeks Andero Ermel ühe luuletuse viimased sõnad sassi ja pärast punastas. Tegelikult ta seda eid sinna vahele ei ütelnud, aga et asi oleks piltlikum, siis lisasin ta ise.

20050609

MAAL OLIN

Ma käisin just dušši all. Ja olen nördinud taaskord tehnika peale, printer on oma mõtetega jälle printeritemaal ära ja nii ma ei saagi kaasdramaturgide töid veel nautida. Aga ärge kartke homme võtan printeriga midagi ette või käin koolist läbi või loen arvutiekraanilt, mis ei ole tegelikult eriti öko.

Esmaspäeva hommikul ma ärkasin kell 5.00 ja käisin dušsi all. Jõin teed ja sõin präänikut, panin ema tehtud võileivad ja morsipudeli selajkotti, vanaemale veel Kroonika ja Bingo Loto pilet. Ratta selga ja Balta poole ajama. Kell 6.23 väljus rongi, isicu soodustus pluss rattapagasitasu kokku Valka 105 krooni. Mäletan et kaks vene keskealist meest olid ka ratastega, teine tuli Ülemistelt peale, käisid poisikeste kombel väikeses rongi vetsus suitsetamas. Selles sektsioonis, kus vagunite ukse avanevad, enam tänapäeval rongis suitsu teha ei tohi. Minu ratas oli ilusti seinapeal nagu ikka rongis on rattad seina peal esimese ja/või viimases vagunis. Alustasin Ormwelli 1984ga, Winston hakkas pikki ajusid saama ja selle naiseni (Julia vist) jõudsin alles tagasiteel, aga sinna veel jõuame. Rongis nösisin veel võileiba ja vaatasin aknast ilus ja roheline oled sa see maa.

Kell umbes 11.45 olin kohal (jah just on see vist üks kõige pikem ots, mis raudteel võimalik Eestis võtta), käisin Valga linnas poes. Ega ma midagi osta ei osanud, kaks piima, natuke mingit juustvorstsardelli, juustu, leiba, saia. Väntasin siis natuke väsitava seljakotiga need 11 kilomeetrit Valgast Võru poole Lüllemäe-Karula suunas Kaagjärve (kes pole kohanimede peale Ants, siis mitte segamini ajada tütarlaste poolest tuntud Kaagverega). Jõudsin maaile ja vanaema oli teinud hakkliha kastet. Angu ikka maatoidud rasvases võtmes. Aga see käib MAA juurde. Sõin kohe täis ja hakkasin tegutsema. Lõhkusin aiamaal jalus oleva kuhjapesa aluse ära, mis oli iseenesest kurb tegevus, hiigluse sära järjekordne kadumine, mis siis kui ta lapsepõlves oli, veel nii hästi hinnata ei osanud. See lõhkumine läks kergelt. Aga järgmine ei läinud. Naabri-Ülol on heina tegemisel tegelikult ka jalus see koppel, kus vanasti olid kuidas-juhtus haned, lambad, vasikad ja millalgi ma ehitasime sinna koplisse jalgapalliväljaku. Aga nüüd polnud seal enam mitu mitu aastat mingit elu ja kopli seina ka maha looka langenud. Ja tegelikult on siis see koppel ees ja nii ma otsustasingi selle kopli aediku lammutamisega algus teha. See oli kombinatsioon heina trimmeldamisest - kirve lõhkumisest - labidaga kaevamisest ning jõu, mõistusega kangutamisest. Ütleme otse välja, et ühe inimese jaoks on/oli see natuke ülejõu käib tegevus. Aga maal ikka on kalduvus teha ülejõu. Seda ma siis tegingi paar tundi. Ja siis tegin õhtupoole endale sauna. Lisaks muidugi kuulasin tuule kohinat ja nuusutasin sirelite õisi. Vast nüüd natuke aega on kopsu põhjas üks hea varu. Esmaspäeval olin ma väga väsinud ja pea ka veidi valutas (vist läätsedest, läätsed on saatanast ütlevad osad) ja nii ma läksingi umbes kell 9 õhtul magama. Võtsin kaks oma maanotsut enda kõrvale ja nad siis üldse jutustasid kuidas neil vahepeal läinud on.

