kunst pole elu

Ajaleht Postimees demonstreerib ilusti-ilusti, et millisesse kooli siis tasub oma last panna ja millisesse kohe üldse ei tasu. Loevad tulemused. Olen koolidest ka korra varem kirjutanud. Mul hea meel, et mul on ükski kord meeles, et olen millegist varem juba kirjutanud.

Edetabeleid. Rohkem edetabeleid. Kriteeriumeid, mille järgi saab kõik ühte patta pista.

Eelmise nädala Ekspress oli minu arust veidi nagu kohe idiootsuse tipp, Areenis reastati taasiseseisvuse parimad raamatud, parimad näidendid, parimad filmid jne.

Kallid lugejad palun reastage mu kõik blogipostitused paremuslikus järjestuses. Mul oleks seda õudsalt vaja, siis on mul hea olla.

Inimene ei ole number. Ta ei kuulu edetabelisse. Sa oled unikaalne geenius ja sinu teod on kordumatud. Sinu väärtust pole võimalik hinnata.

Istun raamatukogus ja hakkan lugema Ene Mihkelsoni "Ahasveeruse und", sest see valiti ikkagi ju kõige paremaks.

Ma nüüd istun. Kooli tšilliruumis, läpakas süles, kõrvaklapid peas ja vaatan kuidas turistid Toomkirikust väljuvad. Olen veidi sombuses tujus. Viibin endassetõmbunult väikeses kookonis.

Eile õhtul käisin Uku, Martini, Robertiga korra Valli baaris. Poisid jõid millimallika ja õlu, mina jõin ainult õlu. Siis jõime ühe õlle veel Kukus, jälgisime kuidas vanad alkohoolikust kunstnikud sebisid vanu ülemukitud naisi. Lahkusin kultuuriklubist ja sain Eloga kokku, Tapas ja Vinos jõime veini, Elo jõi valget, mina jõin punast. Pärast sõitsin trolliga koju ja sõin ema valmistatud pajarooga. Riisiga pada, mitte makaronidega.

Hommikul tegin endale ühe võileiva, jõin teed ja sõin ühe kohupiimamagustoidu. Vist oli maasika oma.Võileib oli peenleib, margariin, sink, juust ja kurk.

Koolis olen täna söönud paar ananasskrõmpskommi. Need kollases paberis.

Kiriku kõrval on mitu suurt puud. Ühe suure puu juures seisab maastikuauto. Masina tagumise luugi küljes on tagavararatas, millel on valget värvi ilukilp.

Mitmed kirikust väljuvad turistid asuvad koheselt mobiiltelefonidega kõnelema. Paljud kannavad seljakotte. Peaaegu kõik pildistavad. Neil on digifotokad.

Just saabus kiriku juurde uus grupp, enamuses vanad inimesed. Neil on brošüürid näpus. Loodame, et nad viivad need brošüürid koju, mitte ei viska järgmisse prügikasti.

Mina ei usu, et mina tahan või viitsin vanurina maailmas ringi reisida.

Ma võtsin arvutiklassi ainukesed kõrvaklapid endaga tšilliruumi kaasa ja kuulan itunest täiesti ebakorrapäratult muusikat. Antonyd, regilaule, eesti vana poppi, def räädut.

Auto tagurdas ja sõitis minema.

Kahe viimase päeva minu väärtlugemist on iseloomustanud üks tegevuskoht.

Tualettruumide boksides seksib ja teeb kõike muud paljude erinevate meestega Almadovari Patty Diphusa. Patty on pornostaar ja kirjanik, teda tahavad kõik mehed, aga tema tahab veel rohkem. Almadovar kirjutab hästi, kui ta ei hakka diipi panema, kui on sündmused ja action, siis on nagu film. Aga kui tegelased peavad sisemonolooge, siis on suht jama.

Viimases Värskes Õhus ilmus Maria novell. Pseudonüümi all, sest ta ei saatnud õigel ajal mingit enda tutvustust ära. Seal jutus põgeneb üks tüdruk ühelt teatrietenduselt ühe poisi eest luku taha. Vetsu põgeneb, sulgeb ennast viimasesse kambrisse. Lõpp on lahtine, jutt on hea. Maria sellest loost saaks hea lühifilmi küll ma arvan.

Igatahes on kaks praktilist asja.

Me kõik tahame, et meil oleks võimalik igat vetsukabiini, kuhu me siseneme, kindlalt lukku keerata.

Kujuta pidu. Suurt pidu. Vali muusika ja palju inimesi. Ja seal on unisex vetsud. Ja vetsudel puuduvad lukud. Sul on kakahäda. Möödapääsmatu. Sa pead minema. Aga pidu on väga hea, parim kus sa oma elus viibinud oled. Aga sa pead minema. Kas lähed sinna ja riskid piinlikusega või lahkud peolt?

Sellele peole ei saa enam kunagi tagasi tulla. Kui suur asi on sinu jaoks hetk väga suurt piinlikust?

Ma tean inimesi, kel jääb võõras vetsus piss kinni.

Teine praktiline asi on see, et hästi paljude vetsupottide veepealelaskmissüsteemid on rikkis. Elus on olukordi, kus peab enda jaoks lahtimõtestama, et kuidas paak on disainitud. Et kuidas peab tõmbama, et suur punn tuleks pealt ära ja vesi jookseks potti ja siis mööda toru hakkaks uus vesi paaki jooksma ja siis suur punn läheks uuesti ette, et vesi jooksma ei jääks.

