20060731

eraelu defineerimine

Mind on päris tihti huvitanud defineerimisvajadus ja asjade väljaütlemise ebamugavus.

Kuidas panna terminoloogiasse oma eraelu ehk armuelu? Või kuidas sa üldse kutsud oma tegutsemist füüsilise ja/või vaimse armastuse eesmärgil? Kas sa tegeled sebimisega või armumisega või armastusega või siis… jumala eest…sina tegeled „käimisega“? Kuidas sa kutsuda oma kallimat ja seda asja mida te parasjagu ajate?

Kõik sõnad tunduvad nilbed.

Poifrend/Köörlfrend (boyfriend/girlfriend) – olid vist moesõnad mõned aastad tagasi ja rohkem noortemate inimeste hulgas.

Poiss/Tüdruk – ilusad siirad sõnad, aga mida sa neist ikka kasutad. Ikkagi oleks ju vaja oma kuuluvust ja omamist märgistada, kõik inimesed on ju poisid ja tüdrukud, aga see üks peaks siiski teistmoodi kõlama.

Mees/Naine – Tüdrukutel/Naistel meeldib isekeskis rääkida üksteisega enda või teiste „meestest“. Sõna „Naine“ kõlab täiskasvanult, sõna „Mees“ kõlab isaselt. Aga kui need teineteise omadused just ongi kahe inimese eesmärgid, siis need lihtsad sõnad sobivad. Samas on need äärmiselt igavad ja üksluised definitsioonid.

Tegelt küsib mees päris tihti teiselt mehelt küsimusi „Kas sul naine on praegu?“ või „Kuidas sul naisega on?“

Pruut/Peigmees – vanakool, vanainimeste sõnad. Originaalis peaks nende sõnadega tähistama kaaslast, kelle kindlasit ka ära võtad. Samas on need nii vanakoolikad sõnad, et on omandanud mingi uue tähenduse. Nende mõnitab ja iroonitsev kõla on osadele magus.

Muidugi on meie kallis orkut ja tema võimalused päris palju asju segi paisanud või oma reeglite järgi paika pannud. Kui sa oled vaba kui lind, siis sa oled „singl, singl, singl, singl, singl…“.

Kui eraelu on sinu jaoks liiga isiklik või madal teema, siis sq rileišon sip statuse küsimusele lihtsalt ei vasta. Meie haige uudistamisvajadus ütleb, et kui tüdruk küsimusele ei vasta, siis on ta singl ja kui poiss ei vasta, siis on ta tegelikult komitid.

Niisiis komitid on äärmiselt tähtis sõna. Üks suurimaid ja jäledamaid laene, mis meid ründab. „Kinni“ kõlab lollakamalt kui komitid, komitid on truu sõna, kinni tähendaks nagu seda, et inimesele on natuke kahju, et ta ei ole avatud.

Imelik sõna on ka „suhe“, see on ühtepidi nagu midagi äärmiselt sügavat ja teistpidi nagu mehhiko. Kõigil tuttavatel inimestel on omavahel suhe, aga mõni „suhe“ on ikkagi Suhe. „Kinni“ otsene vastand on vist open rilationsip, see nagu kohe otseselt ütleb ära, et ei ole siin elus midagi kindlat.

Aga kindlasti, kui kahe inimese vaheline asi areneb või muutub või järjest kordub oma skandaalides, siis kogu aeg inimene sõnastab ja mõtleb asju enda jaoks ümber. Kõige kergem oleks muidugi tähistada kõike lihtsalt selle inimese nimega, kellega tegeled. Aga ainult sinu enda jaoks on inimese nimi universaalne sõna. Kuidas on võimalik läbi nime teistele seletada, mis teil parasjagu käsil on? Aga teised ju tahavad teada, su sõpradel ja msni-sõpradel on täielik õigus omada täieliku ülevaadet su elust.

Millal saab suhtest püsisuhe? Kas elukaaslane võrdub vabaabielu?

Kas sõnad singl ja vaba on sünonüümid või on singl rohkem igatsev?

Me pole enam ammu sõltumatud. Me niidid on äärmiselt keerukad, aga nendel me püsime. Meie sõprade armumised, nutud, tunded ja seksuaalsed kogemused on meie elu tähtsündmused. Me solvume, kui meile jäetakse rääkimata midagi enesestmõistetavat.

Muidugi saavad meie sõbrad ja lähemad tuttavad meist palju paremini aru, kui kõik teised inimesed ja nii ei kerki „omade“ ringis defineerimisprobleem nii teravalt esile. Aga, et meid õigesti mõistetaks, peame omama oma slängi ja insaid anderständimist.

Aga kui satume võõraste ette ja olukord juhtub olema selline, et defineerimine on hädavajalik, et kuidas me siis seletame?

Ma tean, ma tean, et orkutis ja igasugustes foorumites on hiiglama palju lõputut möla antud teemal, aga mina ei viitsi otsida.

Mulle tohutult meeldib näha inimesi sõnu otsimas, kui neil on vaja ennast avada.

otsides tsitakaid

Mul on üle maeiteamisaja vaba päev. Täna ei pea ühest linnast teise kulgema. Viimase kümne päeva jooksul on teekond olnud Jõhvi-Avinurme-Jõhvi-Valga-Põltsamaa-Viljandi-Tallinn-Valga-Võru-Põlva-Pärnu-Tallinn-Võru-Tallinn.

Täna öösel magasin ilusti. Kuigi paar korda ärkasin ülesse. Üks ärkamine oli meeldiv sõnum. Paar ärkamist olid sisemised arutelud, et kas peaks teki endale peale tõmbama või ei peaks. Unesegase peaga on ka kõige pisemate otsuste langetamine äärmiselt komplitseeritud.

Kuna ka mina pole suur lugeja, siis ilusate tsitaatitega kohtun harva. Aga niisama jobutades sattusin Ravenhilli näidendi „Mõned teravad polaroidid“ peale ja seal üks mees tuleb vanglast ja ütleb:

Nick: Üks laps püüdis mulle liftis heroiini müüa. Võis olla umbes seitsmene... Ma ütlesin: “Sinu vanuses ei tohiks heroiini müüa.” Ja ta ütles: “Kuidas ma endale muidu Play-Stationi saan osta?”

20060730

põkates


Neljapäeval olime Võrus. Kultuurimaja Kannel, meeldiv koht. Viimaste päevade jooksul sõin ainult Võrus meile tasuta pakutavat Maakera toitu. Hellitavalt oleme ristinud selle okseks.
Võrust sõitsime pärast kontserdi ööbima Väimelasse. Rohelised linad ja tekikotid, viksis värk. Teised laulsid ja tantsitasid Genialistide viiplejaid, mina ei väljunud oma toast.

Reedel olime Põlvas. Õige imeliku arhitektuuriga kultuurimaja. Nõuka ajal ehitatud kümnetest tuhandetest väikestest valgetest tellistest. Margus oli vaatamas, tõi lavale kõigile meile väikese roosi. Lilled on ringreisil tülikad, ei oska nendega midagi peale hakata. Enamus neist hüljatult närtsib meie põkas. Intsikurmu lauluväljakul ostsin ühe meeldiva hamburgeri. Oli vist maxi, mitte mega. Okse jäi vahele.

Ja Põlvast sõitsime öösel veel Pärnu. Bussis lauldi läbi kõikvõimalikud sobivad ja sobimatud laulujupid, lõpetati kui asi läks Terminaatori ja Vennaskonna peale, siis oli röökimine juba päris kole. Ja see polnud vist see bussisõit, aga ühel bussisõidul püstitas Andres kehtiva rekordi. Suhu mahub korraga 35 tikrit.

Eile olime siis Pärnus. Endla teater oli pooltühi, vaatasid meid suured teatraalid Ojasoo-Semper-Pedajas. Sain peale etendust endale orkutisse juurde scrapi

„ "...sõdur, sõdur, kas rotid viisid su ära???..." Oh seda üllatust, kui ma Endla teatri lavalt Kasemardi juhuslikult leidsin :)Sorry, kui liiga valjult pilti tegin, aga sa ju lihtsalt olid oma rotikostüümis ja õukonnaparukas nii tore :)“

Kihvta. Ja sain peale etendust läbi korraldajate endale anonüümse foto. Fotol olid palmid ja teiselpool väike pühendus. See anonüümne kink tekitas mus segadust, aga mõtlesin siis välja kellelt see kink ja kus pilt tehtud. Kuubal.

Pärnus einestasin koos Agnese, Maria, Marioni ja Eloga Steffanis. Iga õige suvitaja peab vähemalt korra suve jooksul käima Pärnu Steffanis pizzat söömas. Siis käisime suurema kambaga veel Kuursaalis kohvi joomas ja püüdsime äramõistatada teenindaja „Sandra“ vanust. Ütlesime talle, et ta on ilus naine. Ta oli 19, meie julgemad pakkumised olid 28.

On suvi ja ma olen mott ja mul on tunne, et tegevustest on sädet puudu. Inimsuhetel pole väga vigagi, aga just see askeldamine.

20060727

maa rahu ja püstine pöial

On kolmapäeva õhtu maal. Tulin saunast, kannan pulloveri, sõin just külma kanaliha ja jõin leiget teed. 1,5 päeva maal on parem kui 1,5 päeva mittemaal. Jõudsin pärale esmaspäeva lõunal ja lahkun homme varahommikuse bussiga. Kuna Valgast Võrru läheb esimene buss alles pärastlõunal, siis külavahebussist astun maha ristmikul, kus on silt Valga 11 ja Võru 78. Loodan, et keegi hea inimene viskab mind Võrru. Tuur on ju kõige tähtsam asi maailmas.

Põhiliselt panin puid riita. Külapoisid saagisid ja raiusid vanaemale puud ära. Külapoistel on puulõhkumismasin, see on julm aparaat, see ei hooli oksakohtadest ega puu iseärasustest. Vaikselt pureb end kõigest läbi.

Aga täna hommikul mängisin tubast korstnapühkjat. Võtsin kuuseheki seest pika oksa ja kollase nööriga sidusin oksa pürstiks. Ajasin erinevatest ahju, kortsnajala ja truubi avaustest pürsti sisse ja muudkui kraapisin nõge lahti. Käed ja püksid said tahmaseks, õhtul pesin saunas püksid ära.

Maal unustan linna mured ja linna inimesed.

*

Teate mis juhtus. Täiesti lambist tuli mingi mikrobuss, kui ma seal Võru-Valga maanteel seisin ja hopsti võttis mu peale. Enne seda oli pooletunni jooksul must tervelt 4 sõiduautot möödunud, kõigis päikeseprillides mehed, kes vaatasid tühermaal hääletavat noormeest nagu lollakat. Aga hommikul kell 5:57 helises mul telefon, Agnes helistas, vaeseke on täiesti haigeks jäänud, baleriin läheb täna asendusse, nähtavasti saab meie kunstnik Elo lavaristsed.

Te muidugi teate, aga mul on vaja teile rõhutada, et kui väga ilusad on suvehommikud maal. Märg kaste teeb tennised märjaks ja kägu teeb metsatukas häält. Uni on hopsti läinud, algab uus päev, algab elu.

Siin mikrobussis on inimesed ja üks ratas. Üks inimene on vist kurttumm, aga ta tahab pidevalt teiste inimestega suhelda ja muudkui otsid teemat. „Istu rahulikult, istu rahulikult, ära sega, me ajame juttu temaga, jaa-a, me ajame temaga juttu, sa istu rahulikult.“ Vanamees üritab rahulikult istuda, aga see ta on nii algatusvõimeline, et hakkab kasvõi selle üksiku rattaga juttu ajama.

Vanamees näitab inimestele postkaarti, kus ühelpool on ilus sild ja teiselepoole sinise pastakaga lohakalt kirjutatud „Sigulda“ ja kuupäev. Vanamees näitab postkaardi taustaks oma hambutut naeratust ja tal on pöial üleval. Me saame aru, et ta ütleb, et Sigulda on väga pro koht.

Vanamees lahkus bussist ühel teeotsal. Kui bussi uks sulgus oli nokatsi all ta nägu naerul ja ta hoidis pöialt üleval.

lastemeel

On reede õhtu ja laupäeva öö. Kell on 01:25. Helme kooli ühiselamu. Tänasel etendusel Valga kultuurimajas oli umbes 240 inimest. Enamuses krutskeid täis väikesed lapsed, kel puudus teatriharjumus. Jalutasid uste sisse-välja, võrdlesid mobiilihelinaid. Ega väiksed lapsed, eriti kui nad on rumalad, ei tee ju vahet, kas viibib ta kontserdil või teatris. Kino eristab juba ka väga väike laps, ta teab poppe dvdesid, tal on olemas Jääaeg 2 ja Kariibi mere piraadid 2. Või siis on ta sõbral ja ta saab sellega teiste sõprade ees kiidelda, et tema sõbral.

Väikesed lapsed mõtlevad palju asju välja. Nad on loovad ja nutikad, kuid äärmiselt õelad ja julmad olevused. Lastele teatrit teha on suhteliselt mõttetu, sest neil on salvav kriitikameel. Üks laps otsustas etenduse ajal aktiivselt võtmekimbuga mängima hakata.

Täiskasvanud kriitik ei hakka kunagi teatris kõva häälega kommenteerima või ükskõikselt ringi jalutama. Päris kriitik peab oma negatiivse hoiaku välja näitama.

Seega päriselt pohhui on ainult väga väikestel lastel. Seega inimesed, kes on üle kuue aasta vanad, ärgu kasutagu sõnu, mille sisu nad ei tunneta.

Teil on oma arvamus. Teil on mõtted. Teil on hoiakud. Teid me ei karda oma publikuks. Kardame põngerjaid, aga reklaami järgi just nagu neile oleks see tükk suunatud.

20060725

Olen tüdinenud inimestest. Tuur käib, eile oli ekvaator, täna sõidan maale. Pole aega pikalt bläätada. Põlv on jalkast katki, jalka me võitsime. Tuur on kaootiline, aga oma säravate hetkedega. Inimesed on jobud, aga vahel avaldub neist siirust.

Folgil käisin ka korra. Ikka on vaja ju ära käia, kõik on seal.

Nutnud pole, und on puudu ja vanaema ootab.

20060721

põrgates


Lasnamäe tõusul lauluväljaku juures jäi meile ette mulda täis musta tossu väljaajav vana vene veok. Meie põka vahestas krrrtttss käiku ja võttis teise ritta. Hommik särab, magajaid bussis ei ole. Ma ei mäleta, mida ma täna hommikul unes nägin, aga eile öösel oli verd. Mõned piisad verd, mille peale ma ära ehmusin. Jah. Tegelikult Kristo ja juss magavad. Nad teesklevad ja unistavad.

Huvitav, millest võiks unistada bussiistmel kägaras olles?

Tüdrukutest. Kindlasti. Söögist, maitsvast söögist.

Kui praegu mõtleks välja reklaami, siis paneks bussiistmel kägaras olev noormees lutsukommi suhu ja selle karge maitse tõstaks ta loksuvast bussist Brasiilia randa. Poisi kätte tekib kõrrega kookos ja ühtäkki tantsivad tema ümber sümpaatsete kehavormidega napis rõivistus tumedasilmsed kaunitarid. Põhjamaa noormees on häbelik, neidude aplatele naeratustele vastab ta häbeliku muigega.

Siis saab lutsukomm otsa. Poiss tunneb uuesti bensiinilehka ja bussi amortide puudumine tuletab end meelde jätkusuutlike põmpsudena.

Inimestel on olemas kujutluspilt. Elagu reklaamid, elagu enesepettus.

*

No milleks, no milleks küll ma ei pannud arvuti akut ööseks laadima. Nüüd on järgi ainult 1:10, aga Jõhvist Valga sõidab kaua? Eile oli meil Avinurme kultuurimajas 26 ühikut publikut. Õhtune kontsert Jõhvi seltsimaja hoovis oli ka sihitu jauramine. Täna õhtuks pean endale välja mõtlema mingi asendustegevuse.

Jõhvi ametikooli ühiselamul polnud viga midagi. Vesi oli iseloomuliku maitsega ja neljandal korrusel puudusi euroaknad. See tähendab, et tuul käis mõnusalt läbi.

20060720

pole vaja teeselda

Üksi kodus olles on ikka see jama ka, et aeg kaob mõttetuste peale ära. Just sellepärast, et keegi ei käi pinda ja kõike nagu tahaks teha ja samas ei viitsi ja siis kell tiksub, aeg liigub. Täna päeval ma ei teinud vist mitte midagi. Hullult igatsesin endale aega, nüüd ei oska temast hoolida.

Ja siis üks hetk msnis Mariaga õnnitlesime teineteist, sest meie tekst ilmus üleriigilise levikuga päevalehes. Siuke pooleldi kommerts, pooleldi lihtsalt loll jutt, sekka kübeke siirust.

Venna vana autoga sõitsin Ubud vaatama. Kristo tuli ja Lee tuli ja see lavakunstnik Marion tuli. Tagasi tuli autoga veel ka esmakursuslane Lauri. Ta tuli Vormsilt, kolm päeva oli üksi seal ja ei teinud mitte midagi. On ju veel lahedaid inimesi ka järgi. Imetlusväärseid. Tema läks vähemalt kuhugi ägedasse kohta, kus ei teinud mitte midagi, mina passin kodus.

Ubu võttis silme eest kirjuks. Suur show, kohati võttis muigama, kohati oli piinlik ja lõppkokkuvõttes jättis külmaks, sest mõtteid söödeti ette kvantitatiivselt ja kuhjates. Mulle aitab väikesest kübemest, aga alget ei tohi kohe uute ja sitemate kübemetega tappa. Jaa-jaa, kõige tähtsam on elus see, et siiruse kübemeid liiga tihti laiali ei jagaks. Jaa-jaa.

Lihtsalt naljakas on see, et lähen absurditeatri esimest suurt kirjatükki umbes-täpselt eesti esilavastaja esituses umbes täpselt sürrile vanale lennuväljale vaatama ja kes kogu show ära varastab, on mu ema, sest saadab mulle sõnumi:

„Homme on kaduneljapäev. Mürk jäi köögi teleka kõrvale. Tõmba siis kraanikausi alusesse kappi jutid.“

Kullakallid kunstnikud ja lavastajad, te ei jõua kunagi sellisele tasemele.

Homme tuurile. Ei tea kas Jõhvis-Avinurmes, Valgas, Põltsamaal meid folgi tõttu üldse keegi vaatama tuleb. Tänapäeval ostavad ju väga noored lapsed vanematelt saadud raha eest kalleid kontserti- ja meelelahutuspiletid. Peab. Tuleb. On nauditav. Vist mina ei oskaks seal Viljandis end hästi tunda.

20060718

nostalgia

Kas sa mäletad…
…oma esimest emaili?
…oma esimest mobiilikõnet?
…oma esimest videovaatamist?


Vaevalt. Sa oled praeguseks hetkeks liiga suur ja sul on tähtsamad asjad meeles. Sul on meeles need asjad, mis puudutavad su hinge ja soendavad südant. Sind praktilised tarbimismugavused ei huvita.

Kas sa oled unustanud…
…selle, kui said koolis oma esimese kahe?
…selle, kui sind esimest korda maha jäeti?
…selle, kui sa esimest korda elus käisid matustel?

Nähtavasti kahe oled unustanud.

dzungel

Kui ma käin kodus dušši all, siis alati otsustab duššivoolik end kandekonstruktsioonist lahti rebida ja viskub sihitult vett pritsides allapoole justkui metsik boamadu. Iga kord ma ehmatan selle peale. Ju siis olen nõrk inimene.

Kui ma olin väike, siis proovisin leida kõige optimaalse ja kiirema jooksmisviisi ühest korteri otsast teise. Kui jooksed liiga kiiresti, siis sokid libisevad ning kapi- ja seinanurkades kaotad asjatult aega. Kui kalkuleerid täpseks kurvide kiiruse, siis ei saa sirgetel enam hoogu üles. Jooksin täna oma toast arvuti juurest pidevalt kööki padarooga segama.

pissil käik

Kell on 4.10. Mul läks uni ära. Olen rahulikus suvituskohas, Markko maal, Kasispeal. Käisin just vetsus, jõin vett. Eile lahkusin Tallinnast, umbes kell neli. Markko isa viis meid väikese kaatriga Valklast Pedassaarele, soovijad proovisid veesuuskadega jännata, mul polnud tunnet, ma ei proovinud. Õhtul ajasime grillribi näost sisse, suve värk, liha ja õlut. Õhtu tõmbas külmaks, suvel ei tohi külmetada.

20060716

tüli ja saar

Ma ei tea Itaalia jalgpalliskandaalist suurt mitte midagi, aga mulle tundub, et ei ole mõtekas tappa miljonite inimeste lemmikklubisid. Torino Juventus on suur legend, see klubi on alati mänginud ilusat jalgpalli.

Jalgpallis on väga raske kasutada dopingut. Võid süüa mingit virgutusasja, mis parandab su reaktsioonikiirust või vastupidavust, aga ega sellest tehnika ja mängumõistmine ei parane.

Ja kohtunikega manipuleerimine…siiski väga raske on suures jalgpalliliigas nagu seda on Itaalia Serie A midagi niimoodi kokku leppida, et see silma ei paistaks. Kohtunikel pole võimalik märkamatult ilmatuma kõvasti sohki teha. „Lõvide“ raamatus on lood kuidas vanasti tehti igasugustel üleliidulistel noortevõistlustel maailmatumat sohki.

Hea võistkonna hea mängu vastu ei saa ükski kahepalgeline kohtunik. Kui ma olin noor ja aktiivne jalgpallur ja käisin kordi kolm Pariisis mingil noorteturniiril, siis seal oli selline süsteem, et peakohtunik oli määratud, aga mõlema meeskonna ühele varumehele või arstile või lihtsalt kellelegi anti lipp ja siis pidi nagu iga võistkond ise küljekohtunikuna vaatama oma kaitseliini vastu suluseisu. Ma mäletan, et üks mäng anti lipp Ergo kätte ja ta tal oli kogu aeg lipp püsti. Üks vastane triblas üksi läbi ja Ergo tõstis lipu ja see oli mingi inglaste noortevõistkond ja nad ropendasid nii kiiresti, et me nende sõimust aru ei saanud. Aga see kõik oli päris ammu.

Juventus kaebab otsuse edasi, mina pole kunagi kohtus käinud.

Ma ei kirjuta Kuressaare seiklusest siia mitte midagi, Mariast ma paremini dokumenteerida nagunii ei oskaks. Käma sai, vingumist sai, süüa sai, tuju oli hea.

20060715

logistik

Põriseme. Saaremaa suunas. Kell on 6.35 ja päike hiilib vaikselt välja. Agnes vaatab eespingis aknast välja, Elina vist suigub, Uku-Martin naljatlevad, Maarja magab kägaras, Robert loeb raamatut, vist Mehis Heinsaart, nüüd alustasid Martin-Uku nõmedalt laulmist, Elo üritab minu kõrval kägaras magada, kõrvalistmel on Maria asetanud pea Andrese sülle, magab, Andresel on päikeseprillid peas ja ta vaatab aknast välja. Nende taga magab Juss üle kahe istme, tal on magamiskott peal, Marek vaatab ka päikeseprillid pead hommikust Eestimaad, Mareki päikeseprillide klaasid on palju tumedamad kui Andrese omad. Tagumisel istmel magavad patju kasutades nii Kristo kui Ago. Nende kõrval istub Meelis, kes toetab pead vastu tagumist klaasi ja mitte ei saa aru, kas ta üritab aju põristades magada või tšillib. Meelise kõrval taga nurgas on magamiskotti pugenud Marion. Ma kuulan Dagöt ja ninna tungib bensiinilehk. Mul on prillid peas, sest las silmad veidike puhkavad läätsedest.

Võib ju öelda, et see kõik on seks draags ja rokenroll läbi suvise Eestimaa. Ilu on vaataja silmades. Peaasi, et nalja saab ja poisid bussis suuri peeretusi lendu ei laseks.

20060714

on hommik ja muinasjuttude aeg saab otsa

Lapsed kisasid saalis ja kõik tegid peale etendust head nägu. Mina põgenesin. Ema juubelile. Tantsisin ühe keskealiste tantsu ja mulle meeldisid ema noorsuaja fotod. Nüüd põgenesin hetkeks koju, dušši võtma ja asju pakkima.

