20060331

tuuu

Nagu me teame on kõikide dialoogide pidamiseks vaja ühte inimest.

NINA
Kuidas sul läheb?

KUUL
Täitsa nii, pole viga.

NINA
Veab sul..

KUUL
Mis sul siis on?

NINA
Mul on täiega persses…

Kuul purskab irvitama.

NINA
Ära naera, ära palun naera.

KUUL
Mis sul siis persses on?

NINA
Kõik…ütle mulle, mis mul ei ole persses…ma ei saa millegagi hakkama, ma pole midagi väärt, olen nagu mingi…halb õhk, kes käib apaatselt ringi nagu mingi…mingi halb kõhutuul…olen peer, kes otsib piinlike ürituste läbi kallite parfüümide seltskonda.

KUUL
Mis sa siis tahaksid ka olla mingisse pudelisse aheldatud lõhn? Ja palun ära sellest peerust enam räägi, see on väga halb ja nõme paralleel…

NINA
Ma olengi nõme ja halb…

KUUL
Ma räägin sulle ühe loo.

NINA
Räägi.

KUUL
Nagu sa tead kui me Londonis olime, et siis sattusime igasugustesse kohtadesse. Üks koht oli ühenaelapood ja me ostsime sealt peale kõige muu kaks lõhna. Ühe lõhna nimi oli „Hogo“ ja teise nimi oli „Boos“. Nad olid pakendatud disainitud pudelitesse ja originaalile sarnanevatesse karpidesse…mis ma öelda tahan on see, et Sina oled Hogo ja Mina olen Boos. Me petame umbes täpselt kõik inimesed ära ja siin pole mitte midagi põdeda.

NINA
Aga kas sul on meeles, mis me tegime nende lõhnadega?

KUUL
Mismõttes? Me tõime nad loomulikult Eestisse.

NINA
Me tõime nad Eestisse ja kinkisime sõpradele.

KUUL
Ja ütle mulle mis selles halba on?

NINA
See on täpselt nagu alati. Sul on vaja kinkida asju või öelda midagi ilusat, et sa tunneksid end väärtuslikuna, sul on vaja ninnutada ja nännutada ja kirju kirjutada, et tunneks ennast siukese mõõnnnnuuusssaaa sooja tüübina…

KUUL
Ei ole nii. Ega ma mingi tasuja või mingi ostja ei ole.

NINA
Kes sa siis oled?

KUUL
Ma olen inimene.

NINA
Ooooooo. Ära jama.

KUUL
Sina ära mõnita.

NINA
Sina ära tunne end puudutatult.

KUUL
Kuidas ma siis ei tunne, kui sa meelega käpid mind?

NINA
Kusjuures Väga hea meelega.

KUUL
Minu arust oled sina halb.

NINA
Aitäh.

KUUL
Aga proovime siis keskenduda.

NINA
Sinu lahkel loal…ma soovitan sulle Franz Ferdinandi laulu „Take away“

KUUL
Ei tea, pole kuulnud.

NINA
Sellepärast ma soovitangi, et sa võiksid kuulata.

KUUL
Sa tead ju, et meil on erinev muusika maitse.

NINA
Vabandust, et üritasin. Jah. Kõik on erinev. Mina söön heeringat ja sina eelistad valget šokolaadi.

KUUL
Ma tahaksin siiralt naeratada.

NINA
Aga palun.

KUUL
Aga sina ju ei naerata.

NINA
Sa ei saa mind sundida.

KUUL
Ma siis ka ei naerata.

NINA
Vaatame teiste naeratusi.

KUUL
Ärme „vaata“. NAUDIME teiste naeratusi.

NINA
Naudime…

roppused ja salapärane valitsejanna

Oma võileib on kõige parem. Hästi tehtud oma võileib on isegi üle viineripiruka ja kohupiimatasku. Istun siin Linnateatri kohvikus, praegu on paus. Tuli kuulama skandinaavia uusi näidendeid. Kusjuures kohvi eest küsiti siin keldris ainult 5 krooni. Esimesena oli rootslase Erik Uddenbergi näidend „Isatapmine“, kogu perekond koosnes psühholoogidest ja kõik olid peast lollakad. Vend ja õde seksisid omavahel ja ema kandis isa pidevalt üle läve, sest nad mängisid 30 aastat abiellumist. Ainult naine pidi meest kandma, et nii pidavat olema moodsam ja sügavam.

Viisaka Anu Lampi suust võib küll kuulda „türa“, aga ainult lavalt. Seda mõjuvamalt kostub. Kuigi ma ei kujuta ette, et kas oli see sõna juba siis olema, kui elas Johannes Aavik. Kõigi sõnade tekkelugu polegi vaja teada, muidu muutume liiga nõmedaks ja väljapeetuks.

Järgmiseks lubati „viimase viie aasta Soome parim kirjatükki“. Laura Ruohoneni „Kuninganna K“.

Publikut on päratult vähe. Käputäis vanamutte ja klassi jagu keskkkooli õpilasi. Kuigi värk on tasuta. Eestlane on ju loll, tal on raha üle.

*

See teine oli päris tore lugemine Draamateatri staarnäitlejate poolt. Ajalooline kuningas Kristiina (justnimelt kuningas Kristiina) valitses Skandinaaviat, külmetas hommikuti kella nelja paiku Descartest surnuks, läks paavstile külla ja armastas üle kõige kaevus elavat angerjat. Autor ise oli särasilmine keskealine mukitud soomlanna. Lutsepp ütles, et tal hakkas seda näidendit lugedes füüsiliselt külm, sest tundis, et ta on vee sees. Kuskil Saksamaal või Hollandis oli seda lugu hästi suures teatrisaalis lavastatud nii, et tohutul suures u-tähe kujulises akvaariumis ujusid liisitud angerjad. Eriefektid maksavad tänapäeval palju.

Angerjas pidavat olema endas saladust peitev elukas. Nagu oli ka see Kristiina. Mait Malmsten on Eesti parim näitleja.

Nüüd ma istun Bossa kohvikus, joon rohelist teed ja mõtlen, et kas ma nüüd lähen koju või kooli. Koolis praeks endale pelmeene ja jobutaks õhtu maha. Kodus sööks kõhu täis ja jobutaks õhtu maha. Valikut nagu ei olegi. Mina ei kutsuks seda riigikorda demokraatiaks, sest kõik pean ma ise otsustama ja alati valin variandi, mille peale võib vaadata nii või naa.

Kõrvallauas keeravad mingid lollakad välismaalased tubakasuitsu pläru. Nad võiks siit Eestist ära minna. Teisel pool räägivad kaks noort tüdrukut, et nad on liiga vanad, et käia ülepõlveseelikuga.

20060330

võib ja peab

Ma ei kuula enam inimesi. Kogu aeg tahan endast rääkida. See on teistele koormav.

*

Täna hommikul ei näinudki ma Arvo Pärti. Eile hommikul nägin teda Toompea vene kirikust väljumas, üleeile kohtasin teda Von Krahli juures. Tema saab rahulikult liikuda omas maailmas, teda ei tunne keegi ja ma olen tema üle uhke.

*

Täna hommikuses tantsutunnis hakkasime Martiniga lihtsalt naerma. Mida teevad täisjõus mehed neljapäeva hommikul kella üheksa paiku? Tantsivad teineteisega paaris mingit kahtlast tantsu. Selle asemel, et tegeleda millegi olulisega ja raha teenida. Selles naerus oli nii irooniat, nalja kui nukrust.

Miks ma ei käi kõiki Linnateatri „peab vaatama“ lavastusi nautimas? Sest ma oskan ise oma emotsioone piisavalt hästi ellu äratada. Ma ei jõua mõnu tunda omavahel emotsioneerivatest näitlejatest.
Ja tegelikult ma ei viitsi kassatädidega võidelda. Ma ei taha suhelda inimestega, kes tunnevad, et neil on mingi õigus või võim teiste inimeste üle.
Tavalise inimesena on teatris hea käia. Ostad pileti ja tunned kulutatud raha üle rõõmu. Raha eest naudid alati. Ootad elamust ja ennast me ei peta.
Kui tuleb lihtsalt kätte, siis on halb. Elus ei tohiks midagi lihtsalt kätte tulla. Ei teatripilet ega elutööpreemia.

Tuljakut võib tantsida kuidas iganes.

*

Maja taga on suur suur lomp. Lained puuduvad, purjekad jääva tulemata. Aga sellele lombile ei moodustu enam jääkirmet. Lomp lubas, et nüüd ta viib küll asja lõpuni.

mis mees, mis mees

Ma jõin Tultsi juures kohvi ja nüüd ei tule und. Meisterdasime veidi mu Peda lõputööd, aga ainult veidi, sest olen praegu puuga kubemesse saanu iseloomuga.

Maailmas muutub vähe. Mõnikord elad kaasa olematule ja loodad, et keegi kuskil võidab. Mitte lotoga miljoni või otsustava spordivõistluse. Võidab iseennast ja läheb õigel ajal magama.

Mina ei võida. Ma olen nagu mädaneva kippuv kookospähkel.

Aga milline näeb teie arust välja Une-Mati? Kas Une-Matisi on ainult üks, kas on ta nagu paavst? Või rohkem nagu David Beckham?

20060329

võtavad jõuga

Klassiruumis on kunstiajaloo tund. Läbi akna näen, et Risto ja Lauri igatsevad kevadet nii, et lõhuvad Toomkiriku juures kirkadega jääd. Nad tahavad veed valla lasta.

Ja kui ma hiljem neilt küsin, et noh kas saite kevade kätte, siis Lauri vastab: „Mis kevade, suve ikka, suve!“

Ma ei kujuta ette mis suvel on. Maa on roheline vist.

Osasid uudiseid loen nagu esimest korda kuuleks. Mingi kultuuripealinna valimine. Kemplevad. Või õigemini kemplesid. Me nagunii päris täpselt ei tea, et kaua veel elame. Tulevikku mina midagi ei otsusta.

Osad poisid suudavad magada. Päise päeva ajal. Mõnus tunne vist.

20060328

ilma valedeta

Viimasel ajal on mul tunne, et ma ei peaks siia enam kirjutama. Sest kõik kukub kuidagi läila välja. Tuleb see vist sellest, et ma ei tea kellele ma kirjutan. Vist ei saa paljudele inimestele korraga kirjutada, sest siis on igaüks kade ja tegelikult soovib, et tekst oleks ainult talle suunatud. Adresseeritud.

Mul on tunne, et mul kukuvad emailid hästi välja. Kuigi ega ma neid enam eriti tihti ei saada. Pole isu. Aga mul on tunne, et kui oleks isu, et küll siis kukuks hästi välja.

Jalgapalligi ei viitsi telekast vaadata, kirjutamisest rääkimata. Ma ei tea kuidas ma oskan need õhtud ja päevad siin arvuti taga ära raisata. Nagu midagi ei teeks, aga lõpuks on ikka midagi valmis.

Vihm tahtis täna midagi meelde tuletada, aga ma ei oska fantaseerida, et mida. Kindlasti mitte kevadet. Mis sel vihmal kevadega ikka pistmist on.

Ma kirjutan seekord sulle. Ainult sulle. Päriselt ka. Ma mõtlen hetkel seda kohe kohe päris päris päriselt. Sa ei ole mul ainuke, aga sa oled kõige tähtsam. Mis sa ei usu või...

atsihh

Ma kardan, et täna murtakse luid. Sest juba mitmed mu tuttavad on kukkunud. Ettevaatust! Minagi kiirustasin hommikul kooli ja troll nelja valik tähendas takistusriba Toompea mäest ülesronimiseks. Sain hakkama, jõudsin minuti pealt.

Eile olime Estonia laval, seltsi koosoleku lõpus tegime mingeid teatritunni harjutusi. Oli suhteliselt piinlik, mul läks hääl ära, kui pidin rääkima, et kes ma olen ja kust ma tulen. Pärast anti kringlit ja kohvi. Kohvi ma praegu ei joo ja saiast ka ei vaimustu.

Kui Estonia valvelauast väljusime, siis jäime hetkeks televiisorist vaatama teatriauhindede galat. Lembs Eelmäe on sümpaatne vana mees, ta sobis sinna nooremate assisteerimisel lobisema. Kodus vaatasin laureaatide intervjuusid. Mulle meeldib rohkem, kui mehed räägivad, ma ei saa sinna mitte midagi parata.

Kui proovid mingi uue dimensiooni mängu võtta, siis on raske maailmast ja inimestest aru saada. Peame valima lavakõne tunnis mingi filosoofilise teksti ja siis selle selgeks õppima ja millalgi eksamil ette kandma. Täna hommikuses tunnis, siis kuulasime üle, mis kellelgi on: Kõigil oli maine tekst, aga minul ei olnud, sest mul on vist maistest asjadest veidi mõneks ajaks kõrini. Aga Veinmann ja kaasõpilased arvasid vist, et see on ikka liiga keeruline tekst, et sellest oleks võimalik esmakuulmisel aru saada. Aga ma ei jäta. Oma viga, kui inimesed ei taha süveneda, mina annan endast parima. Selle minu sõbra nimi on praegu Bo Yin Ra. Mulle meeldib norida. Aga võib-olla on mul lihtsalt hääl ära.

Inimesed aevastavad. Täiesti ehmatavalt. Ise ei tohi ennast ehmatada.

20060327

äkki keegi teab

Ma mõtlen, et huvitav kui Mati Unt veel elaks, et kas ta praeguseks hetkeks kirjutaks oma blogi. Lisaks Kivisildniku jõulisele tulemisele võib leida veel päris-päris-päris kirjamehi ruitlane.blogspot.com
Jürgen Kaljuvee omab aadressi kaurkender.blogspot.com. Diip

Ma lihtsalt olen mõelnud, et kui teist keegi avastab, et Mati Unt siiski ei ole surnud vaid lavastas oma matused ja te leiate kuskilt ta blogi, et siis palun öelge mulle ka.

ott kiivikas

Ega ma korraga kaua hantleid ei tõsta. Väsin ära ja kõige tähtsam on ikkagi järjepidevus. Iga päev veidi ja enesetunne kasvab. Vaevalt, et lihas kasvab, peaasi, et enesetunne kasvab. Vajan vabandust, et pikalt dušši all vedeleda.

Ja kui ma meenutan laupäeva, siis mõtlesin...ma lähen ainult korraks, soovin õnne ja siis natsa lobisen ja siis lähen koju ära ka...

Nii need õiged peod tekivad. Skeptilistest hoiakutest saab pikk trall. Kohvik Moskval on üks suur viga. Või on see just "klientide peale mõtlemine". Laudade peal olev suhkruvalik kipub lendama. Purusuhkur muutub vihmaks ja tükksuhkur lutsukivideks.

Laisad hommikud on nädalavahetus. Aga laisk hommik tähendab seda, et tõused vara. Näiteks sellepärast, et päike paistab silma

20060326

kindlam kui seif

Kui ma Londonisse ära läksin, siis pidin koolis oma kapi tühjaks tegema. Kapp oli paksult igasugust jama täis. Palju viskasin minema, aga osad asjad jagasin laiali nagu Toots. Andres sai hoida ühe pintsaku, mida ma kangekaelselt keeldun rekvisiidilattu tagasi viimast. Ma mängisin selle pintsakuga esimese kursuse ühel eksamil Williamsi näidendis „Suvi ja suits“ ühte koloriitset kõrvaltegelast Rogerit. See Roger mängis metsasarve ja kirjutas eepose. Ta keeldus oma kirjatükki väikelinna kirjandusõhtul ette lugemast, sest ta ei tahtnud pärlit sigadele näidata.

Mul oli kapis ka üks imeliku kujuga täis veinipudel. Juba ma ei tea mis ajast. Selle ma andsin Agole hoida. Ja kujutad sa pilti, Ago ei joonudki seda vahepeal ära. Ago ei lasknud seda ka teistel poistel hävitada. Kristo hoidis oma kapis kaks kuud minu kolme tennispalli. Need tennispallid ei ole kollased, need on valged.

Nüüd hakkab minu kapp ilusti uuesti segamini minema. Minu kapi number on seitse.

trooniga inimene

Lennart Meri oli meie kuningas. Kuningas on surnud. Elagu kuningas!

20060325

ootan trumme

Indi-muusika vist ei ole seotud indiaanlastega. Ma käisin eile Von Krahlis kontserdil, lahkusin umbes tunni möödudes, ei jõudnudki ära näha Kausi kitarri mängimas. Ilusa nimega bänd Dreamfish läks laiali.

Ja „Seiklusjutte maalt ja merelt“ on raamatusari. Samuti üks pubi Tallinnas. Hubane, vaikne ja enamus inimesed on seal korralikult riides. Sõpradega tehakse lõpmatuid lolli jutu tuure.

Mulle on jäänud Inglismaast külge võltsviisakus. Või siiras rahu. Kõikidele naistele üritan uksi avada. Proovin enda ümber märgata inimesi.

Lavakujunduse tunnis räägitakse ruumipoeetikast. Kujutleda on alati rohkem kui elada.

*

Lase mind palun läbi. Ma tahan kõigist mööda minna nii nagu ma mööduks postidest. Ei mingeid naeratusi ega ülbeid pilke. Ma tahan meelega kaua bussi oodata, jälgida bussipaviljoni lollakat reklaami…ma ei osta kunagi panasonicu uut televiisorit, milleks mulle see? Ma ei pea bussis istuma saama, aga ma vajutan oma peatuse lähenedes stopp nuppu. Siis bussijuht teab. Parem oleks, kui tema teab. Kodus ma pesen hambaid korralikult, aga kiiresti. Jõuliselt harjan igemeid, colgate tuup hakkab tühjaks saama. Mõtlen, et loen enne kui uinun. Aga ma ei jõua. Ma tahan pimedas mõelda, sukelduda unne. Loodan, et umbne tuba mind ei ärata. Pissil käisin ära, öösiti ma ei pissi.

20060323

paluda võib ikka

Kepid või talad või pulgad või prussid. Nende külge on tõmmatud lint või mingi värviline riie. Kojamehed ei taha, et jääpurikad purustaksid meie kolju. Linn on barrikaade täis. Me jõuame sooja ära oodata. Me ei hooli vahenditest, mis peame kasutusele võtma.

Patricku pubis sõin täna koos Martini ja Andresega päevapraadi ja siis tuli meie juurde üks räsitud välimusega vana ja küsis "Vabandage, kas suitsu võib paluda?" Martin andis talle kaks suitsu. Aga mul oli taldrikul toitu veidi järgi, eelkõige üks massiivne kartul. Vanamees veidi vaatas eemalt meie taldrike ja küsis siis: "Aga kas ühe kartuli võib ka paluda?" Ma andsin talle oma toidujäägi, ta sõi taldriku kõrvallauas eeskujulikult puhtaks. Häid vanasid meie hoiame.

ärata mind

aaaa ajeee ajeee...laulab mulle Aafrika ja päike poeb kohe Vahipataljoni maja tagant välja. Eilses Nokus ma ärritusin ühe seltskonna peale ja vahetasin lauda. See esimene seltskond rääkis ainult teatrist. Ja kui ma seal teises laudkonnas istusin, siis kuulutasin bravuurselt, et maailm kuulub interdistsiplinaarsetele inimestele. Ma ei tea, mis see sõna täpselt tähendab ja ma ei tea, mis ma selle all täpselt mõtlen, igatahes päike tõuseb täna kõigile.

Ma arvan, et Aafrikas on öösiti külm. Aga kuskil on soe. Kui sa tahad, siis sa ei külmeta. Sul on vaja ainult inimesi.

Küll siis inimesed kingivad sulle mütse, kindaid ja salle.

Kohe heliseb äratuskell ja ma lähen dušši alla.

20060322

elujõu vedelik

Täna otsustakse koolis suuri asju, pannakse paika tulevikuplaane. Osad neist ei tundugi niivõrd ebameeldivad ja vallutamatud. Terve maja on täis pooleliitriseid tartu limonaadi pudeleid. Andres käis Linnahallis mingeid asju ajamas ja Tuhkatriinu muusikalist oli limpsi tohututes kogustes üle jäänud. Andres tõi kodust kaubiku ja nüüd siin kõik lirbivad. Etiketi järgi limps aegus 19.03. Aga meie ju teame, et limps ei aegu kunagi. Siin majas läheb kõik, mis on vähegi söödav või joodav ainult ühte kohta. Kõrist alla.

Trollis oli hommikul kontrollid ja ma nii tahtsin, et keegi neist minu id-kaardi masinasse pistaks ja masin näitaks rohelist tuld. Aga enne kui nad minuni jõudsid, said nad igaüks endale isikliku jänese. Ega kontrollid muust ei hooligi, et kui saaks endale ainult ühe jänese. Pistsin plastikust südame tagasi taskusse ja Kaarli kiriku juures astusin maha. Tabasin siis end mõttelt, et nädalavahetusel pole siin ruumi. Kiriku ümber on politseinikud, pühapäeval vast mõneks tunniks trollidki puhkavad.

Ja esmaspäeval oli veel see ka, et pärast neid Londoni teatrisaale tundus Draamateatri "suur saal" pisuke. Ja korraga olid read numbritega, mitte mingid a,b,c,d,e,f....
Ja teisipäeval oli veel see ka, et minuga pahandas üks esmaspäeval laval olnu, et mille kuradi pärast pean ma käima halba teatrit vaatamas. Et tehku ma oma ajaga parem muud kasulikku või küsigu ma praegu enne temalt luba, kui hakkan eesti teatrisse minema.
Ja täna kolmapäeval oli veel kunstiajaloo tund. Mees nimega Kaalu Kirme annab. Vanemat sorti naljatilk. Aga ta veendunud, et nagunii me näeme kõik kunsti omasilmaga ära. "Nii kuinii lähete sinna, kui natukenegi hakate raha saama, siis käite ära…Rooma, Firenze, Veneetsia...ja Pisas võiks ka ära käia..."

Ma teen veel elus väga palju asju.

20060321

valimised

(Palun lugeda kiiresti. Osad sõnad võib asendada. Taustamuusika vabal valikul. Muusika võiks siiski olla enda jaoks midagi tähenduslikku või siis see mis ta selle filmi alguses tegelikult on.)

Vali elu. Vali töö. Vali karjäär. Vali perekond. Vali suur televiisor. Vali püsiühendus. Vali oma sõbrad. Vali tervisekindlustus. Vali läptop. Skype. Wifi. Vali no99. Vali auto. Ford Focus. Vali motikas. Yamaha. Vali roller. Vali raha. Vali päike. Vali pruun nahk. Vali sinised silmad. Vali uni. Unenäod. Vali alkohol. Vali bigmäki eine. Vali kõrgharidus. Vali lavakunstikool. Vali erasmusega semester Hispaanias. Vali bloog. Vali seks. Vali pruun keha. Vali suured tissid. Vali tugev haare. Vali targad mõtted. Vali topsijäätis. Vali jalgratas. Vali rulluisud. Vali purjelaud. Lumelaud. Easyjet. Kanep. Vali naturaalne tee. Vali mannapuder. Vali korteriläbud. Vali saun. Vali bodyshopi kehakreemid. Vali talvekummid. Kamin. Lõhnaküünlad. Viiruk. Vali Tanel Padar. Vali Sõbrad. Seks ja linn. Vali filmid. Sõrmuste isand. Tarantino. Bond. Vali Kahvel. Urmast Ott. Maire Aunaste. Vali Šmigun. Veerpalu. Vali jalgpall. Vali Juventus. Liverpool. Fc Flora. Vali Ben Johnson. Vali Che Guevara. Andrus Ansip. Vali ekspressbuss. Vali Tartu. Vali Pärnu. Vali sääsed. Vali brünetid. Nutmine. Vali psühholoogia. Mõtlemine. Vali pikad telefonikõned. Vali sõnumid. Vali nokia. Vali hing. Jumal. Usk. Vaimsus. Tunne. Vali armastus. Vali puhtus. Vali tennised. Kapuuts. Kindad. Vali Sudoku. Läätsed. Päikeseprillid. Dušš. Vali kõõmavastane šampoon. Vali supermarket.

Vali oma tulevik. Vali elu.

Aga miks ma peaksin seda tegema?

Ma valin mitte elu.

Ma valin midagi muud.

Ja põhjused?

...ei ole mingeid põhjuseid, kes vajab põhjuseid, kui sul on…

ülekohtune ilmajätmine

Kõik võlad on võimalik elus tagasi saada, kõik vihavaenlased on võimalik tappa, kõik armastused võib tagasi võita, aga kaotsi läinud und ei korva miski. Ajad end hommikul saatanavaevaga üles ja vead kooli ja oled enda arust korralik ja siis jääb esimene tund ära.

See on pettus, mida ei saa kuhugi edasi kaevata. Ükski kohus ei korva und. Järgmine öö on juba uued unenäod, aga inimene igatseb ikka seda, mis jäi poolikuks.

Kunagi ma magan niiakaua kui võimalik ja nii vähe kui suudan ja saan õnnelikuks. Ärkan koos päikesega ja uinun kuuga flirtides.

Ma ei taha praegu kohvi. Midagi ei taha. Diskomuusika ei ärata.

20060320

Aafrikasse nüüd kupja käsi ulatub

Viisin kooli Londonist toodud odavat ameerika šokolaadi. Tüdrukud kallistasid ja poisid näitasid jõuharjutusi, mis Tepandi olevat koos USA merejalaväelastega välja mõelnud. Koos Martini ja Jussiga hüppasime peeglisaali vahule. Tepandi tegi Eesti seadused, lõi India riigi ja leiutas sülearvutid.

Päeva tekkis auk. Läksin kinno. Eesti keeles kõlab jah totralt. Kes see siuke ustav aednik ikka on. Film viis mu mõtted rändama, nautisin Aafrika loodust ja muusikat. Ma ei tea kas ravimifirmade bossid on kohe nii pahad ja kas tõesti siis esineb elus olukordi, kust enam kohe üldse pole väljapääsu, aga maailm on vahel kübeke ebaaus küll. Aafrikasse tahaks, aga minust pole vist vabatahtlikuna aidsihaigete ravitsejat.

Ja õhtu leidis mind eestluse küüsist. Rehepapp nõudis mult oma õhtu välja. Millelegi olulisele lähemale ei saanud, aga veidi nalja jaotati küll. Imbi, Ärni ja Endel on need vanad eestluse julkjürakad.

Filmis oli üks koht, kus põgenikelaagris etendati vaatemängu pahast aidsist. Palju mustanahalisi vaatas ja naeris, sest asi edastati pila lainel. Kratid poleks sellele publiku olnud ei naljakad ega siirad. Sittagi me neile ka oma jagaks.

Olen tänase une ära teeninud ja võtan ta välja. Oli rahulik esmaspäev, sest ma ei mängi enam kaasa. Hoidun närvilistest mängudest.

kärumees krahv ei salli virisejaid

Ma mäletan lapsepõlvest ainult kahte koomiksit. Üks oli see kõvade kaantega kollane Disney raamat, mille kaanel oli Donald paadis. Muide Donald ja Gufy on ülivõimsad mul lemmikud tollest reaalsusest.

Aga just praegu tänu kivisildnik.blogspot.comile komistasin otsa. Nagu jah võib öelda vist, surematu eesti koomiksiklassika

http://www.nihe.ee/monteneta/teine.htm

otselinke ei suuda blogger macile pakkuda. Nii et vedage aga copy-pastet.

Ussikaupmees oh ussikaupmees.

20060319

keskkoolide tsoonid

Mujal maailmas on väga lihtne selgeks teha, et kes see teine inimene on. Kõik oleneb sellest, mis metrootsoonis ta elab. Esimesed tsoonis on eliit, teises jõukurid, kolmandas toredad inimesed ja kuuendas on need jobud siis.

Las halvad inimesed sõidavad hommikuti elektrirongiga. Nende ajaviitmise pärast peab vaene Dan Brown käima kohtu vahet.

Nojah. Eestis on ju ka asi tegelt päris lihtne. Kedagi ei huvita kus sa elad. Lihtsalt küsitakse "Mis koolis sa käisid?".

Ja ära karda hinnang pannakse sulle sekunditega peale su vastust. Eliitkoolid on esimene tsoon ja kuues tsoon on vist mingi õhtukas.

Kuigi jah ega ükski Inglise Kolledzi või Hugo Treffneri lõpetanu ei taha vist olla tüüpilise "oma kooli" lapse nägu. Aga nad on. Kõik oleme.

Jah. Ega mitte miski polegi olulisem kui inimene ise. Aga miks on üldse siis suurlinnades tsoonid? Sellepärast, et liiga erinevad inimesed kokku ei satuks.

Eesti keskkoolidel võiks olla numbrid, mis igal aastal vahetuvad. Nii et keegi ei tea mis koolis ta ise käib ja ei tea ka ta teise inimese kooli kohta midagi. Vene ajal vist oli midagi niisugust, et lapsi pandi kooli piirkondade järgi. Londonis töötab see siiamaani. Ainult ühiskonnakorra nimi on teine.

Vähem karpe, jätkem eelarvamused, püüame järjest vähem üksteisest teada. Oluline on inimene. Minu jaoks pole sa kunagi koolis käinud. Ma ei tea, kas sa lugeda oskad. Aga ma saan õige pea aru millest sa mõtled ja millest koosned.

20060318

spordiennustused

Nii kui Juventus täna võidab, siis hakkan kohe korralikuks, loen lõputöö artikleid ja kirjutan asjalikku teksti...refresh...refresh...praegu on 82 minutit mängitud ja Juve juhib 2-1...eurospordi livetekstiülekanne...kui Juventus võidab, siis ta on põhimõtteliselt Itaalia meister...käisin täna rahvusraamatukogus ja olin seal veidi asjalik ja ilm on teil siin Eestis sitt mis sitt ja trollibussi aknad on nii mustad et ma peaaegu ei saanudki aru, et troll on juba Kaarli kiriku juures...nii 90 minut ja Del Piero lööb 3-1. Peab peab adiumi ja skype kinni panema ja muusikavaliku klõpsimise ära lõpetama.