Kujuta situatsiooni. Nagu Ameerika filmis. Sul on uus kallim. Ta väga meeldib sulle. Sa usud, et tema on see. Sa kohtud tema vanematega. See toimub vanemate korteris. Süüakse, juuakse, kõik sujub tühja juttu rääkides. Sul tuleb kakahäda peale. Sa pead minema. Sa lähed. Teed ära ja hakkad vett peale tõmbama. Vett ei tule, süsteem on puru, pott on sinu väljaheidet täis. Mida sa teed? Kas lähed astud väärika pereisaga diskussiooni, et vett ei tule ja siis kogu perekonnaga tulete asja uurima ning nagu muuseas märkate potis ulpivat junnikest? Või paned peopesad kokku ja hakkad kraanikausist tugeva viskega potti vett kühveldama?

Kuningas käib vetsus jala. Ta käib tihti vetsus. Seal ta saab inimestest puhata.

Sõjaväes käiakse poti peal magamas.

Venemaal on ainult augud.

Meile kõigile meeldivad puhtad kabiinid. Meile meeldib seebilõhn, mis jääb kätele.

Esimesed päevad väsitavad alati rohkem kui teised või kolmandad või seitsmes nädal. Kui inimene pole harjunud olema inimeste keskel ja siis korraga on, siis väsib ta ka teiste ninasõõrmete hingamisrütmist.

Külmad kuid ilusad. Viludad kuid päikesega peitust mängivad. Sellised hommikud tõotavad head sügist. Head sügist iseloomustavad värvid ja tunded.

Linn on jälle inimesi täis. Turiste lüpsvate toitlustusasutuste ettekandjad kipuvad õhtuti vaevlema nohus. Kui Raekoja platsilt eile läbi ruttasin, siis tahtsin paarile venelasele öelda, et pange oma rüüdele pulloverid alla. Troika restoran on vist Olde Hansa kõrval siuke teine kõva kallis söögikoht.

Olen praegu teatriajalootunnis, mul on tohutult igav.

Kuna mul tekib nüüd ootamatult aega, siis päris täpselt ma ei tea, et mis oma ajaga peale hakata. Loen ja kirjutan kindlasti. Aga nagu pole päris kindel kas ja kuidas võiks mingit tööd ka teha. Et mõelda välja midagi väärtuslikku ja selle eest teenida raha.

Tahaksin olla umbes nagu copywriter. Aga seda sõna võib igatpidi painutada. Põhimõtteliselt tahaksin välja mõelda ideid, jutte, reklaame, kingitusi. Olen parem kreatiivsuses kui kirjavahemärkides.

Üldjuhul olen inimene, kellele meeldib kokkulepetest, tähtaegadest ja kellast kinni pidada. Äriasjades mind häirib kaootilisus.

Ühesõnaga kui sa arvad, et ma saan sulle või su firmale või su sõbrale kasulik olla, et siis võib mulle saata emaile martkase@gmail.com

Milleks on vaja inimesi? Milleks on vaja tunda ja läbikäia väga paljude inimestega?

Need on absurdsed küsimused. Eriti minu ametis. Ma peaksin tundma haiglast uudishimu kõiksuguste inimeste vastu. Ma peaksin kollektsioneerima eksemplare.

Lähemalt ma lävin umbes viie inimesega.

Siis on veel kursus. Siis on veel lihtsalt sõbrad. Siis on veel tuttavad. Siis on veel igasugused inimesed, keda kohtad igasugustest kohtades.

Nähtavasti saaksin ma oma elu ära elatud viie inimesega.

Aga ega ma nii tihti võõraid enam ei kohta. Selles suhtes, et ma ei lase võõraid enda lähedale.

Ja lihtsalt tuttavad viie vajaliku inimese hulka ei saa.

Ma ei hakka kunagi niisama inimestega kohvil käima. Agnes ütles kord kui see jutuks oli, et „pole seda tüüpi mees“.

Eks ole selle blogi eesmärk eelkõige see, et minust siiski oleks inimestele midagi kasu. Ma loodan, et mõni inimene, keda ma tunnen või siis mõni inimene, keda ma üldse ei tea, saab siit vahel mõne mõtte. Või hea tunde sisse. See kõik on nagu vajadus ennast jagada. Aga distantsilt.

Viimasel ajal on blogides uus mood. Kirjutaja laseb lugejatel endale küsimusi esitada. Mina ei lase. Mul ei ole teile midagi vastata. Te võiksite küsida ükskõik mida, ma vastaksin ikkagi ühtemoodi. Mind ei huvita kentsakad faktid ja oma reaalse elu detailne paljastamine.

Ühesõnaga me veel jätkame suga septembris. Mulle oleks liiga karm sinu hellitamine pooleli jätta.

Mu kallis lugeja. Mul hakkab homme kool ja ma ei taha üldse kooli minna. See ja järgmine aasta veel, ausõna luban, et siis teen pausi. Peale järgmiset aastat on mul kokku olnud siis 19 esimest septembrit, mil kooli lähen. Seda on natuke palju. