20060630

võõrastest linnadest varastatud etendused

Linnateatri väike punane buss vurab Tartu suunas. Meie kursus on bussis. Mõned on puudu. Suundume rändteatri avamisele. Enamus inimesi magavad. Ainult Andres vaatab aknast välja ja Maria loeb raamatut. Keegi ei maga ega istu tooli peal korralikult. Kõik lösutavad, paljudel on jalad ülestõstetud.

Raske oli koolimajast lahkuda. Nooremat kursust komplekteeritakse. Balletikoolis kontrollitakse inimeste kordinatsiooni ja liikumisvõimet. Laine Mägi ja Jüri Nael annavad harjutusi, kõigil peavad nimesildid ilusit välja paistma. Teatraalid märgivad oma käes olevatel paberitel nimede taha plusse ja miinuseid.

Plussid ja miinuseid ei loe elus midagi. Inimene ise loeb.

Eile õhtul vuhasime Janeki, Uku, Elo ja Aloga Rakverre suurt kunsti nautima. Autos oli vestlusteema „naljakad tüübid lavakooli katsetel läbi ajaloo“. Baltoscandal tundub olevat vägev üritus. Kahju, jah kahju, et kohustuste tõttu ta meil ühe õhtuga piirdubki.

Smeds ja tema meeskond. Laulsid soome keeles, tegid pulli, suured mehed jätsid etenduse pooleli ja mängisid mänguloomadega. Vaatan bussiaknast välja, madal, päris jalus tunduvad olevat põllupealsed pilved. Nende teater läks vaataja südamesse. Vahepeal muutus etendus salongiks, kus pakuti kohvi ja veini. Ma võtsin mõlemat.

Ja Rakvere keskväljakul etendati kuulsat Volksbühnet. Nojah. Poliitiline teater, tohutult tiheda saksa keelse tekstiga, mäng erkaanil ja rekkakastis. Suhteliselt jälgimatu, külm hakkas. Inimesed lahkusid, me siiski lõpus plaksutasime.

Aga oleks tahtnud nende päevade jooksul näha seda eesti asja. Seda olematut teatrit. Kultuurisoovid jäävad seks ajaks, kui me pole enam inimesed.

Õhkkond on täna tuim. Täna võib.

*

Nüüd on kell 00:44. Hakkame tagasi sõitma, inimesed veel kogunevad. Oli jõudepäev. Sõime ja tegime sutsu ja sõime ja tegime sutsu. Genialistidega oleme kogu suve koos. Need mehed jämmimad.

Tartu on seisva ajaga linn. See on mingi värk. Olematu usk.

Koidula etendus teile meeldiks. Muidu siuke rahvateater, aga Jannsen-Kreutzwaldi ehk kuulus duo Kaljujärv-Lumiste töötab. Las nad mängivad, sentimentaalsus keskealistele.

Pärast pidime ootama paar tundi bussi. Pudlu, tangukas-pekikas, mida pakuti oli päris meeldiv, eriti hapukoore ja hapukurgiga.

Täna öösel on valge, aga ebamugav on olla siin bussiistmel.

Varsti tulevad põgenemiskatsed.

20060628

vastased

Maailm on ebaõiglane. Ghana oleks pidanud, oleks võinud selle lollaka Brasiilia ära võita. Aafriklased mängisid süütult ja ebaprofessionaalselt, Brasiilial on ründes kaks sardelli. Brasiiliastel on ülbe näoga treener. Ma tahaksin, et nelja aasta pärast oleks mmil ühed aafriklased, kas Nigeeria või Ghana või Kamerun, kes jõuaksid kaugele ja lõhuksid jalgpalli süsteemsust. Reeglipärasus ja järjepidevus ei ole kütkestav.

Nüüd mängivad nad. Prantsusmaa ja Hispaania. 78 minutit mängitud, 1-1. Loodame kõige paremat. Ma tahaksin, et Zidane veelkord miskit pidi naeraks oma külmaverelist naeru.

Mul oli vennal sünnipäev. Mul oli täditütrel sünnnipäev. Sõime sushikooki.

83 minut. „Vaadake mida teevad Prantsuse koondise mängijad, suured mehed lähevad hulluks!“ Las nad võidavad, las maestro oma madrustega seilab veel. Hispaanlased kahju küll, te olete punased, mulle enam punased riided ei meeldi.

Täna sain erinevatelt inimestelt kolm küsimata naeratust. Vaikselt võtsin ma nad vastu. Miks…Zidane lööb 3-1. Brasiilia need poisid söövad su ära! Ma tahan.

Aga viimasel ajal on kogu aeg tore. Kena sõna see tore kole.

20060626

tahtmatud

Palju pole vaja selleks, et jäädvustada.

Lisaks Rotile, kes sai viimases proovis endale kolmest lühilausest koosneva monoloogi, mis on kogu tüki arusaadavuse seisukohalt äärmiselt oluline, kehastan ma suvetükis ka Surma. Kaks korda tulen viin Ago ära. Kord on ta Vanamees ja kord Keiser. Suhteliselt klišeelik ja mõttetu.

Mina Olen Surm.
Alguses oli Surmal tekst ka: „laula veel väike ööbik“ ja „ma lähen oma koju tagasi“, aga proovis kõik naersid, kui üritasin neid lauseid öelda.
Kõik on veendunud, et Surm ei ole nännukas.

Ärge olge nii kindlad.

Nii hea oli üle pika aja msnis olla. „Rääkisin“ Marguse ja Jimiga. Margusega naistest ja Jimiga ka naistest. Margus ostis endale sportauto ja Jim tuleb homme lavakooli katsetele.

Ma tahtsin mingi päev kirjutada sellest, et noored inimesed hakkavad väga noorelt surma vastu sõdima. Arvatakse, et kui midagi konkreetset ei tee, et siis saab jumalalt armu.
Tundub, et mitu kõrgharidust ja palju inimsuhteid päästavad.

Margus ütles, et see on karaokekapitalism.
„et tänapäeva ühiskonna kõige suurem probleem on valikute rohkus.“

Inimesed on kuidagi laokil. Nad teevad kõike ja mitte midagi. Interdistsiplinaarsed käpardid oleme. Kaua see enam nii kesta ei või.

härras mees ülikonnas

Härrasmees on valmis aktuseks aulasse sisenema.

Härrasmees kuulab Rein Rauda.

Härrasmees peab kõnet.

Härrasmees on lõpupildil tõsise näoga härrasmees.

20060625

kirves, värav ja õhk

REEDE
Veel antakse Zidanele võimalus. Vieral on ka täna sünnipäev, tema organiseeris, et Zidane päris niimoodi halvasti spordist ei lahkuks. Kuigi poleks ka Zidane kiretus lahkumises midagi imestada, sest ilusad suhted lõppevad tavaliselt inetult ja suurepäraste sportlaste karjäärid saavad tavaliselt naljaka lõpu. Ei tea miks pidi paar aastat tagasi Michael Jordan uuesti NBAs mängima paar hooaega mingis imelikus klubis.

Igatahes olen maal ja on Jaanipäev. Bussiga tulin, buss oli rahvast täis ja hilines. Üks ehitaja tuli Norrast ja teine töötas kuskil Tallinna lähedal ehitusel. See teine tahaks ka südamest Norrasse, aga esimene ehitaja rääkis talle, et kogu jama on selles, et tahaks norrakatega otse suhelda, siis saab 70-80 kilo kätte, praegu ainult 30-40.

Maal on hea. Õhk on vana ja lilled kasvavad. Põletasime emaga risu ja ühekordsel grillil sossutasime vorste ja klassikalises marinaadis valmistatud sašlõkki. Mina olen Argentina, Rootsi ja Prantsusmaa poolt. Viera välja, üks mängukangelasi välja.

Poolajal, kui ma vetsus käisin, mõtlesin ma välja, et mis on Eesti riigi suurim viga. Eestlastel puudub identiteet ja see avaldub selles, et 15-aastane eestlane ja 60-aastane eestlane on absoluutselt erinevad inimesed. Neid ei liida peaaegu mitte miski. Nad ei loe samu sümboleid, nad ei vaja teineteist. Teinekord targutan pikemalt.

Mäng on lõppemas. Jurtšenko on veendunud, et pärast teist väravat on küll mängupilt ära vajunud.

*

LAUPÄEV
On laupäeva õhtu ja kell on 20.47. Kohe lähen teed jooma, Rootsi on audis, tulin saunast ja pea on veidi veel niiske. Muidu mulle fritsud meeldivad, lausa sümpatiseerib saksa täpsus, aga Saksamaa jalgapalli rahvusmeeskonda vihkan samapalju kui Inglismaa oma. Argentina võidab-võidab muidugi-muidugi täna-õhtul kohe-varsti Mehhikot. Lähen teed jooma, teen endale paar head võileiba.

*

Tegin kaks saia, ühe suitsuvorstiga, teise juustuga, leivaga tegin samasugused kaks võileiba. Lõikasin tomatit peale. Kõike parem oli leib suitsuvorstiga. Vanaema vaatab praegu telekast mingit eriti nõmedat meelelahutust, Vana Baskini teater vist. 20 minutit on jäänud mänguni.

Ma täna saagisin ja raiusin. Peopesad on praegu valusad. Niipalju saagisin, et mootorsael tuli lõpuks kett maha. Pidevalt pidin lisama ketiõli ja bensiini. Kui see kett maha tuli, siis võtsin sae lahti ja panin keti peale tagasi. Kogu saag oli seestpoolt saepuru täis. Puid on palju, täiesti erineva paksusega, siin veel teha jagub. Nagu alati.

Siil jooksis päta-päta hoovi peal ringi. Tema on vanaema ainuke koduloom praegu. Ema märkas kasvuhoones ussi, kutsus mu ka vaatama, päris pikk ja peenike. Ütleksin viuh. Kas nastik või rästik, oli halli värvi ja ilma kollaste kõrvadeta.

Mulle meeldib see lõhn, mis lööb siis ninna, kui värskelt raiutud puuhalg hakkab vaiku välja ajama. Lasin kõhu peale päikest, sain sauna juurde terve riida valmis. Mulle meeldib olla puuriida arhitekt. Ega see ei ole niisama, et viskad halud üksteise peale, sellele ülesandele tuleb läheneda loominguliselt. Iga halg ei sobi iga halu peale. Tuleb otsida, olla kannatlik ja enda riida suhtes kriitiline. Mäng algab kuue minuti pärast.

*

PÜHAPÄEV
Pühapäeva hommik. Auto vurab Tallinna suunas. Nojah. Argentina pani närveldama, aga lõpuks lõi Rodriguez siukese värava, et ehhehe-eehhee. Argentina – Mehhiko mängus oli kõik olemas. Mehhiko koondise argentiinlasest treeneri La Monte näos olid kõik emotsioonid olemas. Temast saaks ladina-ameerika seebikate superstaar. See Messi, see ülereklaamitud Argentina jangster hoidis lisaajal palli ikka värdjalikult hästi. Fritsud hoidke alt, valgesinisärklastel on sisu!

Kus on see aasta teede kõrval elektripostide otsas toonekurgede pesi.

*

Nüüd on kell pool kuus pühapäeva õhtul. Koolis vihume proovi teha. Uuesti sulgunud maailmas.

20060622

klähh

Elu ei koosne asjadest. Elu ei ole praktiline. Pai rotike pai.

Ma ei tunne enam väsimust. Rasked on hetked, kui sõnad saavad otsa ja õhku enam ei ole. Ei taha rääkida, aga siiski räägin.

Täna käis Rein Rannap proovis. Tuli kohale ja hakkas kohe siukese emotsiooniga sünti klimberdama, et kohe oli näha, et hull. Ja „meeletult andekas inimene“. Heliloojad on vägevad.

Pai rotike pai.

20060621

käskkiri

Nüüd on juba kell kaksteist läbi.

Eile vastasin näidendid seminarivormis idioodi juttu rääkides ära. Filmiajalugu väga hea, välisteatriajalugu väga hea, eesti teater hea, prantsuse keel oli arvestus, arvestatud.

Istun kooli arvutis, ei hakanud juba teist päeva oma arvutit kaasa võtma. Vahepeal on hea anda talle minust puhkust. Kõrgete nuppudega klaviatuurid mulle ei meeldi.

Eile ma higistasin, mul oli ülikond seljas, öeldakse, et mehed näevad ülikonnas head välja, Pole minagi erand. Ma pidasin aktusel kõne.

Diplom, ainepunktid, hinded, tähtajad, registreerimine, avaldused…on kõik äärmiselt olulised akadeemilise hariduse komponendid ja nii elus kui ülikoolis tuleb kõiki ette nähtud reegleid täita mängleva kerglusega. Aga tegelikult on ülikool kõige tähtsam etapp elus kahel inimlikul põhjusel.

Esiteks kohtad sa tudengina kõige targemaid inimesi, kellega sa oma lühikese elu jooksul kokku puutud. Targad õppejõud kujundavad ülikooli näo ja vastutavad tudengite silmaringi avaruse eest. Lõpetaja ei saa pidada ennast arukaks, kui ta arvab, et tal on olnud rumalad õppejõud. Väärt õpetaja jääb õpilasele alati kõige suuremaks autoriteediks. Õpilane peaks oma õpetajate süü tõttu jääma igaveseks vaevlema rahuldamatus teadmiste janus.

Ja teine inimlik põhjus, miks ülikool on kõige tähtsam periood elus, on see, et just ülikoolis tutvud sa inimestega, kes jäävad su lähedale kogu eluks. Need sõbrad, kes leitakse ülikoolis, ei kao enam kuhugi. Sõprus pole kohustus, aga ülikoolis muutuvad paljud inimesed asendamatuks.

Tallinna Ülikooli Sotsiaalteaduskonna Psühholoogia ning Riigiteaduste osakondade lõpetajate poolt ütlen „Aitäh“ meie õppejõududele ja ülikoolile ning soovin kõigile lõpetajatele kõrget lendu, sest meie tänastele autoriteetidele on vaja tõestada, et elus maksavad teod mitte ilusad sõnad.


Pidu möödus aktiivselt. Mulle meeldib elada kirega. Iseenda vastu, seda pursates, sihtimatult.

20060619

lõhe

Homme kell 11 on näidendite lugemise finiš. Mu kontrollaeg on praegu suhteliselt halb ja ega üle oma varju ei hüppa. Ülehomme hommikul on prantsuse keele vastamine, aga selleks ei jõua vist üldse õppida, sest homme on veel proov ja siis ühe ülikooli lõpuaktus ja pidu.

Käisin täna siis üle maeiteamis aja juuksuris. Korrastamas soengut. Homme peab ülikooli selga ajama. Nagunii hakkab kleepuma.

Tänane suveetenduse muusika osa proov ei süstinud just enesekindlust. Ma ei taha enam mitte kunagi siukest teatrit teha. Ennem ma lähen kuhugi firmasse pressiteateid kirjutama. Minu arust peaks teatrit tegema ainult mingi sisemise tungi sunnil ja sisemise vajaduse tõttu. Sisemine tung peaks panema vaimustuma ja sisemine vajadus arenema.

Aga meil on plaan kuidas areneda. Ma ütlen, et olenemata kõigist väntsutustest, tuleb see suvi väga loominguline. Iseenda vajaduste tõttu.

Aega on vaja. Eemale inimestest, nende kapslites iseloomudest ja viltusest tunnetusest.
Mul on tunne, et mul veel tuleb selle maailmaga probleeme. Ja siiski ühest jamast näidendist teile üks ilus lõik:

Sest asju, mida ma ette ei kujuta, ei ole olemas, õigemini, nad eksisteerivad kuidagi ebamääraselt ja see teeb vähem haiget…Saad aru?...Tänan…Sa oled hea. Ma armastan sind

20060618

peegeldus

Meil on täna seikluste lõpu päev. Eile õhtul läksime korraks Meriväljale Ursula sünnipäevale, lõpetasime Käsmus Andero peol. Peategelased: taksojuht, Peterburi kiirliini bussijuht, perekond Uusbergi ema, erinevad perekond Uusbergi liikmed.

Puu ehk pakk ehk põletamismaterjal. Pärt leidis, kolmekesi tassisime, leek oli ilus. Käsmu rand on vaikne ja õdus. Ma praegu igatsen kõrvaklappe, et see teatriajaloo loeng kuidagi vastu pidada. Pärast kõike seda ärakäiku ostsime Ukuga suured jogurtid ja magasime varajases koolihoovis end jumalateks.

Padi. Mis on padi? Kas ta on isiklik? Kas padi peab öö läbi püsima sängis? Mina ei oska määrata, mis on minu peaaluse õige tugevus ja kontsentratsioon.
Patjadele tõmmatakse püürid peale. Ma ei ole kindel, kas see on alati vajalik.

See öö me vaatasime üliilusat ülisujuvat päikesetõusu. Kera tuli pilvede tagant, sõts-sõts hammustas veest läbi. Kivid ja päike ja tuli ja inimesed, milleks meile inimesed, kui meil on sümbolid? Kaua nad meid segavad?

Mida ma praegusel hetkel kõige rohkem tahaksin? Ma tahaksin mittehaiseda ja paljaid naisi ja tühjust.

Me lavastasime täna öösel Uku ja Pärdiga. Lavastus ei tule taastamisele, puu põles ära. Kummagi venna kulmud ei läinud põlema, kui nad puhusid ta jalgevahele.

20060617

vargamäe maradonad

Ma panin kella vara helisema, et lõplikult vormistada oma hüplik ettekanne Komissarov-Karusoo-Rohumaa. Aga ma ei saa. Ma panen enne veidi eilset.

Eile oli kaks väga head asja.

Argentina võitis Serbja ja Montenegrot 6-0. Sportnet: Argentina andis Gelsenkirchenis tormihoiatuse. Soccernet: Serbia ja Montenegro kaitse lasti sõelapõhjaks. Teist väravat lüües tegid argentinlased järjest 24(!) söötu. Mängu lõpus tuli sisse ka Lionel Messi, 18-aastane „talent“, „imelaps“, „superstaar“…söötis ühe, lõi ühe.

Aga ega mina teist poolaega ei näinud, sest korjasin Siili peatusest Kristo ja Maria peale ja me sõitsime Vargamäele. Vargamäe Kuningriik.

Anton Hansen Tammsaare on ammu surnud kohustulik kirjanik. Tema kirjutas viie osalise romaani „Tõde ja Õigus“.
Urmas Lennuk on minu erialaõppejõud. Õppis lavastajaks, sai temast draamakirjanik. Tema kirjutas Tõe ja Õiguse esimesest ja viimasest osast kokku eriskummalise, lihtsa, lööva ja siira dramatiseeringu.
Jaanus Rohumaa on „eesti teatri tahtjate põlvkonna kõige võimekam ja omapärasem lavastaja, aga üldjuhul teeb ta mingit jama, sest ta ei taha teha valmis teksti ja siis ta mõtleb-komponeerib üle.“ Seekord andis Lennuk Rohumaale valmis teksti ette ja tulemus on suurepärane. Rohumaa on pannud mängima teksti, koha, visuaalsuse ja metsast kostva ööbiku.

120-pealine ühendkoor mängib inglitiivades. Noor ja vana Andres ja Pearu segunevad, igavikuline tegelane inim-koer Pollo teeb nalja ja hullutab rahvast, sita-pissi naljad töötavad nagu alati. Igatahes kahe eesti teatri isemõtleja klassiku tõlgendus on Õnnestunud.

Nende inim-koertega on Lennukil ikka mingi teema. Boob teab.

Ma arvan, et seda tükki mängitakse ka järgmine suvi. Mul on hea meel, et neil hästi läheb.

Jõudsime uuesti pealinna enne südaööd. Õhtul oli hea uinuda. Aga nüüd tõesti peaks hakkama mõtlema Karusoo kompromissitusele, Koma otsekohesusele ja Rohumaa talendile. Võiksin ju ettekannet alustada eilsest õhtust, sest vaevalt Reet Neimar või keegi meie kursakaaslane käis neljapäevasel esietendusel. Aga see oleks võib-olla liiga inimeste uudishimul mängimine. Las nad ise avastavad, mis neile meeldib ja pealegi ma ei tohi ju mitte kunagi unustada ühte tõsiasja.

Mina pole kõik, ma võin nii elu kui teatrit valesti mõista. Seega ära parem üldista.

Igatahes sain eile õhtul ka sõnumi.
Armas oled. Varsti näeme ja ära oma enesekesksust kaota.

Vot nii inimesed.

20060615

häbeduse mängud

Super on olla nõrgema meeskonna poolt. Trinidad ja Tobago kaitseb Inglismaa vastu, Kaljuveer just ütles, et 17 mänguminutit sai täis.

Ma ei tea mitte ühtegi inimest, kelles poleks kübeke androgüüni.

See kuidas inimesed vaimselt lasevad endale inimesi lähedale ja teinekord jälle tõukavad endast ära, see on hämmastav. Pilusilm on kohtunik, muudkui määrab Inglismaale karistuslööke. Me kõik häbeneme end. Meie salajased häbenemised on avalikud, ükskõik kuidas me ka neid varjata ei üritaks.

Uku ütles mulle, et naine on siis androgüün, kui ta kohe nagu üldse ei flirdi. Mees on siis androgüün, kui ta tahab naisi niipalju, et ta teeb kõik mis võimalik, et neid saada.

Me ei oska käituda, sest me pole vabad ja need kes on vabad, need tahaksid olla kinni, tahaksid omada mingit kindlat joont. Vabad inimesed ei tahaks olla sisutud, aga nad alati kahtlustavad end pealiskaudsuses.

Üksikud inimesed ei tea oma üksinduse põhjust. Nad teavad, et nad on ise süüdi, et neil pole antud oskust maailmale kergekäeliselt avaneda. Kuid nad ei saa aru, et mis kuradi vandenõu see on, mis keelab neile imed. Ükskord ta tuleb ja viib mind ära. Ta tuleb siis, kui ma olen valmis. Ju ma siis veel ei ole.

Õnnelikud armastused teevad kompromisse. See on kõik, mis nad vajavad. Neil on vaja impulsse, mis tsensuuriks kõik enesekesksed nõudmised. Mõni on parem iseendaga läbirääkija, kuid paljud pole sündinud väitlejaiks.

See on normaalne, et inimene ei suuda teis(t)e inimes(t)e lähedust taluda.

Androgüünid jõuavad kaugele. Enstüklopeediatesse ja t-särkidele. Mida suurem on su suhtlemis-ebaadekvaatsus, seda suurem looja oled. Improviseerid kitarrikeeltel või avastad murrangulisi närvirakke. Ära häbene ennast. 38 minutit mängitud, 0-0, Trinidad sudib palli inglaste värava poole, ehheheheheheee.

Siiski üks lause teile. Jaan Unduski tekstist Rohumaa „Arkaadia“ kohta:

Erootika on vestlus relatiivsusteooriast, mis mõjub otsekui suudlus häbememokkadele.

Nii et mängige mänge, mida te ise ei mõista.

tujud

Kõik on meeleolu.

Inimesed. Kohvikud. Teatrietendused.

Isegi ilm on meeleolu. Tuul tappis eile õhtul päikese, see oli sujuv üleminek.

Käisin eile jalutamas. Kadriorus. Asfaldi ääres on äärmiselt kehv meeleolu, kui autod sust mööda kihutavad. Kõnniteed on loodud vaikuseks.

Anname oma raha meeleolude eest ära.
Tahame, et head meeleolud kestaksid ja kestaksid.

Täna on meil jälle eesti teatriajaloo päev. Mis te arvate mis päevad meil homme ja ülehomme on?

Ma tahaksin välja astuda. Olla endast erinev inimene. Vähemalt mõne meeleolu sees.

20060614

kreemi

Issand kui palju on vaja veidi napsuse peaga tarka juttu ajada. Pläku-käku-väff.

Aga oli eesrindlik juubel. Laulsime ja Jansu tegi kausimuusikat ja poisid vaatasid jalgpalli ja mina rääkisin tüdrukutega valvelauatädidest.

Pärast. Päris palju hiljem jalutasin koju. Oi kui sumedad olid Tondi ringteed.
Huvitav kas Rahvusraamatukogus tohib alasti olla ja huvitav kui hästi päike läbi nende kivimüüride võtab?

20060613

maailm on jutt

On neid, kes vaatavad ja neid, kes näevad
nad näevad konnas kurge, lehmas linavästrikku…

Jah. Mulle see laul juba meeldib. See on meie suvel tuuritava lastelavastuse lõpulaulu refrääni üks fragment. Laur Kaunissaare-Rein Rannap.

Täna on koolijuhataja juubel. Käisin jooksmas. Olen tugev ja näen seoseid. Tahaksin passida kodus, aga pean nüüd pidulikult riidesse panema.

Suvi tuleb huvitav.

Horvaatia palun võida Brasiiliat.

võimalused

Täna oli päev, kus sain kogemata haiget. Mulle ei tohi haiget teha. Samas on see ükskõik, sest minu kättemaks on valus. Mulle meeldib kätte maksta. Minu kättemaksust ei saa mitte keegi mitte kunagi mitte midagi teada, sest olen endine sportlane. Kollased ja punased kaardid ei aita meeskonda võidule. Las minus eksisteerida sportlik viha. See on räige, ma olen väga vihane inimene, ma hakkan ennast enda jaoks teostama. Homme ärkan ja läheb lahti. Mul on kaks jalga maas, mu sisemus on lahti. Mind ei tohi halvaga puudutada.

Täna oli päev, kus juhtus paar väga ilusat asja. Täiesti ootamatult, täiesti hästi. Hea.

Tänane päev möödus kiiresti ja uimaselt.

Agnesel on veel lootust. Marial on veel lootust. Mina viin teid lõpuni. Kasvõi kujundlikult.

20060612

kõik mis sa teed, teed endale

Päris paljudele, üllatavalt mitmetel MM koondistel on Puma vormid. Angola! Angola!...tehke Portugalile säru, olen jälle underdogside poolt. Istun köögi tugitoolis, läpakas süles. Kirjutan filmiajaloo esseed ja saatsin just ühe mobiili sõnumi. Nüüd mõtlen, et mina ikka saadan ainult kahtlasi sõnumeid. Harva saadan ja üldjuhul ei saa ise ka aru, miks ma sõnumit kirjutan või mida ma kirjutan. Filmiajaloo essee tuli ära saatma eile, mina saadan täna.

Kui ma olin väga väike, siis kui ma käisin lasteaias, et siis vend käis juba teises klassis ja ta sai koolis mingid abonomendid ja siis me käisime laupäeva hommikuti kinos Kosmos vaatamas vene noorsoofilme. Mulle ei meeldinud kui lasti multikaid, mulle meeldisid „päris“ filmid.

Siis mõne aja pärast tulid juba sõbra videomakk ja Rambo ja Van Damme. Vanemad ei tahtnud, et me nii oma vaba aega kulutaks, aga meile meeldis oma fantaasiaid käivitada. Meile meeldis filmide eeskujul oma peas teha suuri tegusid. Mu lemmik mänguasjad olid püssid, inspiratsiooni mängudeks sain põhiliselt filmidest, sest lugeda ma noorena korralikult ei osanud ja absoluutselt ei viitsinud ka.

*

Aga muga juhtus üks asi elus. Umbes kaheksa aastat tagasi ehk siis kui ma olin kuusteist, muutusin ma ohjeldamatult kärsituks. See avaldus otseselt selles, et ma polnud enam võimeline televiisorit vaatama. Tänaseni ei suuda ma televiisori ees istuda. Kõik filmid, mida viimasel ajal olen näinud, on kinokogemused. Kuid kahjuks vaba aja kokkutõmbumise tõttu pole neid just palju.

*

Jah. Chaplin on ajatult naljakas. Hitchcock on alati veidi õudne. Bergmann on vastupandamatult isiklik. Nad tegid lindile kindlaid asju, aga olenemata ajastust ja tehnilistes võimalustest, jäädvustasid eelkõige iseennast. Teater on kaduv kunst, suva temaga, ärme hakka tema võludesse ja valudesse laskuma, film lihtsalt on sama film kuu pärast valmimist nagu ta on ka film kaks aastat pärast valmimist või kümne aasta pärast. Film on ajalugu, teda on vaja pidevalt uuesti ja erinevalt interpreteerida. Ma ei tea kas see on võimalik, aga võib-olla mõni filmitegija mõtlebki nii, et ta ei tee filme oma aja jaoks. Ta teab, et temaga samaaegsetele inimestele tema tehtud filmid ei meeldi, tema sihtgrupp on tulevik. Oma enda lapsed kuuekümne aastaselt. Tahtsin öelda, et mulle filmiajaloo loengud meeldisid. Justnimelt loengud. Filme ma jõuan jälgida, kuid mind õudsalt huvitavad inimesed. Mind huvitavad filmiloojate eluloolised faktid. Mulle sümpatiseerivad loojate iseärasused, mulle meeldib neid romantiseerida.

Eile pärast seda, kui olin välisteatri eksamisoorituselt koju saabunud ja just jõudnud mõtlema hakata, et mis nüüd saab, helistas Stas ja 20 minutit hiljem olin ma ta autos ja me olime teel Epsü kevadkooli. Käisime Järve selverist läbi, ostsime Coffe Innist latet ja poest paar veini.

Pärast Raplat jõudsime kohale. Inimesi oli päris palju, enamus naised. Päike kõrvetas, mitmed õlad-ninad olid juba punased.
Eile ma ei võtnud ühestki loengust osa. Vahtisin poistega jalgpalli. Eile olid väga igavad mängud ja poisid olid veendunud, et „soe õlu on ka hea õlu.“
Siis mängisime ise jalkat. Eile mängisime paljajalu. See oli viga. Stasil oli kaasas Hispaaniast ostetud 20-euroline vakstupall. Täna hommikul olid siseküljed punased-sinised.
Siis tegin hoovis teistele paar balletihüpet. Üks hüpe küündis üle heki.
Siis panin pealt. Korv ei olnud õigel kõrgusel, aga mu hüppevõime on tegelt ka üsnagi muljetavaldav. Ja võrkpalli mängisin ka korra. Üritasin ikka jala ja peaga lüüa.

Pärast kõike seda lõbu läksime sauna. Saun oli märg ja kausisüsteemiga. Väga kihvt. Naersime ja tegime võikaid nalju, tüdrukud mõtlesid end mõneks ajaks meesteks või olime me lihtsalt väga labased.

Õhtul oli grill-chill. Rääkisin. Ma ei tea miks on vaja vahel rääkida. Oskus vait olla on ikka üks suur ja vägev oskus.
Öö möödus magusalt, aga kui Margus magama tuli, siis mina enam magada ei saanud, sest Margus ju norskab kogu aeg. Tegelikult panime õhtul temaga plaani paika, et hommikul kell viis lähme kalale, aga seekord veel ei õnnestunud.

Nii ma siis ärkasingi. Vara. Olen ju see hommikuinimene. Istusin hoovis ja mõtlesin, et mis asi on päike. Siis ärkas ka Pusa ja lõhkus mu üksinda olemise, ma ei olnud tema peale pahane.

Tänaseks hommikusöögiks olid rasvased vorstid. Mõnus. Lõunaks anti rasvast suppi. Kihvt.

Täna ma käisin loengutes. Esimene oli suht mõttetu. Homodest. Ma ei saanud midagi uut teada. Jalgpalli mängisime täna jalanõudega, mulle tänane jalka meeldis. Lõin mitu ilusad väravat. Jalka on hea asi. Teine loeng oli Vseviov. Kas ajalugu on normaalne? Tema ikka oskab maalida sulle silme ette kujundeid.

Aga pärast seda tulimegi ära Tallinnasse. Oli tore nädalavahetus.
NB! Ma tutvusin uute inimestega. Päriselt ka.
Nägin täna rohkem päikest kui eelmise kuu jooksul.

Mäng on läbi. Portugal võitis mannetult. Lakkpead.

20060609

emmemm

Sakslased panid kaks pauku ja Klose lükkas kaks tühja ja Wanchope sai kaks korda suluseisust lahti ja Ecuadoril on kõik suured mustad mehed ja poolakad on uimased. MM algas. Kannik targutab. Zelinski karjub katteta sõnu. Elagu kommentaatorid!

Mina viskan nüüd pikali, et ärgata 5.15. Kell 10.00 hakkab välisteatriajaloo eksam. Okse. Max Reinhardt ja noored vihased mehed.

Kunagi vaatan iroonias tagasi.

Täna seisuga on kaks selgelt favoriiti sellest alagrupist edasipääsuks. Kannik just ütles.

Ma tahan täna öösel unes näha paljaid naisi. Lihtsalt tahan. Olen selle ära teeninud.

Ütleme ausalt Poola oli täna nõrk. Margus Luik just ütles.

naised ja avatus

Kuna ma ei viitsi praegu lugeda Lorca näidendi „Bernard Alba maja“ kolmandat vaatust ja kuna ma ei viitis õppida välisteatri eksamiks „teooriat“ ja kuna ma ei viitsi kirjutada seda, mida ma tegelikult tahan kirjutada, et siis ma kirjutan hoopis naistest.

Mul on palju naisi.

Mitte selles mõttes.

Tavalises mõttes. Ma arvan, et see ei ole normaalne, et mehel on sõbrannasid rohkem kui sõpru. Mitte et mul sõpru ei oleks, kuid sõprade puhul loeb minu jaoks üliülioluliselt kvaliteet. Mul on päris mitu päris kvaliteetset sõpra.

Ja mitte et naiste puhul üldse midagi loeks kvantiteet.
Mul on ainult päris ainult mõni väga-väga-väga hea sõbranna.
Ja siis mul on päris ainult mõni väga hea sõbranna.
Mul on päris mitu head sõbrannat.
Mul on päris palju naisi, kelle kohta ma arvan, et nad on head inimesed ja ma tean, et nad arvavad, et ma olen ka hea inimene.

Aga siis mul on posu naisi, kellega ma ei oska suhelda. Lihtsalt ei oska alustada.
Ja siis on veel vist naisi, kellega ma ajapuudusel ei jõua suhelda.

Olen päris suur inimeste hülgaja. Teen seda karmilt, aga ausalt.

„Mina“ ja „Naine“ moodustame kiiresti „meie“ gängi. Mingi sõprussideme, millest ainult „meie“ aru saame. Meil on oma kood, meil on oma alge.

Umbes aasta tagasi ma tundsin, et ma tahaks rohkem uusi mehi oma ellu. Nüüd on see soov kadunud.

Ma tahaksin sugude võrdsust. Ma tahaksin endale sõprussidemeid, mis oleksid tugevad, aga samas niivõrd mõistuspärased, et hoiavad mu valla.

Ma ei taha, et ma häid inimesi enda juurest minema peletaksin sellepärast, et mul ei viitsimist süveneda nende paigutamisse oma lähedaste inimeste süsteemi.

Nojah. Kuigi valitseb suht süsteemitus. Siiski peaks olema rohkem avatud.

Mulle on öeldud, et ma olen kõige halvem teise inimese süsteemiga kohanduja üldse. Et ma ei tee inimlikke kompromisse. Et lihtsalt ei tee ja et ma ei tunne ennast sellepärast absoluutselt süüdi ka. Kuhu siis üldse niimoodi võimalik jõuda on?