Isegi kahetunnine ajavahe ei anna õhtul und ja tahab hommikul magada.

Aga las ma veel kasvõi 20 minutit jobutan. Sest ega siis jobutamine ka väga kerge töö ole. Ausõna.

Kui Baruto homme kaheksanda matši võidab, siis ma ausõna hakkan superkorralikuks...terve pühapäeva olen superkorralik...

lõpetame välismaa ära

150306
Ma põrkan täna vastu inimesi. Aga nad on ise selles süüdi. Mõnel on käeotsas liiga suured kilekotid, mõni jälle liigub nagu tigu. Ma tahan edasi jõuda, olla esimene eskalaatoril, joosta ülekäigurajal autode eest ära.

Tarantino esimeses suures filmis „Reservoir dogs“ on üks tüüp, keda kõik teised kardavad. Michael Madsen tantsib lõbusalt, ta on valmis politseiniku süütama. Aga ta lastakse maha. Kiired paugud ja palju lõugamist. Tapvalt karišmaatiline dialoog ja puuslikud tüübid. Tarantino küll kunagi Eestisse ei tule. Enne tuleb U2. Ja mis vahet seal oleks, kui Tarantino ka tuleks Eestisse. Ta ei anna kontserte.

Viimane teatrikülastus oli kiidetud kaasaegne näidend „Blaickbird“. Ühele parajas vanuses mehele tuleb noor armuke meenutama vanu aegu. Pedofiilid on pahad-pahad inimesed. Armuke ei lähe ära, nõuab meest endale ja lõpuks jookseb mehele autoparklasse järgi, tõmbab võtmed eest ja kukub nägu kriimustama. Mu kõrval istus vanamees, kelle kõht korises nagu kuskil puisniidul liiguks rohi. Vanamehel oli kogu aeg irve näol ja ta üritas mu küünarnuki käetoelt ära puselda. Ma pean alati istudes saama oma käsi tugedele toetada. Ma pusklesin vastu, ta pani käed kõhu peale risti. Rohkem ta ei üritanud. Ta leppis käetoe kaotusega. Ehheheheheheeee.

*

Vaatan oma toas kõrvaklapid peas filmi, kuulen järsku koputust uksele. Vabandav Diana, kel on plaan kummutist leida kingitus Barbadose sõpradele, kes varahommikul lahkuvad. Tädi sobrab kummutis ja muudkui vannub, ei ta leia seda mida vaja ja leiab igasugu muud huvitavat kola. Muidugi koos kommentaaridega, et mis see on ja huvitav mis selle karbi sees võiks olla ja kellelt küll see kaart on tulnud janiiedasi. Ma ei pahanda, et mul filmivaatamine hetkeks katki jäi, ma tean ka seda kogumist ja süsteemi „et kuhu ma nüüd selle asja panin“. Vanad inimesed koguvad asju. Mitte kunagi ei tea millal võib midagi vaja minna.

*

Ocean’s eleven. Pole filmil viga midagi. Nii ilusti kõlab see õigete stsenaristide dialoog. Klišee klišee otsa, aga that’s what it’s all about. Ka mina loon kunagi mõne visuaalse muinasjutu.

Mõnikord ma filme ei usu. Aga nad ongi ju filmid, neid ei peagi uskuma.

„If you haven’t read Dan Brown then where have you been?“ ja „Crime prevention is everyone’s business“ olid ka plakatisloganit, mis raudteejaamast meelde jäid.

160306
Käisin Morrisonis šokolaadi ostmas. Mida sa ikka muud välismaalt tood kui magusat. Ühe-naela poest ostsin ka paar kingitust. Natuke nagu naljakingitust.

Käisime viimast korda Rose Brufordi koolis. Õhtul kolasime mööda äärelinna tänavaid. Inimesi eriti ei kohanud.

170306
Uku ja Robert läksid veelkord linna. Londoniga hüvastijätma või nii. Mina ei oska. Ei inimestele ega linnadele head aega öelda. Ma panen lihtsalt minema. Jätan nagu midagi õhku ja samas olen ka tohutult vastik. Ma ei teagi, miks nii teen. Ma lihtsalt ei usu, et kunagi üldse midagi ära lõppeks.

Diana ja Dennis tegid meile täna hommikul selle „õige inglise prekföösti“. Bacon, eggs, sausages, toast, beans, tea, butter, jam. Verrrryyy nice. Kinkisime neile koerapildiga kaardi. Kirjutasime oma nimed külalisraamatusse.

Kuue tunni pärast tõuseb lennuk. Et lennata kaks tundi ajas edasi ja umbes kümme kraadi külmemaks.

*

Nad ummistavad vahekäiku. Ma ei saa aru, mis põied neil inglastel on. Käigu enne lennukisse tulekut vetsus ära. Ärahellitatud nagamannid.

Aga pealpool pilvi on täna ilus. Vaht on väikeste pragude ja mügarikega. Tiiva otsas põleb väike tuli justkui taskulamp. Inglise tädid tšekkisid mu aknaalusele istmele. Gatwicki lennujaamas said ärimehed Baileyse kokteile degusteerida. Mina olen ärimees. Lõhnapoe testerist tegin kohustusliku Hugo Bossi. Ainult huvitav miks mu kõrvaklapid taevas monos mängivad. Parem puhkab, vasem manustab Sigur Rossi. Tuttavaid kohtad juba enne eestimaad, Cristina töötab stjuardessina. Tervitusnaps juhheii.

20060315

olümpiavõitjaid enam ei saabu

140306
Ja samas ma tean väga hästi, et päris mitmed inimesed igatsevad mind Eestis. Nad ootavad mind tagasi. Need, kes mind igatsevad, pole mu armukesed, osad neist pole isegi naissoost. Isegi natuke ootamatu on see, et ma midagi väärt olen. Ma päris täpselt ei tea, mis skaala järgi peaks inimesi mõõtma. Või jah…on-vist-ju-ka-võib-olla-tõenäoliselt-võiks-olla nii võimalik, et kõik inimesed mahuksid ühele skaalale. Aga siis oleks igav. Mõõtmised on võib-olla üldse mõttetud. Parem on tunda ja veelkord tunda. Esiteks tunda ses mõttes, et tunda inimest ja siis tunda, et milline see inimene on. Mul on tunne, et paljud tunnevad mind ja mina tunnen väheseid.

Kui ma läbi püksitasku tunnen, et telefon teeb kaks värinat, siis ma tean, et kohe algab „sõnumite ellujäämise võistlus“. Ma kustutan mälestused, et mahuks uut infot. Veel mahub. Üldjuhul informatiivset.

Sel hetkel, kui internetis tegelikult enam midagi teha ei ole võiks ju arvuti kinni panna. Aga ei. Otsime ikkagi midagi millega oma aega kulutada. Kes otsib, see leiab.

Jalutasime Margusega täna Londoni peal. Vaatasime torumütsidega valvureid. Pargis viskasime lindudele terve küpsise mitte puru. Tahtsime, et nad omavahel nagistaksid. Tol hetkel tundus see hirmus naljakas. Nüüd mõtlen, et teisi võitlemas näha on näotu.

Kohtume seal, kus on ruumi. Ma ei taha kellelegi tüli teha. Kohe päris ausalt ei taha. Võidelda ei taha ja selgitada ei jõua. Ja nii jääbki.

20060314

piirideta kodumaa

130306
Jalutasin täna Thamesi mõlemal kaldal. Üks vene turist palus mult abi, et seebikarbiga Tower Bridge taustal pilti teha. Mina pildistan tavaliselt viltu, aga ma ei usu, et ta seda filmi Londonis ära ilmutab. Hiljem, Krasnodaris või Volgogradis, talle võib-olla ei meenugi, et kes see oli, kes temast selle viltuse kaadri salvestas.

Alati kui ma vett näen, siis meeldib mulle mõelda, et „ei tea kas siin kala ka on“. Thamesi vesi tundub must. Pole ma kohanud vanamehi, kes õngitseksid. Turistide peibutamiseks ankruse hiivatud suurele sõjalaevale ei tõstnud ma oma jalga, sest kuulsin kuidas pardal väikesed lapsed kisasasid. Muidu mulle väikeste laste hõiskamine meeldib, aga see ei sobinud rauast sõjaveterani tekile.