Mul on kaks tunnet. Et ma olen paha inimene, et ma kõikjalt jalga lasen ning siis veel see, et mind rebitakse lõhki. Tunne ütleb mulle, et ise poleks õiglane otsustada. Ei tohi, ei saa ja ei julge teha neid asju, mis mul on vaja teha. Aga pühapäevast hakkab vähemalt paariks päevaks uus elu. Oma enda kindla ja tapva rutiini sees. Oi ma panen. Oi ma juba ootan.

tuuuuuuurr

Tänane päev möödus Keilas jobutamise, kastide tõstmise, targutamise ja proovitegemisega. Mõned olid väsinud, mõned olid naljakad, kõik otsisid kohta. Buss on meil romantiline ja loksub. Hellitavalt ütles Andres ta kohta „veneaegne akvaarium“.

Aga roti saba on hakanud lendama. Südaöö paiku loksusime Tallinna tagasi, Martin märkas teest paremal suurt kuud. Marion ja Maria loevad pidevalt raamatut.

Homme Keila, ülehomme Kuressaare.

Kõigil on miskitpidi kopp ees. Mina nõuan endiselt oma individuaalset aega.

20060712

kolm suurt kurjategijat



Nähtavasti on Che Guevara süüdi selles, et terroristide ja pahade meeste nimed kõlavad.



Šamil Bassajev oli ülemüstifitseeritud tšetšeeni välikomandör, kelle lõpp oli talle äärmiselt isikupärane. Ta lendas põrgusse lõhkainet täis kaubaautost.




Kuid. 2006 aasta maailma kuulsaimia kuriteo sooritas jalgpallur.

Pahadele inimestele on lubatud hoiatamata peaga ribidesse panna.
Ilusad teod pole mõnusad.

aeg egoks

Täna oli publikule läbimäng. Eile purunes roti sabasüsteem, täna ei pidanud ninakumm vastu. Tundub, et meie oopus muutub iga päevaga järjest igavamaks ja meie laval higistame aina enam.

Aga peaasi on ju see. Et vahel vihastud ja vahel saab täiega nalja.
Mina ei taha suvi läbi süüa võileibu ja juua halba kohvi. Inimesel peab olema õigus oma jogurtiks ja individuaalseks masturbatsiooniks.

Aga tulge meid vaatama. Kui raiskame teie ja teie laste aega, siis palun vabandust. Aeg on väga kallis asi. Minu aeg on minu jaoks väga kallis. Olen liiga suur kulutaja.

Mulle vinguvad inimesed ei meeldi.
Ja ma ei viitsi enam inimeste pärast muretseda, sest keegi nagunii ei võta kedagi kuulda.

Mul on tunne, et tänu sabimisele jääb kirjutamata hästi palju mõtteid, mis mitte kunagi enam ei taastu.

20060711

alles see oli

Ükskord me saame suureks, sest oleme juba kahtlaselt vanad. Bioloogilises mõttes. Võtmes. Ükskord me ostame endale kõik asjad, mida igal inimesel on vaja.

Muidugi. Vabandust. Tuhat tänuväärset arusaamatus. Me ostame kõik asjad, mida me vajame, endale juba praegu. Keegi mitte kunagi ei keela meil elamast.

Aga ükskord, me teeme seda ausalt. Tahaksin juba lahti saada süüst, kaotada unistused ja juua täpselt samat veini, mida ma praegu joon.

20060710

kuidas elavad kirglikud inimesed

Targalt. Nad kontrollivad kõike, mis nende ümber toimub. Nad on suured ning neid kummardatakse.
Mulle meeldib, et Zidane lõpetas suurelt. Kirglikud inimesed ei pea olema korralikud.
Aga. Zidane on paha. Ta vedas oma poisse alt. Alati tuleb mõelda omadele. Ja alles siis iseendale.
Aga me ei oska. Oskamatus ei tee meid veel kirglikuks.
Ärge öelge „masendav lõpp hiilgavale karjäärile“.
Kas meil on kohustus iseendale valetada?
Proovime hoida. Kui suudame, siis suudame. Kui ei suuda, siis pole selles midagi masendavat.
Kui Thuram nuttis, oli mul valus. Trezeguet üksinda kosmoses rändavat olekut oli ka valus jälgida. Ikka jääb MM finaalist alati meelde valu, mitte rõõm, sest kurbus ja tühjus on vist kõige intensiivsemad emotsioonid.
Kui ma elan näiteks kuuekümne aastaseks, siis näen ma elus veel üheksat MM finaali. Vastikult vähe on jäänud elada.

20060709

see eesti kuulsaim rannalinn

Pärnu. Märjamaalt pealevõetud kaks hääletajat ei osutunud kõige meeldivamaks, Juss tegi pulli, aga need kaks tipsi olid ikkagi kidakeelsed. Kui Juss teeb pulli, siis tavaliselt, üldjuhul, peaaegu alati inimesed sulavad. Nii astub Juss elust läbi.

Kristo ja Jussiga suundusime Pärnus randa, auto panime Endla tõkkepuuga parklasse, võlusõna oli „Ingo Normet“. Mina pidasin rannas vastu paar tundi, kaks mötti poissi jäid magama. Mina läksin vaatasin Kuursaali ees toimunud Moeturu showd. Kollektsioonid olid äärmiselt koledad, modellid olid samuti koledaks meigitud. Eesti moebisnes on vist kõige mõttetum bisnes üldse. Vabandust, kui keegi tunneb end puudutatuna.