Aga ma ei luba, et ma ennast parandan.
Mina olen ju see.
Valmis inimene.
Mina tean kuidas peab elama ja kes „väärib“ kohta minu suurepärases maailmas.

*

Ja nüüd on saanud õhtust hommik ja ma lähen jooksma. Sportlikult alustan targutavat päeva.

20060608

bürokraatia fänn

Täna on Rahvusraamatukogus rahulikum kui eile. Ei piiksu läpakate windowsi sisse- ja väljalülitamise helid, tänane konsultant ei köhi seeriatena. Aga osad näidendid on endiselt jamad. Mul on tunne, et mu kõrval istub üks ajaloohuviline poiss. Tal on palju raamatuid ees, ta kannab dressipluusi.

Mulle meeldib kui avariiulitel pole mingit asja, mis mul vaja on. Mulle meeldib seda laenusedelit täita ja luugist tädile ulatada ja siis tädi alati kohe arvutist kontrollib, et ega ma ei ole opakas, et tellin äkki midagi, mida pole võimalik tellida. Ja siis ta veendub, et ma ei ole opakas ja ütleb: "Umbes poole tunni pärast."

ja alati täpselt ühtemoodi.

draamad ja naljad

Loen. Kirjutan näidenditest üles siis mõned laused. Suht suvaliselt. Sügavamat põhjendust ei otsi, et miks just need.

Mulle ei meeldi teiste tunnetes sorida. See on väga ebamugav. Just nagu kaardimängus vastase kaarte piiluda. Siis tead ette, et kaotad.

Te armastate mehi?
Ma ei põlga neid. Mõnus on ennast nendega nühkida nagu suurte seepidega. Sa tunned, et saad täiesti puhtaks…

Ma tunnistan ausalt, et ma ei veeda oma öid inimkonna saatuse üle pead murdes, aga mulle on alati tundunud, et inimesi on kahte liiki. Ühed on nagu elu tõeline liha ja veri, teised on vaid väline kest ja poos. Ühed naeravad ja nutavad ja on üdini inimlikud, teistel pole muud kui liigutused, hoiak ja pilk. Kui te tahate neist kahest liigist vägisi ühte teha, siis on kõik läbi. Inimkond võlgneb niisama palju oma tähtedele kui märtritele.

Te olete täpne koopia minu esimesest armastusest.
See on ütlematagi selge.

Kogu kalmistu on minu silmis suur väli, kuhu on maetud peeglid, milles need, kes elavad, ainult ennast näevad.

Ma ei ole naine, kellele tuleb vahetpidamata oma armastust kinnitada, niisugused naised on minu meelest rumalad…

Ma ei kavatse enam end alaväärsena tunda. Siiani ma mõtlesin, et see peabki nii olema või et sa ei näe mind sellepärast, et minus pole midagi, mida maksaks näha. Aga nüüd on mul selge, et sa ei näe õieti ühtegi naist. Välja arvatud et oma ema. Tema tundeid sa märkad, tead millal ta on õnnetu või mures, aga mind sa ei märka. Ja teisi naisi ka mitte.

Nojah, see ongi teatavas mõttes mäng. Niipea kui on tegemist kahe inimesega, ei saa absoluutsest siirusest enam juttugi olla, eks ole? Naine ei ole su küljeluu.

Mõni näidend on väga kihvt. Ei tahagi teda teatris näha, tekst mängib mulle ise. Mõne teise näidendi jätan jälle pooleli.
Praegu siis tulistan näidendeid. Õhupüssist. Paukpadrunitega. Kõrvad lähevad süvenedes lukku. Raamatukogus ei võta ma kunagi telefoni vastu. Ainult enesekesksed inimesed võtavad.

20060607

oma jõgi

Eile õhtul ei tulnud mul und. Olin vist üleväsinud. Rääkisin jälle inimestega. Ma arvan, et nad kuulsid. Või noh. Kuulda pole vaja.
Mõtled ju teise inimese peale ikka sellepärast, et tunne tuleks peale.
Suvel on plaanis palju kirjutada. On vaja osadest mõtetest lahti saada. Panen kirja. Ehk siis tuleb ruumi juurde.

Lähen täna Jussiga Rahvusraamatukokku. Ma pean endas käivitama lugemistuule.

Järjest mõttetum tundub formaalne elu. Ei taha teha asju, punkte kirja saada, pimesi tormata.

Tunda. Kõvasti tunda on vaja.

20060606

teatesõit

Üleeile oli lavakoolis eksam. Las tema oli.

Eile ärkasin umbes kell viis. Vaatasin aknast välja, täielik vaikus, ainult ühesugustes dressides kaks kolonni suuri mehi jooksis. Nähtavasti Vahipataljonist. Nad jooksid täiesti vaikselt. Sõdur teeb kõike kiiresti ja vaikselt.

Istusin kohvikus. Umbes üheksast kümneni. Meeleheitlikult üritasin varahommikul „valmiskiirustatud“ powerpointile juttu taha mõelda. Jõin kohvi. Väga palju kohvi jõin eile.

Kaitsesin 11. Kõneks mõeldud 10 minutit täitsin suhteliselt arusaamatu mõm-mõmiga. Retsensent Grete küsimustele vastasin ilusti-kenasti ja siis hakkas Pulver küsima. Põhiliselt andmeanalüüsi kohta ja mina jätsin endast rumala mulje. Häbi-häbi.

Peale viite sai tulemuse. Väga hea. „väga raske teema ja reaalne eksperiment“. Nad panid mulle parema hinde kui mina või töö väärt olime. Tähendab tegelikult olin ju mina ainult projektijuht. Tänama peab tiimi. Võistkonda. Pilleriini ja Tultsi ja Kätut ja Kaarlet ja Nelet ja kõiki teisi, kes saamatut-kaastunnet-ihkavat-pugejalikku-laisklejat abistasid.

Jõime Tultsi, Markko ja Mikuga Kadrioru pargis õlut. Meid luuras pargivaht. Petsime ta ära. Triumf.

Peda ees jõime konjakit. Meiega rääkis juttu üks krokodillipüüdja moodi tädi. Tema õppis interturistiks. Nüüd ta joonistab. Margus ka joonistab.