London asub Tallinnast sama kaugel kui varem oli Tartu. Homme veedab päeva siin Hispaaniasse palverännakule suunduv Margus. Kahe kuu jooksul juhtus mu vend paar korda Londonisse, korra käis Uku vend ja Maria emagi paar korda. Pluss veel igasugused muud tuttavad, keda Londonis oleme kohanud. Mitmed sõbralikud eestlased elavad lähedalasuvates linnades. Me oleme eestlastega Londonis kõvasti rohkem suhelnud kui inglaste või teiste rahvustega. Ma ei tea kas Eesti on ümberkolinud või eestlased järjekordselt asumisele saadetud, igatahes olen juba liiga vana, et hakata uskuma midagu muud kui seda, mis ma nüüd järgmises lõigus välja mõtlen…

Ma täpselt ei mäleta kui vana siis olin, kui ma aru sain, et Eesti on kõige tähtsam riik maailmas. See polnud uisapäisa tehtud otsus. Kõigepealt sain ma aru, et Eesti on kõige suurem riik maailmas. Veidi hiljem mõistsin, et kõik inimesed räägivad eesti keelt. Ma mäletan ühte algklassi loodusõpetuse tundi, seks ajaks olin ma selle teadmise juba omandanud. Õpetaja seisis tahvli ees, tema seljataga oli mingi lahtirullitud kaart rippuma asetatud. Õpetajal oli käes pikk kaardikepp. Ta kandis prille. Ta osutas kaardikepiga minu peale ja ma pidin püsti tõusma.
„Palun näidake kuskohas asub Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.“
„Kõik see ongi Eesti,“ vastasin kiiresti.
„Kuidas palun?“
„Kõik kokku ongi Eesti, minu vanaema elab all, natuke paremal pool Valga juures.“
„Vabandust, kas te ei saa aru?“
„Vabandage ikka, kas ma saan hinde ka?“
„Istuge kohale, tooge päevik.“
Ma viisin päeviku. Ta kirjutas punase vildikaga loetamatu märkuse ja hindeks kahe. Pärast astus tahvli juurde ja osutas kaardikepiga mingi roosa laigu ülemisse serva.
„Vabandust, ma ei saa päris täpselt aru, et kust läheb piir ,“ küsisin entusiastlikult. Mul on alati puudunud mõõdutunne. Võib-olla olin ma noorena veel kohatum, aga ma olen alati olnud nutikas.
„ Mis piir?“ ei mõistnud mind pedagoog. Ta oli hakanud taguma kaardikeppi vastu peopesa.
„Eesti piir. Mu vanaema maal rääkis, et Eesti piir Lätiga läheb kuskilt paksu metsa seest.“
„Minge ukse taha ja ärge enam tagasi tulge.“ lausus õpetaja ja hakkas nutma. Mina muutusin tõsiseks, sest mul tekkis kahtlus. Äkki ei lähegi Eesti ja Läti piir kuskilt metsa seest? Äkki Eestil ei olegi piire? Ma sel hetkel millegi pärast väga soovisin, et Eestil ikkagi oleks olemas piirid...ma olin tol ajal täiesti kindel, et isegi kosmosel on piirid ja kui kosmosel on piirid, siis on piirid ka maailma kõige suuremal riigil.

Nähtavasti ma eksisin.

*

Ja kui ma interneti pääsen, siis ma saan teada, et Lennart Meri on surnud. Tema jääb suureks meheks.

20060313

taimetoitlased vs lõugajad

100306
Kuidas asjad edasi lähevad? Nähtavasti tuleb kevad ja peale seda suvi. Võimalik, et Tallinna ja Helsingi kasvavad kokku. Rohkem ei oska eriti midagi lubada.

Kui täna kooli jalutasin, siis korraga vedeles minu ees kõnniteeplaatidel lutt. Tõstsin ta ülesse. Lutt on notsupildiga. Pesen ta ära ja panen kodus riiulile. Loodan, et Muki seda katki ei lutsuta.

Suitsetavad naised ei ole seksikad. Vist. Liiga paljud naised suitsetavad. Inglismaa peaaegu kõik tüdrukud. Eesti naised, kes suitsetavad, proovige loobuda, te olete niigi seksikad.

110306
„Do you have vegetarian menu?“ küsis üks ameerika turist. Vaatas siis lihakastet ja ütles üleolevalt oma kaasale: „That’s definittely not vegetarian.“ Nad läksid tänavale ja hetke pärast olid tagasi. Istusid kõrvalauda ja hakkasid vaagnatelt siis neid õigeid, naturaalseid põõsalehti ja teravamaitselisi juurikaid otsima. Nad on ostnud nädalase paketi Inglismaale ja peavad selle eest saama kõike.

Ärge teie kartke kedagi ära süüa. See teeb teid tugevamaks.

*

Eile käisime poistega ula peal. Öise Soho tänavad on pungil homodest. Uku sõbranna Ereli töötab ühes natuke nooblimas kõrtsus ja me saime talt leti alt paar tasuta drinki. Kui ööbussilt Ukuga koju jalutasime, siis keegi kuskilt, nähtavasti kaugelt, kumavast pimedusest, hõikas „Anna kätu, anna kätu…“

Nooblite kõrtsude vetsudes on välismaal mees, kes avab külastajatele ust ja paneb kraanikausi äärele kätekuivatamiseks paberit. Uku sai selle musta mehega sõbraks, mina ei saanud. Sest kraanikausi kõrval olid lõhnaõli pudelid ja ma siis lasin endale ühest lõhna peale ja tulin vetsust välja. Robert pärast rääkis, et kui lased endale vetsus lõhna peale, et siis on ilus mehele raha anda. Et Berliinis pidavat olema sama süsteem. Ma ei teadnud. Ausõna ma ei teadnud.

Kasiinodes käivad pilusilmsed hasartmängude sõltlased ja itaalia pereemad. Ühes filmis oli kord mees, kes vahetas päev läbi raha. Näiteks oli tal tuhat krooni, siis ta läks vahetas selle eurodeks, siis saadud eurod vahetas mingi aja pärast uuesti kroonideks ja siis kroonid uuesti eurodeks jne. Tema võitis alati, õhtuks sai tal töö otsa.

*

„Excuse me, is it a diet coca?“ küsis selle ameerika turisti naine. No kurat. Nüüd aitab. Su tagumik on juba niigi paks, see dieetkoola ei päästa siin enam midagi.

Ma palju ei söönud selle buffet söögivalikus, sest kõik toidud sisaldasid mingit vürtsi, mis maitselt mulle vastu hakkas. Toitude maitsestamine on suur kunst. Tuleb panna õiget asja. Mitte liiga vähe ja mitte liiga palju. Mäletan, et lavakooli köögis vedeles mingi lihamaitseaine, ma lisasin seda pidevalt nii kartulitele kui salatile. Ma ei tea miks seda tegin. Ju tundus eksootiline. Ju noil hektedel vajasin eksootikat. Praegu ma enam ei paneks.

120306
Öö leidis eestlased mängude küüsis. Sip-sap-sop. Ütle mulle kuulsa inimese perekonnanime esimene täht. Paavo ja Pilleriin saabusid Oxfordist, Siret tuli teisest Londoni otsas. Mõni mees sai magama üheksast hommikul. Mina see ei olnud. Minule meeldivad hommikud, sest siis on mul võimalus ärgata.

*

Kuulus ja käredahäälne Speakers Corner…Jesus…You man, you are stupid…I give jamaican boys ten pounds and they take you out of hyde park, but you can’t never take me out of hyde park…you are homosexualist…who was your father…you tell me what is the difference between you and me…

Nad lõugasid. Kõik nad uskusid, et neil on õigus. See oli naljakas ja ilus. Väikestel redelitel tänavajutlustajad ja nende oponendid ja kogu vaatepilti nautivad turistid. Üks mees oli veteran-oraator, tema hääl kajas üle tuule kuni saja meetri kaugusel asuva metroosissepääsuni. Ja üks mees rääkis kommunismist, aga muidu verbaalselt kakeldi ainult usuteemadel. Veidi eemal palvetasid islamiusulised. Tasuta teater.

Kui Eestis oleks inimestel regulaarselt pühapäeviti võimalus end sel moel välja elada, siis oleks põhilised osalejad vanamutid ja põhilised teemad oleksid Savisaar ja euroliit.

*

Käisime õhtul ka teatris. Aga sellest ma ei räägi, sest kolm ujumistrikoodes inimest ja neile antavad käsklused ei tekitanud mus midagi. Nad tahtsid mind pealetükkiva unega lämmatada. Peab tunnistama, et see neil peaaegu õnnestus. Õhtused rongipeatused on pimedad. Kodurongis oli üks purjus daam, keda asusid kolm raudteeametnikku talutama teadmata suunas.

*

Jah. Ma olen sellest kindlasti ka varem rääkinud. Aga ühes Salingeri novellis on üks koht, kus mingi kahekümnendates noormees käib regulaarselt väikese täditütrega juuksuris või midagi umbes sellist. Ja ta parasjagu astub jälle juuksurisalongist välja ja ta tuleb tõdemusele, et ta on alati maailma kahtlustanud vandenõus teha teda õnnelikuks. Ja kui ma nüüd täpsemalt meenutan, siis ta vist siiski ei kahtlustanud maailma. Ta kahtlust inimesi. Kõiki inimesi. Rongijuhte, politseinike, härrasmehi, pereemasid, lapsi ja kõiki kõiki teisi. Tal ei olnud vaja enam mitte kunagi kedagi usaldada, sest ta oskas alati kahtlustada.

20060310

Pringels, võõras raha ja maailmapoliitika

090306
Meil olid olemas õlud ja Pringels. Olime eile õhtul relvastatud jalgpalli vaatamiseks. Real – Arsenal. Aga juhtus täiesti enneolematu asi. Ükski kanal ei näidanud ja tänasest metrooajalehest lugesin, et väravaid jäid löömata ja Arsenal sai esimese mängu tulemuse põhjal Meistrite Liiga poolfinaali. Vaata, et Poom nii veel suurt karikat oma pea kohab vibutada saa, kuigi ma ei tea kas varuvaruväravavahti on võimalik üldse miskit pidi koosseisu liikmeks arvestada. Henry talle trennis ikka peale lööb. Näiteks harjutab vasaku väliskülje vinti.

Hakkasime siis eile Uku ja Robertiga minu toas kaarte mängima, Bismarcki. Mina võitsin pikalt. Loodan, et see oli suur eksimus. Ma olen elus rohkem armastuse peal väljas. Aga Londonis müüdava purgiõlu Stella Artois osadel eksemplarid on Eesti pandimärk. See Onu-Raivo joonistatud noolega pudelikujutis ja selle keskel 0.50 EEK. Samas eestikeelset õlletarbimise juhendit purgil ei ole, nii et ei saa asi olla mõeldud Eesti turule. Võib-olla tahetakse näidata, et kuskil eksisteerbi üks uhke ökomaa, mis näitab teistele eeskuju. See oleks pettus ja lausvale.

Täna käisin hommikul koolis ja seal üks õrnalt homoseksuaalse kehahoiakuga mees tegi meile päris vahvaid füüsilisi harjutusi. Kui rivis jooksed ja siis korraga rivis ümber pöörad, siis paari sekundi pärast tunned mõnusat tuult.
Kui igaüks pidi valima mingi naljaka liikumisviisi, siis ma jooksin tagurpidi kolm minutit põlvetõstet. Ma ei väsinud väga ära. Pingutus on ilus ajaviide.