Teisipäeval käisin esimese asjana autolavkas. See on see ratastel pood. Külamehed sinna jõudes võtavad müüjalt kõigepealt õlu näppu, siis arutavad maailma asjad selgeks ja lõpuks ostavad ka kõik vajaliku kokku. Ega naised maal poes käi, see ikka pläkutajate meeste lõbu. Nii siis ma ka seal pläkutasin ja eilsete uudiste mõjul arutasime kuidas see Kraft ikka saab üle miljoni krooni. Ostsin rõõskoort, pool leiba, mandariine kilo (vanaema ütles et nii häid mandariine pole see aasta veel olnud), keefiri, juubeli küpsetuspulbrit ja tagasiteel andis naabri Ahti mulle ka mootorsae. Hommikupoolikul tegelesin veel selle aiaga ja kolm tsementpostivahet saingi teivastest ja aiast vabastatud, aga siis siiski täheldasin, et see asi on mulle üksi teha ikkagi veidi tüütu. Tegelikult viisin hommikul vanaemale tuppa ka rabarei varsi ja lõunaks sõin juba mannaputru värske rabareikisselliga. Pärastlõunal trimmerdasin muru veidi maja, keldri ja saunaümbrusest. Pärast seda aiaga maadlemist tundus muru trimmerdamine üks äärmiselt meeldiv töö. Ega me teeme seda maal ikka täisvarustuses, sest seal on kohe seda muru ka nii et kohe on. Ilusti trimmeri traksid ümber keha, kaitsemask näo ees ja kõrvaklapid peas. Eile veel alustasin ka nende kuhjaaluste ja aiast järgi jäänud teivaste katki saagimisega. Aga eks nad natuke mädanud juba olid. Siis tegin veel endale sauna. Mõtlesin, et olen kaval, et viska saunaahju ühe taolise juurika, mida lihtsalt pole võimalik kirve katki lüüa (okstest ebapuulikult läbi kasvanud jändrikud), neid meil ikka puukuuri varjualla on kogunenud. Ja kui tule alla sain, siis pistsingi ta ahju, mõtlesin, et nüüd tuleb üks eriti soe ja hea saun. Sittagi. Põles ja susises seal mailmatuma aeg ja lõpuks sooja ka õigele ei andnud. Eile hakkasin maal ka vaatama seda kaheksa naise filmi, see tundus veidi igav ja magama ma läksingi.

Täna hommikul tegin ära kõigepealt kõik igapäevased siukesed asjad. Viisin solgiveed välja, tõin ahju- ja pliidipuid, tegin vanaemale agu. Siis lõikasin need teibad ja saibad lõpuni katki. Ja siis jalutasin metsa, et vaadata, mis olukord sela valitseb. Karjamaal said mu püksid kõrge rohu sees märjaks (öösel meil seal sadas ja ka päev oli piisavalt sombune). Metsas oli ühe koha peal ikkagi päris kohutav ja suursugune vaatepilt. Talvine torm oli nagu sihti maha murdnud järest umbes 50 täies elujõus puud. Ja nii et ikkagi mättad olid maapinnast paari meetri peale koos juurtega õhku üleval. Ronisin sinna murtud puude vahele, nagu kindlusesse oleks läinud. Igaltpoolt kaitstud ja pole nagu kuhugi ka põgeneda. Looduse jõud on ikka vist maeikujutaette kui suur. Eriti võikad olid selliste suurte kuuskede juured, kuuse juured ei lähe maa alla vaid igasse kanti maa peale laiali ja kui siis pooleteise meetrise tüveläbimõõduga puu kukub siis haarab ta oma juurtega kaasa korraliku ühe umbes tavalise garaazi suuruse maalahmaka. Igatahes kui koju tagasi jõudsin ja vanaemale jutustasin, siis meil oli kohe päris mure. Sest selle asjaga tuleb kiiremas korras midagi ette võtta. Omatarbeks on seal puid kolmekümensk aastaks maas, eks peab siis vaatama äkki saab sealt mõni metsakompanii ehitusmaterjaligi või midagi teha. Lihtsalt kurb on mõelda kui kaua need puud on seal kasvanud ja kui kaua läeb aega üldse et sinna kohta uus mets tekiks. Kurb. Väga kurb. Kell 17.45 väljus Valgast rong, ma jõudsin rattaga Valga peale viite juba. Kaasas jälle võileivad ja morsipudel. Ormwell lõbustas mind rongis nii 100 lehekülje ulatuses ja lisaks poliitilisele pahnale on 1984s ka päris siiraid seksi-iha-armastusekohti. Kuni Taruni lõbustas ka meie vagunit ükjs täiesti täis vana mees, kes võttsi aeg-ajalt portfellist lauaviina pudeli ja tema arust oli täiesti arusaamatu miks keegi temaga viina võtta ei taha. Ta haises ja tal oli halb harjumus olla nii pealetükkiv, et hakkas inimesi katsuma. Üks siuke turskem eesti poiss, kes Pukal maha läks lubas ta ka veel rongist välja visata. Aga sai see mees ikkagi Tartuni. Ja Tartust tuli peale üks ratastoolis mees, kelle ma Tallinnas maha aitasin. Ta rääkis mulle oma lugu, et parasjagu põgenes hooldekodust, et sinna ta enam tagasi ei lähe, et tema seda mõnitamist enam välja ei kannata. Et hooldekodud on hirmsad kohad. Ja ta tahtis veel täna saada Nõmmele, kust ta pärit on. Aga ei tea ma et vist mitte enam nii hilja õhtul (rong jõudis Tallinna 23.13) elektrirongi läinud. Kahju ja kurb oli tast. Tahtmata tekkis tunne, et kas seal Nõmmelgi teda keegi ees ootab. Ta ütles, et tal sõpru küll, vast need aitavad, aga ma ei tea...Ja ta ütles et kui rongi ei lähe, et soe küll, et saab ka selle öö välja veedetud. Praegugi veel mure, et ei tea kuidas ta siis sai või ei saanud.