Igatahes võtsin siis rannast asjad ja jalutasin paar tundi Pärnu peal ringi, sõin eesti söögikohas Kadri hakklihakastet ja istusin umbes kaks tundi ühe koha peal ja vaatasin mittekuhugi. Tahtsin pastakaga paar asja üles kirjutada, aga raibe ei töötanud. Hakkasin teda ajaviitekss närima, natukese aja pärast tundsin suus kibedat maitset, olin märkamatult pastaka teisest otsas tindi välja imenud. Mäkerdasin käed kokku ja pesin end prostas peldikus.

Saabusid ka poisid Kadrisse, ka nemad, need Kristo ja Juss sõid hakklihakastet. Pärast kehakinnitust läksime pargimurule, otsustasime uinuda. Meie heasoovlik üritus läks luhta, sest sipelgaperel oli meiega omad plaanid. Kui kell lõi 7 (19), siis saabus Pärnu ka Maria ja pärast kohvi teatrikohvikus suundusime muuseumi aita teatrisse.

Teater oli sitt. Jimi näidend oli oktoobrikuus meie vanema kursa poolt „esimesel lugemisel“ esitatuna palju meeldivam, kui ses umbes katusekambris, kus pidevalt kolisesid trellid ja paukusid luugid. Kõik kulges äärmiselt aeglases, mõttetus tempos. Mina, kui äärmiselt mitmekülgne proff, olen õige mees kritiseerima igasugust loomingut.

Pärast teist vaatust läksime Jussiga veel sulpsu. Rääkisime naistest ja unistasime heast elust. Öösel sõitsin autoga Tallinna tagasi. Ma arvan, et Juss läks varem magama kui mina ja Maria läks varem magama kui mina ja Kristo läks varem magama kui mina. Ma viisin ju kõik kolm koju.

Minul on täna kurb tuju. Lähen proovi. Õhtul on etendus. Suur etendus. Loodame Zidanele kõige-kõige paremat.

20060706

graafik

Nüüd on järgmise päeva lõunapaus ja ma olen Sõpruse kino kõrval Reval kohvikus, ennem käisin Energia kohvikus ja Tallinna Kaubamaja toiduosakonnas. Sõin seljankat ja ostsin kohupiima ja nüüd joon rohelist teed. Hetkeks aitab kohvist. Nagunii ma joon kohvi liiga kiiresti. Kohvi tuleb nautida. Toitu tuleb nautida. Ma manustan liiga kiiresti. Seda enam, et mu suul on päris hea kuumatalumus.

Olen kiirete emotsioonide mees. Tähendab sisemiselt. Mõni hetk tundub elu mõttetu, täielik pask, no täielik. Järgmisel tabab mind hea naer. Käes on aeg olla tundlik.

*

Kui ma üleeile õhtul viimase bussiga koju sõitsin, siis istusin vaikselt seal oma ühesel istmel nii, et pea oli vastu aknaklaasi ja siis astus mu juurde üks siuke naine-tüdruk.

"TERE"
"TERE" (ei tea, kas on mingi tuttav, üldse ei tea, ei tea kas peaks ta ära tundma, ei tea kust ma peaks teda mäletama, üldse ei tea)
"KAS TE TEATE, ET JUMAL ARMASTAB TEID?"
"MA TEAN JAH. AGA MA ÜLDSE EI VIITSI SELLEST PRAEGU RÄÄKIDA."

Mu pea vajus tagasi vastu paksu aknaklaasi ja see tüdruk läks järgmises peatuses maha ja hakkas järgmist sõiduvahendit ootama. Kas ta ikka andis endale aru, et see on viimane buss?

vahe aeg

Eilse proovi parim osa oli paus. Margus tuli võttis mind ja Kristot peale oma uude lahtisekatusega autosse ja me sõitsime Pirita plääzi. Vesi oli soe ja mitu keskealist venelannat päevitas oma suuri paljaid allalangevaid tisse. Jõime alkoholivaba õlut ja kaks tundi tundsime end kõigest kaugena.

20060705

suursaal

Draamateatri tühi maja ja üks aknalaud. Siin ma istun, klõbistan. Suures saalis käib „Tinasõdur,baleriin ja siga“ proov. Just tehti ära põhilised Surma-Roti kohad. Klišee klišee otsa. Kord on mul vikat ja kord on mul saba.

Kõik need asjad. Kohustused, elu ja saamatus röövivad mult aja, mis peaks kuluma „minu oluliste asjade peale“, minu päevaplaan peaks koosnema ainult „professionaalse inimese“ tegevustest.

Aga võta näpust. Ei ole eid, pole ka jaad. Üks suur nurin ja…siis ma pidin hetkeks jooksma lavale. Rott sai ühe rea juurde, kolm sõna, mida ma praegu täpselt ei mäleta.

Praegu istun ma kinos Sõprus ja ootan Margust ja ootan jalgpalli algust, Margus lubas tuua ka paar õlut. Ootan ka õlut. Inimesed saabuvad, arvan, et lõpuks on kogu saal räuskavaid inimesi täis.