Royal Shapespeare Company etendus „As you like it“ oli täielik pask. Tulin poole pealt ära. Karaktereid polnud, nalja ei saanud, kõige vaadatavam oli suur puu, mis massiivselt keset lava ilutses. Teatris oma toolil ängi-une-kärsituse rüppes passides mõtlesin, et vahva oleks, kui tuleks lavale keegi mootorsaega ja langetaks selle metsailuduse. Siis oleksin tundnud end puudutatuna. Ma ei tea kas metsamehed paluvad igalt puult andeks. Sada aastat kasvamist, 20 sekundit tapmist.

*

„Excuse me…,“ hüüdsin ma. Ma karjusin päris kõvasti, sest muidu nad ei oleks kuulnud. Mul oli käes umbes 200 naela. Nad kuulsid, lihaseline mees tuli minu juurde, naeratas, võttis raha ja ütles hammaste vilkudes „Thanks“.
Tähendab Inglismaal on sularahaautomaadid sellised, et kõigepealt annavad sulle su kaardi tagasi ja siis mõne hetke pärast lipsab tellitud summa automaadi rahapilust välja. Üks mees ja üks naine olid enne mind pangaautomaadi järjekorras ja ju see naine ei teadnud seda süsteemi, ta sai oma kaardi automaadilt tagasi ja mõtles, et selle automaadiga asi ei toimi ja nad päris kiiresti hakkasid tänavanurga poole suunduma. Mina siis astusin pangaautomaadi juurde ja automaat annab mulle kohe raha. Hetkeks, jah muidugi ma tunnistan, mõtlesin ma, et mis oleks kui jätaks nüüd selle raha endale. Siis juba hüüdsin.

Nüüd üks filosoofiline küsimus. Et. Kas ma oleksin olnud varas, kui ma oleks raha tasku pistnud? Nähtavasti pangaautomaadi kaamera salvestas mu näolapi ja punase Che mütsi ja siis kui naine oleks avastanud, et tal on arvelt raha puudu, siis oleks pangaautomaadi historist selgunud, et see punase Che mütsiga tüüp kasutas mingit Hansapanga kaarti numbriga see ja see. Nad oleks saanud mu kätte ja ma oleks läinud rahvusvahelisse terroristite nimekirja.

Aga. Nüüd üks oleks. See võttis ikka päris kõvad sekundid kui nemad masina juurest eemaldusid ja ma ligi astusin, et kui nad oleksid näiteks nende sekundite jooksul jõudnud tõsta käe ja ärimeeste kombel hõisanud „Taxi!“ ja üks cab oleks peatunud ja nad sisse ja vupsti minekut ja mina just siis hoian käes juhuslikult omandatud raha. Ja tahan hakata ausa mehe kombel omanikku hüüdma, aga takso on juba kaugel…

Mis ma siis oleksin pidanud rahaga tegema? Läinud panka ja öelnud, et vaadake ma tõin teile ühe inimese raha, aga ma ei tea kes see inimene on, aga võib-olla hakkab ta varsti oma raha otsima ja võib-olla õnnestub teil siis see raha talle anda. Võib-olla oleks see naine alles kuu möödudes vaadanud oma konto ülevaadet, selle ajaga oleks pank selle minult saadud raha ammu sinna ülemisse sahtlisse lükanud.

Nagu me kõik teame on igas suures pangas hästi suured ülemised sahtlid. Tellerid pistavad sinna inimeste käest võetud raha ja rohkem seda raha ei näe mitte keegi mitte kunagi. See raha on nüüd kindlas kohas.

Igatahes. Hea, et sain jama kaelast ära. Praegu on kohe hea tunne, et päästsin kellegi teise jamast. Ma arvan, et igatpidi oleks mul endal jama kaelas olnud, kui ma poleks saanud seda raha kohe tagastada. Pangas seletamine oleks olnud päris naljakas ja aeganõudev. Kui raha endale oleks jätnud, siis ma praegu vist muretseks end roheliseks. Et kohe tuleb eriüksus ja tulistab Mukit, sest me hoiame padja all Suurbritannia kodanikult varastatud kapitali.

Meie saame ise hakkama. Ilma jamade ja rahata.

*
McDonaldsis istus üks paks must mees. Ta sõi mingit lasteeinet. Kõik ta sõrmed olid suuri sätendavaid sõrmuseid täis. Kui ta sai lõbusa karbikese tühjaks söödud, siis hakkas ta karbis olnud mänguasja kokku panema. Väga keskendunult pani. Minu arust oli see mingi mootorrattaga sõitev part. Mehel kael puudus, pea langes otse rinnale. Ma jõllitasin teda ja siis tema jõllitas mind ja siis ma rohkem enam ei jõllitanud, sest musta mehe pilk võib olla hirmuäratav. Kuigi ta oli hea südamega mees. Ma arvan. Samas võis ka olla sarimõrvar, kes sõi parasjagu lõunat, hommikuse ja pärastlõunase töö vahel.

*

Õhtul vaatasin telekast kuulsat dok-lavastusfilmi „The road to Guantanamo“. Üks moslemist mees läheb oktoobris 2001 Inglismaalt koos sõpradega Afganistani armastatud naist kosima. Osad kambast saavad surma, teised lõpetavad Guantanamo vangilaagris. Nad on täiesti tavalised mehed, neid piinatakse. Nelja aasta möödudes pärast pikki mõttetuid süüdistusi nad vabastatakse, sest võib-olla ameeriklased siiski eksisid. Et nad vist siiski ei ole terroristid, aga mine sa saatanat tea. Eelmise aasta suvel, ehk siis aastal 2005 õnnestus mehel siiski Afganistanis pruta ära võtta.

Mina sellest terrorismi asjast aru ei saa. Mul on siuke humaanse ristiinimese tunne. Et mina saan mõlemast poolest aru, aga kumbki pool teineteisest ei saa. Bush-Blair raiuvad oma tõde ja moslemid on kohustatud kinni pidama omast. Ma ei tea poliitikast palju, aga ma olen mures. Mulle on tunne, et maailmas elab palju rumalaid inimesi. Ja neile minu arust rumalatele inimestele tundub, et hoopis mina olen rumal janiiedasi janiiedasi…

Pringels ajab pussutama. Krõps või asi. Tahan Eestit, korralike toitumisharjumusi.

20060309

jaapani nelgid

070306
Täiesti tavaline jutt. Mida isiklikumalt rutiinsem, seda parem. Mulle meeldib just selliseid kirju saada. Struktureerin kirjad kaustadesse. Luba küsimata säilitan teiste inimeste sõnad. Loen neid üle harva, aga hetketi kindlasti teen seda. Siis kirjutavad kõik inimesed hästi, kui tekst on suunatud konkreetselt ühele inimesele. Nii tore, nii tore on see, et teised inimesed, internet ja tunded sunnivad meid iseendale kirjutama.

Vihm võttis soojalt inimesed vastu. Ülerahvastatud tänavatele ei sobi vihmavarjud. Piiskadele ütle tere, nad ei taha kukkuda vastu nailonit, mis on tugeva traadiga toestatud.

Käisin Natural History muuseumis. Seal olid dinosauruste kondid. Osadel dinosaurustel olid ebardlikult väikesed esikäpad. Jurrasic Parki meeldis mulle väikesena väga vaadata.
Ja mina usun seda, et kõik loomade topised, mis seal muuseumis olid, kõik need karud, metssead, elevandid, kaelkirjakud, lõvid ja teised, et tegelikult nad ei ole topised. Nad on meelelahutajad. Just samasugused, kes poosetavad Thamesi äärsel alleel ja Govent Gardeni tänavatel. Loomad tulevad hommikul tööle ja kivistuvad päevaks ühte asendisse. Aga nemad ei taha meie sente. Nemad ei ela raha pärast.
Sinivaal on ausõna paras lahmakas olend. Ainult Homer Simpson ja mister Bean on võimelised ta õngega kinni püüdma.
Maailm tekkis paugust. 99,8% süsteemist moodustab Päike. Faktid mulle meelde ei jää. Seekord ma kalliskive muuseumist ei varastanud.
Igal muuseumil on oma pood, kus müüakse pastakaid, mänge ja loomi. Pehmet dinosaurust ma oma voodisse ei lubaks. Muki võiks talle musu tehes viga saada. Sama lugu oleks pehme mürkmaoga.

Mu hea vend viis mind sushit sööma. Inimesed istusid ümber lindi. Taldrikud keerlesid mõõduka tempoga. Sain pulkadega hakkama, soja polegi õudne kaste. Londonis veedetud aja parim maitseelamus. Inglased oma sandwichide ja rasvaste friikartulitega peaksid tundma piinlikust.
Hea sushi sõltub suures osas sellest, et kui värsked on komponendid. Kaks kokapoissi valmistasid kõik sööjate silme all. Lindile lisandus pidevalt uusi taldrike.
Need kokapoisid ise söövad big maci eineid. Mitte, et nad ei tohiks tarbida oma meistriteoseid. Nad on lihtsalt väga tüdinenud. Kapitalismist, turumajandusest ja mäluvatest inimestest.

080306
Punased nelgid on sümbolid. Mitte enam kauaks, sest aeg läheb edasi. Täna on naistepäev. Eestis kingitakse lilli, nende üle on naistel alati hea meel. See on ilus komme. Kuigi ma olen kaugel, siis oma mõttes soovin ma kõigile eesti naistele head. Istun oma toas ja söön Roberti Eesti kiirvisiidilt toodud Annekese šokolaadi. Annekese paberil on tüdruk, kes hoiab käes lillekobarat.

Ma tean naist, kellele meeldivad lihtsalt lilled nagu näiteks nartsissid ja karikakrad.
Ma tean naist, kellele meeldivad roosid.
Ma tean naist, kes hoolib eriskummalistest lilledest.
Ma tean naist, kelle lemmikud on päevalilled.

Ma ei tea naist, kellele ei meeldiks lilled.
Ja ausalt öeldes ei meenu mulle ka naist, kelle lemmikuteks oleks nelgid.
Sümbolid ei oma reaalset sisu.