Pärast sõime pannkooke Kanepi tänaval. Meiega ühines Kristiina.

Täna on rahulik olla. Üldse ei viitsi näidendeid lugema hakata. Üldse ei viitsi. R-kioski küljes oli Õhtulehe kollane reklaam. „06.06.2006 – kas täna on maailma lõpp?“

Ei. Täna ei ole maailma lõpp. Aknalauale lendas just tuvi. Ma mõtlesin, et plekk koliseb vihmapiiskade tõttu. Lihtsalt tuvijalad. Täna ei ole maailma lõpp, ei ole, ei ole, ei ole, see on kole. Tule. Male. Kale. Vale.

Olge ausad. Õppige.

Kausta "õppematerjalid" enam uusi asju ei lisandu. 207 dokumenti, 21,6 MB. Esialgu kaust "lavakas" veel täieneb.

20060603

taha

Kolmveerand tundi on jäänud peaproovini. Sõin just kõhu täis. Käisime autoga kiiresti Kadriorus Maria pool, sest oli vaja ühte valget kleiti värvilise kleidi alla. Väljas sajab vihma ja nüüd hakkasid autode sireenid üürgama, nähtavasti kahte inimest laulatati Toomkirikus.

„Meie töö on tehtud,“ võiks vist öelda kursuse viis lavastajat. Eks nüüd siis lihtsalt paistab, et mis peaproovis ja eksamil välja kukub.

*

Nüüd olen ma kodus. Ostsin poest 2 Saku Kuld õlut, määrdevõid, leiba ja ühe mingi magustoidu. Maria tahtis, et ma blogi täna õhtu midagi kirjutaks. Ma eriti ei taha.

Mis ma ikka kirjutan. Selles mõttes, et mul on alati ju normaalne olla. Aga kui mul on alati normaalne olla ja toit maitseb normaalselt ja kõik inimesed tunduvad tavalised ja kõik emotsioonid on juba kunagi ammu-ammu ja üsnagi sügavalt läbi elatud, et mida ma ikka siis kirjutan. Kes see loeb. Miks ta loeb.

Issand. Ma tahaksin juba olla nii, et keegi mind ei puuduta, sest siis on mul väga valus ja väga rõõmus olla. Sellepärast mulle ongi selle nädala „üksinda kodus“ õhtud väga meeldinud, et mul on olnud väga tore.

Milleks siis üldse mulle teised inimesed, kui mu koer ja kaisunotsud on mulle parim seltskond? Eks ikka selleks, et ennast ärritada.

Ma ei ole siiani maailmaga päris õiget klappi leidnud. Ma ei oska suhelda ja ma ei jõua kuhugi pürgida. Mind ei liiguta edu, mind ei kurvasta läbikukkumised. Alati olen ma üksi. See on mu rõõm, see on mu tänane õhtu. Aitäh.

Kui loete, siis lugege. Ma ei ole kitsi. Mul on ükskõik. Teie olete mulle ükskõik. Aga see, et teil endal teist endist ei oleks ükskõik, see on mulle tähtis. Ei tohi! Ei tohi nii elada, et on ükskõik. Te peate naeratama ja tundma ja olema ja nautima ja tahtma.

Ma lähen määrin määrdevõid leivale ja joon õlut kõrvale.

20060602

sub

Jõin õhtul ühe õlu ja vaatasin telekast kergejõustiku Kuldliigat veidi ja veidi jalgpalli, Itaalia-Ukraina sõpruskohtumist. Enamus Itaalia ilusatest poistest olid end suht kiilaks ajanud. Norralane viskas oda kaugele-kaugele. Mina kulgen jälle üksinda. Täna suhteliselt rahulikult ja hästi. Olen ju see õhtuse unega poiss.

20060601

Täna oli väsitav, kurnav, koledalt leiutatud päev. Lähen magama. Halvale vast järgneb hea. Või veel halvem. Õhus on uim ja plää. Hommikuni.

jooksmine ähhu läbi erutuse

Käisin jooksmas. Mustamäe metsas. Kaks venelast jõid õlut. Saku Kulda. Umbes viis naist jalutas lapsevankriga. Linnud lendasid madalalt ja ma pean nüüd millalgi tõesti endale uued jooksutossud ostma.

Mu soome-tädi tõi mulle maalt vanaema valmistatud rabarberikooki ja enda valmistatud riisi-ananassi kanarooga. Laps ei jää nälga, kui emme on reisil.

Mu hea arsti-tädi andis mulle antibiootikume, mida nüüd siis söön, et oma verre tagasi tuua need ained, mis puudu on. Hommikul üks kapsel ja õhtul üks kapsel. Meie laps saab terveks.

10. juuni välisteatri eksamiks peab ma-ei-tea-mitukümmend-sadatuhat näidendit läbi lugema. Ma pole lugemist veel alustanud. Ma ei tea mis saab.

Peale jooksmist olen ma alati enda üle uhke.

*

Imelik tunne on, kui peale õiget lugu tuleb vale lugu. See juhtub siis, kui tõstad arvutis lugusid teise kausta või mõni sinu lugu mängib mõnelt teiselt plaadilt, kui sellelt mida tavaliselt kuulad.

Et siis nagu oled valmis ja täpselt tead, et mis on järgmine lugu. Aga tuleb hoopis midagi muud ja siis on nagu "ähhh" tunne hetkeks.

Ärge siis öelge, et inimesele ei meeldi rutiin ja argipäev.

*

Täna õhtul oli õhus turiste. Sõitsime hetke autoga ja mina ajasin suust välja rumalat juttu. Käisime Selveris ja stigmatiseerisime maasikaletis olevaid poisse homodeks. Kõiki kolme. Neil olid roosad särgid.

Mulle väga meeldib iseendaga mängida. Olen üksi kodus. Taarun poolalasti toast tuppa ja sodin punase markeriga valgele paberile loetamatuid sõnu.

eXTReMe Tracker

This page is powered by Blogger. Isn't yours?