Olen täna tujukas. Ja vist ka väsinud. Mind eriti ei huvita, kas võin enesele selliseid päevi lubada.

Tahtsin osta tädi käest saadud kinkekaardi eest raamatu „Kõned, mis muutsid maailma“, ma veel ei ostnud.

Näidend, mida üritan kirjutada neil päevadel, kui aeg on otsas ja „professionaalsus on enda vastu kadunud“, tundub kohati ila ja kohati liiga otse ja kohati liiga igav ja kohati liiga määä, lihtsalt pole mul vist piisavalt aega ja võimalust armuda. Kiinduda oma tülpinud loomingusse. Võib-olla on see hea.

Ma tahaks, et Margus jõuaks võimalikult kiiresti kohale.

*

Väravaid nägin kodus, sest oleks ma kinno jäänud vaatama, poleks ma enam koju saanud. Tallinnas lõpetavad rollid ja bussid südaöö paiku sõitmise. Itaalia võitis.

20060704

odav meelelahutus

Ikkagi heliseb äratuskell unenäo narratiivi kõige intrigeerivamal hetkel.
Ma arvan, et Hollywood kontrollib meie unenägusid.
Suured paksud mehed arvavad, et nemad on õiged otsustajad, et mida kui kaua meie võime iseseisvalt vaadata.
Peaks ju ka raha ära andma.

pabin

Mind on alati huvitanud professionaalsus. Mulle meeldivad professionaalsed inimesed. Tähendab ses mõttes, et professionaalid tegelevad sellega, mida nad teha tahavad ja teevad seda südamega. Nad teevad kõik, et endal oleks tööd mõnus teha. Nende aeg on kallis, nad ei raiska iseennast jama peale.

Aga ma otsin.

Ma tahan leida „professionaalset inimest“. Siukest, kes oleks nii puhas, et mul tekiks aukartus.

*

Meie kursusel oli täna esimene päris teatriproov. Meile anti viie peale üks garderoob, kõik on nagu päriselt. Tohutu molutamine ja juuakse kohvi. See päev jääb meile alatiseks meelde, sest lavastajast kursusejuhendaja kukkus dekoratsiooni robustselt lõhkuma. Puit purunes ja pealik konstanteeris fakti, et Draamateatri puidumehed teevad haltuurat ning korduvalt rõhutas meile, et kõige tähtsam asi on ikkagi ohutus.

Kui peale üheksat teatrist lahkusime, siis Elo, meie tubli kunstnik, ütles mulle, et siukesest tükist, kus pole vahepeal proovides kaost ja lootusetust ja nuttu, et siukesest ei tule midagi. Steriilsusest kunsti ei sünni. Molutame homme edasi, püüame katastroofile jõuda võimalikult lähedale.

20060703

ka mina oskan homo olla



20060702

äraseisud

Mul on tunne, et need, kes välja jäid, et neil on hästi palju võimalusi. Aga palun teile ühe õnneliku inimese eilse kirjeldus.

On hea, kui osad inimesed on vahel õnnelikud.

Prantsusmaa võitis Brasiiliat, Ma sealt valvelaua telekast kiikasin. Öine koolivalvur oli vuntsidega ja tuima näoga. Lahkusin enne, kui läks vaidluseks, et kui kauaks võib koolimajja lällama jääda. Mulle vaidlemised ei meeldi.

Ja Inglismaa ja Portugal jäid viiki. Mõlemad on nõrgad, Inglismaa kaotus. Ei tea, kas Ladina-Ameerikas üldse jälgitakse poolfinaale ja finaali. Neli Euroopa riiki, neli vanamaailma sangarit. Kas maailm peab alati püsima vanana?

Mul plätu hõõrus jala veidi katki. Me ostame turult kena mikidega plaastri.

Päike paistab. Me teeme pühapäeval proovi. Õhtupoolikul just. Viimastel päevadel on aeg voolanud. Mitte midagi pole tehtud saanud. Eile oli see kuulus hetk. See viimase vooru paberi kleepimise moment.

Inimesed on suvel vabamad ja lollimad, nende vahelt paistavad hingamised välja.

Mulle meeldib inimestega suhelda. Nendele peale lennata ja neid ära ehmatada.

Esietenduseni on jäänud 12 päeva. Ei tea, mis sellest välja tuleb. Hullumaja, kus neelame väga palju. Laseme kurgust alla saamatuse ja solvumised ja õnnestumised ja kahtlase naeru.

Gaudeamus igitur, juvenestum sumus!
Viva akademia, viva respublika!

Leidsin eile koolist puhta särgi. Nüüd on ta juba must. Ise käisin just dušši all ja lähen õue. Suvisesse linna vangis inimeste vahele. Turult loodan lõhna. Seda värske asja lõhna. Müüijad võiks olla vene mammid, neil võiks olla õhulised värvilised kleidid seljas. 2kuni3 värsket soolakurki, kilo maasikaid.

eXTReMe Tracker

This page is powered by Blogger. Isn't yours?