Tundus, et praegu üks sääsk lendas mul toas. Sääski on mul maal palju. Sellepärast vanad inimesed käivadki ka suvi läbi õues pikkade riietega. Nemad juba ennast pureda ei lase.

Linn võta värske poiss vastu.

20050605

HAHAA

Homme kell viis ma ärkan ja 6.23 rongiga sõdain maale. Kolmapäeva õhtul tulen tagasi, paar päeva puhkan linnaõhust. Vaatan rohelist muru ja kaotan aja ära.

Soovin rusutusest vabu inimesi. Vihkan hetkel linnamaju ja palju inimesi ühes kohas. Vihkan on karm sõna. Ma ei taha turiste Vanalinna. Samas soovin uusi ägedaid tutvusi. Nii mehi kui naisi. Mina ei tea mis tähendab sõna äge.

20050604

VUSSSSSSSS

Ma olen väsinud. Mulle meeldib see tunne, et kui mida räägid, siis endal on ka tunne, et see lause on tõesti minu mõte ja kõlab ka nii, et teised aru saavad tast ja hoolivad. Ja siis järgmist lauset enam ei taha öelda, ei taha midagi ära rikkuda. Teatriajaloo eksamil veidi oli see tunne, kui teoste üle käis arutelu. Ka paar korda oli see tunne, et suudan ikka uskumatult lolli juttu kuskilt välja ajada, nii et ise mitte ei usu tast.

Maikellukeste hooaaeg on pühandatud tüdrukutele ja sellele Otsa kooli ees olevale lilletädile, kes ütles mulle täna Hea Laps.

Ja mõnikord on tunne väärt rohkem kui kõik see mis on. Ja veel ei kasuta ma selles lauses sõna alati. Ei julge ja ei usu. Kuid juba arvan.

Oma une pühendan armsusele. Otsi seda. Ma mõtlen, iseendast. Pole see plakatlik. Hoopis raske on.

20050601

TIKI

Ma ei tea paljud inimesed on seda tähele pannud, aga hullult debiilne ja imelik asi on see, et paljudel sportlastel, treeneritel ja muidu meestel on see komme, et kui annavad televiisoris intervjuud, siis nad panevad käed seljale ja hakkavad küljelt küljele loksuma nagu mingid emased kanad.

Kunagi kui uncle bensi kasted tulid Eestisse ja neid televiisoris reklaamiti koos pikateralise uncle bensi riisiga, siis oli tunne, et ei ole lihtsalt olemas maailmas paremat toitu. See oli jumalik. Nüüd oli ükspäev mul kõrtsis päevaprae peale (mis oli kebabi pähe müüdud hakkliha kotlet) ohtrasti pandud sedasama onu bensi. Siis tundus, et see kaste oleks võinud jääda unistuste kastmeks. Aga need kunagised onu bensi telereklaamid tegid siiski seda, et onu bensi teab igaüks. Kui sa tahad kastet teha, siis pane koort, majoneesi ja ketšupit, võid lisada ka veidi riivitud puljongikuubikut. Kui sa tahad salatit teha, siis pane kurki, tomatit ja koort ja soola, võid lisada tilli, rohelist sibulat.

Ma ei tea kas ma nüüd olen selle poolt või ei ole selle poolt, et kummikutest on saanud moeese.

eXTReMe Tracker

This page is powered by Blogger. Isn't yours?