Nõuka ajal kinkisid naised maikuus sõjaväelastele punaseid nelke. Sõjaväelased ei hoolinud lilledest, neile meeldis tähtpäeva puhul pudelist lonksu võtta. Pronkssõdur näeb seda regulaarselt siiani.

Ma tahaksin kirjutada naiste rollist maailmas, aga kuna see on keeruline teema, siis ei hakka ma süvenemist teesklema. Hea, et olemas olete. Meestel on vedanud.

Väljas hakkas vihma sadama. Vaevalt ma täna üle paari korra oma toast väljun. Anneke sai otsa. Jõmmu on parim šokolaad, aga ka Annekesel pole viga. Naistele meeldib magus.

20060307

patriotismi planeet

050306
Eile õhtul kohtusime Uku venna Andero ja teiste eestlastega. Nad väitlesid siin. Käisime mingis „Economics“ ülikoolis. Ühes klassiruumis arutasime maailma asju. Tundus, et eesti keel on ikka väga ilus keel. Õhtul jalutasime Ukuga Thamesi ääres. Apostlid otsisid tööd. Tuledes linn tundus vaikse ja ilusana.

Rongijaamas kuulsime, et kostub eesti keelt. Läksime nende kahe naise lähedale ja kuulasime, mis nad räägivad. Nad arutasid, et kas tasus ikka käia konterdil, mille pilet maksis 1000 eesti krooni.

Praegu paistab päike ja ma ei tea täpselt mis saab. Ei täna. Ega kogu elus. Õhtul peaks teatrisse minema, kunagi peaks lambaid kasvatama hakkama. Kuigi ega lambaliha pole väga maitsev ja teater võib igav olla.

Räägitakse, et ma oskavat inimestega suhelda nii, et jääb mulje, et ma olen igat üksikut tundnud juba aastaid. Ma olengi inimesi tundnud juba aastaid. Individuaalset lähenemist oskan poosi korras teeselda. Või ma ei tea. Ma lihtsalt lahmin, mõnikord lähevad lajatused õigesse auku.

*

Etendus oli „Jeffrey Dahmer is unwell“, kohati halb briti teleseriaal ja hetketi vaimukirev komöödia. Üks tegelane oli sarimõrvarite fanaatik ja päevad läbi ei tegelenud mitte millegagi. Kogus haruldasi poomisköisi ja kartis tänaval üksi jalutada. Aga see mees elas süüdimatult oma nõbu eelmise mehe juures, kelle vend oli sarimõrvar, kes just parasjagu vanglast põgenes. Ja üks teine sarimõrvarite fänn oli ses suhtes hea mees, et ta võttis ostukeskustest ja mujalt kõike pudi-padi, mis tasuta kätte sai. Tegeleti situatsiooni koomikaga. Kõik toimus selle kõrtsu tagaruumi teatris, kus umbes poolteist kuud tagasi vaatasin etendust jalgpallist.

Ukuga saime veel väitlejatega kokku, järgmine pühapäev suundume Hyde Parki kõnelejaid kuulama, pidavat olema hull koht. Siiani polnud me seda õiget platsi üles leidnud.

Koju sõidsime bussidega. Rongijaamades tegeleti täna jälle hooldustöödega. Homme peab kooli minema, pole ammu käinud.

060306
Ma tahtsin kohvikus lugeda, aga kõrvallauas istub üks must mees valgetäpilise pearätiga ja naerab nagu purjus hobune. Läbi klaasist seina imendub koolikohvikusse eredat päikest. Esimene tunni kohta võib öelda cancelled. Mustal mehel on prillid ja tema kõrval istub valgerassi naine, kellel on peas punaste mummudega pearätik. Nähtavasti ei ühenda neid ainult pearätid.

Diana ja Dennise juurde tulid Barbadose sõbrad. Nüüd on kodu rohkem juttu täis. Nad tulid kahekesi. Vanem mees on valgest rassist ja vanem naine on must. Nad ei kanna pearätte, nad said öösel kella kahe paiku telefonikõne Singapuri hotellist. Vähemalt nii informeeriti mind siis, kui hommikul sõin köögis krõbuskeid. Paks emane koer Buffy haugub järjest rohkem ja sööb alati kõike. Tal on hea meel, kui keegi meist koju jõuab, alati jookseb uksele vastu. Hüppab üles ja lakub pükse. Pisem koer Tiny tundub olevat kõva kondi ja asjaliku iseloomuga.

Kes siis leiutaks masina? Kõige vajalikuma riistapuu. Ei vaja ma järjest täiuslikumaid muusika kuulamise vidinaid. Ei vaja ma ka ninakarvade eemaldajat. Rulluiske ei kasuta ja jalgratast niipea välja ei vaheta.

Mul oleks vaja mõtete salvestamise masinat. Sellist, mis salvestaks ja struktureeriks. Palun, et sel masinal on oleks igavene aku. Sest iga hetk sünnib midagi ja kõik on oluline. Väga oluline. Palju tähtsam kui mummud.

*

kas tohib sattuda seikluste põuehõlma
kuulsime luuleÕhtust pidime minema teatrisse
tüdrukud vahetasid piletid ümber
metroos sõin Maria toidust ära liha
muidu ta oleks selle minema visanud

pimedast tänavate rägastikust
jõudsime napilt enne kui kägu kukkus
viisakalt riides vanade inimeste peale

pintsakus keskmine pigem väike suursaadik
juhatas sisse vanahärrade kinnis silmad
kui Doris ja Asko lugesid enda sitalt
tõlgitud luuletusi vestluste keeles

Pakuti liha
Mõlemat värvi veine
Veel enne toimus kõige sürreaalsem
Näidati vestluste keelde tõlgitud
Mati Undi raamatut „Öös on asju“

Asko oli juba jõudnud esitleda naeru
Vestluste keeles sõna kõlaski nait

Kirjastajad tiksusid pendlite rütmis
Rumalalt mööda tuba
Veresoon veidi sosistas
Neil pole Undist karugi

Pärast alles pärast algab
Kuna 11 on aamen,
Siiski siis siiski leidsime Sohost ühe koha
Ja
Ma näppasin kolm korda kõrvallauast sööki
Purjus mees ja naine vaatasid teineteisest mööda

Hõrgutav kalapihv, kartulipuder, mingi pirukas
Õige keele rahvas sai söönuks
Buss kolistab

Homme on streik, ametiametiühingud
Vabandust mu isikupärane käekiri
Mu hirmutav isiksus ja naer

Ma panen su kotti ja sinna sa väsid
Hommikuni

20060306

aaaaaa - need ei peaks olema aaad

Ma pean seda tegema. Jaadvustama tappideta maailma. Uhes postituses, olles eesti keele vastu ebakorrektne.

Ma voiksin inglise kooli arvutis emaile kirjutades kasutada tapitahtede asemel numbreid ja y ja muid abivahendeid. Aga ma ei tee seda.

Tahendab, need nuud pole need, mis sa arvad
O A O U

20060304

Harry Potteri vanaema

020306
London on täis härrasmehi. Neil on meeldiv lõhn. Kallid ülikonnad ja korralikud lipsusõlmed. Garry Lineker analüüsib televisioonis rahvuskoondise mänge ja metroopeatuste seintel reklaamib kartulikrõpse. Ka temal on kingad ja juuksed lakitud. Ma ei arva dzentelmenidest halba. Vastupidi. Ma imetlen neid. Kuidas nad jaksavad? Mis neid käseb? Vist altruistlik armastus oma perekonna ja ühiskonna vastu. Eks enamus neist käib psühholoogi juures ja peab armukest. Ja nad käivad umbes kuus korda tihedamini juuksuris kui mina ja neil on umbes kuus korda vähem juukseid kui mul. Nad on abielus ja nad teevad regulaarselt kirikule annetusi. Ja kui perre sünnib poeg, siis saab temast kunagi härrasmees ja kui sünnib tütar, siis temast saab härrasmehe naine.

Wayne Rooney on isegi härrasmees. Ma vihkan, kui ühiskond muudab inimesi. Mina olen pahade ja koledate poolt. Vähemalt oma hinges. Või pooles hinges. Või hinge väikeses tükis. Või siis mõni päev. Siis kui mul on tuju määrida ülikondi ja vältida aroome. Täna vist on nii. Uka-uka mina prii. Vabandust.

Ei. Ära vabanda. Sa pole kellelegi liiga teinud. Kui siis ainult iseendale. Kadedusest ja oskamatusest.

Ma tahan saada härrasmeheks. Mina olen korralike ja õiglaste poolt. Vähemalt oma hinges. Või pooles hinges. Või hinge hinges.

Ma arvan, et pole olemas rumalat härrasmeest. On ainult koledad ülikonnad.

Mul pole mantlit. Aga jopet kannavad pintsaku peal keskkooli nagad, kes peavad ülikonna käsu korras selga panema paar korda aastas.

Paar korda aastas olen mina härrasmees.

*

Inimene jääb oma kesta vangi siis, kui ta tüdineb oma riietest. Naistel meeldib palju riideid omada sellepärast, et oleks võimalik iseendale olla uus ja hea.

Mul on Londonis kaasas ainult üks jope. Täiega kopp on ees tast. Mul on kole jope. Pükse on neli paari. Neist üks paar täiesti kandmata ja ühed hakkasid veidi hõõruma.
Sokid on sassis, sest nii mul kui Ukul, Robertil on mustad sokid ja kui riided pesust tulevad, siis esimene, kes jaole saab võtab kõik paremad sokid endale. Sokil ja sokil on vahe.

*

On ainult hetked ja unistused. Muusikat on olemas üks lugu. Peaasi, et midagi mängiks. Annaks rütmi ette ja lülitaks emotsionaalse mälu tööle. Vajame hoogu, küll siis juba triivime kaasa.

*

Bussi aknast paistab peenike kuu. Nagu sulg. Padja sees pressivad vahel välja suleotsad. Torgivad vastu peanahka. Tõmbad siis sule padjast välja ja ei saa midagi soovida.

Soovida saab ju teadagi millal. Ripsmekarv. Põue. Või. Rong. Alt läbi.

030306
Oxford. Teaduste kants. Tolkein käis siin kohvikus. Ühes pubis on Arnold Rüütli pilt. Raamatupoes müüakse plaate, pornoajakirjade lett puudub. Ja öösel ma avastsin, et kui külje peal magad, et siis jääb alati üks õlg ette. Vot kus on ühikad maailmas. Nagu filmis. Fantaasiafilmis. Ainult. Kui muru peale astud, siis saad trahvi.

Mina ei saa aru, mille jaoks on välismaal muru.

Hakkasme loetlema sportlasi, kes pidid saama maailma parimaks. Andre Pärn. Kristjan Rahnu. Marko Asmer. Katrin Šmigun. Aleksander Sahharov, Janek Tombak…

Sport pole kaunis. Elu on. Las inimesed elavad.

Oxfordi ülikool koosneb umbes 40 kolledzist. Kolledz tähendab campuse kompleksi, mis sisaldab endas ühikat, koolihoonet, söögisaali, pubi ja kõike muud vajalikku. Pole siin mingit läbi linna loengust loengusse jooksmist. Paavo campus on iidne maja. Käisime täna õhtusöögil. Harry Potteri film. Kõrge laega söögisaal ja professorid istusid eraldi lauas ja tudengid peavad siin söömise ajal kohustuslikus korras kandma mingit hõlsti. Külalised võivad võtta vabamalt. Enne einet luges üks mees ladinakeelse palvuse. Pilusilmad teenindasid ja mina ootasin võlureid.

Jõel käisime sõudmist vaatamas. Kohalikud kolledzid kaheksapaatides madistasid omavahel. Päike paistis ja jõeäärne tee oli mudane. Jalgrattureid on palju, lameda linna omadus. Müüdi kooke Aafrika nälgivate laste toetuseks.

*

Ma vihkan seda, et elus pole midagi kindlat. Kohe päris päriselt. Enamus inimesi armastab ootamatusi. Ma ka. Aga mingites valdkondades võiks olla nii, et alati on kindel. Näiteks kunstis. Kokkulepped võiksid kehtida vastavalt inimeste tunnetele. Lubadused on suured tühjad junnid. Kunst ongi see, kus lepingud on tühised. Kollaselt haige.

040306
Öösel eestlastega tantsisime ja hommikul oli Oxfordi peatänaval mees, kes hoidis käes hästi palju õhupalle. Mis oleks, kui ta poleks neid müünud. Kui ta olekski olnud mees, kellele meeldib laupäeva hommikuti õhupallidega jalutada. Ühed mängisid tsülofone ja teised propageerisid jumalat. Pidin ostma uued kõrvaklapid, sest vist unustasin eelmised bussi.

Ukuga sõime junki ja friikartulid andsime ühele kodutule. Ta müüs Big Issuesi ja näitas meile oma jalahaavu. Ta oli must ja haises, aga ta oli väga viisakas. Kiirtee viaduktid on kurvilised. Hambaid tahaks pesta, mul väikestele reisudele minnes hambahari tihti ununeb. Kahe nädala pärast oleme Eestis. Palju õnne sünnipäevaks Agnes.

20060302

hällõu...hällõu...kus te olete

010306
Ma istun. Olen teadumuuseumis. Nii nimetatud Picnic Arealis, siin on sööklalauad ja kaks põrisevat Pepsi automaati. Science Museum on nii suur ja sedavõrd ebapopulaarne, et siin kohtad inimesi suhteliselt hajutatult. Energiasäästmise mänge sai mängida puutetundliku ekraani klõpsides. Tegi sust pilti ja siis olid mingi maa peaminister ja pidid vahemikus 2025-2050 ehitama elektrijaamu. Ma tegin alguses tuulegeneraatoreid, aga kui inimesi juurde tuli, siis pidin mägede vahele ka tuumajaama tegema. Lõpuks ütles see ekraanitädi, et ma sain okeilt hakkama. Lennukimudelite ja mootoritega meenub Saint-Exupery. Islandi ekspositsioon oli kolmes toas, ühel toal oli pehme põrand. Uurida on rohkem kui jaksu. Teadus areneb kiiresti, võib ju teada ka mis vanasti oli. Enamus inimestele siin vist ei meeldiks. Kuiv. Sellepärast ka vist nõnda palju mänge. Ma ostan alt raamatupoest kõige odavama pastaka, oma jäi koju. Mul on praegu tunne, et oma raamatusse võib küll pastakaga märkmeid teha.

Põllumajandus sektsioon meeldis mulle ka. Traktorid on mulle alati sümpatiseerinud. Eriti need, millel katust pole.

*

Jalka läks nii, et Inglismaa võitis Uruguaid 2-1. Aga inglased on nõrgad, üldse kohe ei ennusta neile lennukat MMi. Minu arust on Inglismaa täpselt siuke võistkond, et kes mängib nii kuidas joppab. Ei tegu ega visiooni.

Danny Boyle „28 days later“ oli minu tänaõhtune meelelahutus. Selles filmis on vist paar kõige paremat stseeni, mis üldse olen näinud. See mahajäetud London on väga super, eriti super on seda Londoni eeslinnas vaadata. Näen filmis neid kohti, kus päeval viibisin ja minu ümber oli tuhanded inimesed. Tohutu kontrast on näha näiteks Big Beni ja Milleeniumi ratta ümbrust inimtühja ja vaiksena. Kunagi oli mingi lasteraamat. Umbes Pulle-Vallatu või midagi sellist. Tema oli ka korraga jäetud inimtühja linna.

Eks me kõik oleme kujutlenud, et mida võtaks ette, kui mind jäetaks täiesti üksi. Mina läheksin ruumidesse, millel on silt „Võõrastele sissepääs keelatud“

Film oli siuke nagu mina. Idee suurem kui sisu. Vorm ebaühtlane. Aga see ei loe midagi. Danny Boyle all the way. Platseerub päris lemmikute hulka, sest filmide puhul it’s all about the visual emotion ja seda on selles filmis küllaga.

Mind tohutult ärritavad rumalad küsimused ja rumalad ettepanekud. Minuga on raske, sest ma ei vaja eksisteerimiseks kuigi palju sotsiaalsus. Ma ei tea, mis kell mingid asjad hakkavad, ma ei ole sündinud grupijuht. Tulge rohkem peenekoelise naljaga mulle ligi. See sulatab mu pruuniks suhkruks. Aga argielu saamatustele näitan punast tuld.

20060301

hüljatud suitsukonid ja patsikumm

280206
Päike paistis. Kool oli lõppenud. Istusin Sidcupis ühe väikese ristmiku äärsel pingil. Kõht oli tühi ja nagu ei olnud ka. Aga üle tee paistis kebabi äri. Läksin võtsin ühe doner kebabi. Vuntsidega teenindaja, kes kutsus mind sööriks, pani kebabi ilusti karbi sisse ja karbi kilekotti. Ületasin uuesti autotee ja istusin uuesti oma pingile. Avasin karbi. Ossa kui suur söök. Rohkesti sibulat ja salatit ja liha ka. Lammas on siin põhi lihaliik. Näiteks lambaliha sardellid on päris ebameeldiva maitsega. Igatahes kebab oli suur ja liha polnud päris ossman kebabi lihaga võrreldav, aga kõht sai täis.

Imelik oli see, et kui seal pingil istusin, et siis päike paistis ja korraga hakkas lund sadama. Vikerkaart ma ei märganud. Mina arvan, et vikerkaar näitab ennast ainult Eestis.

Jalutasin koju. Ekslesin väikestel tänavatel. Jõudsin lõppu. Kord poisina jõudsin Lasnamäe lõppu ja mõtlesin, et nüüd on halvasti. Kartsin. Aga astusin edasi ja leidsin Pirita jõe. Venelased püüdsid ogalikke.

Kui täna linnaosa lõpust lameda rajooni tänavaid mööda kodu poole tammusin, siis leidsin maast kaks patsikummi. Roosa oli määrdunud ja jäi lebama, musta kingin kellelegi. Kandideerimiseks jäta kommentaar. Soolised ja vanuselised eelistused puuduvad. Las ka mina hakkan jagama auhindu.

*

Vaatasin laval toolidel istuvaid naisi ja ütlesin Mariale „Kas sa seda prantsuse jama nägid, mis oli Draama festivalil? Seal olid ka kogu aeg naised laval.“
Üks pealtvaatajast naine liigutas end Maria kõrval.
„Eestlased jah?“
Keerasin oma istmelt ja mulle vaatas otsa keskealine hoolitsetud naine.
„Tere“ ja „Tere“.
Ei oskagi öelda kelle tere oli arglikum.
Kõrtsu peal etendunud Sarah Kane 4:48 oli täielik jama. Nagu esimese kursuse lavakõne harjutus. Näitlejannadel olid ilusad valged püksid jalas, aga isegi hullumajas oleks vaja karaktereid. Tekst oli hea. Kane oli päris päriselt hull. Aga ei tohiks lavastada nii, et kogu aeg on kari naisi laval. Olgu siis vahepeal üks naine, aga mitte nii, et kõik kogu aeg kooris kisavad midagi.
Pärast etendust selgus, et eestlanna on see väliseestlanna, kes teeb Royal Courtis kõrget teatrilendu. Elina. Aga võib-olla hoopis Helina. Ega me pikalt ei rääkinud. Eestlastel pole ju omavahel pikka juttu. Eestlastele meeldib distantseeritult orkutis sõpru koguda.

Tulin koduuksest sisse ja kohtusin koridoris Dennisega.
„Ou you know there was just a tv show about Estonia.“
„Really? Was it interesting?
„It was very interesting. It was about Estonia…you know that shore which sank in nineteen ninety-four…“
Pikemalt dialoogi ei arendanud. Osad teemad on õrnad.

Loen. Suurte inimeste muinasjuttu. Mulle meeldib. Rongi oodates tagusime Mariaga suitsukonisid platvormilt alla.

eXTReMe Tracker

This page is powered by Blogger. Isn't yours?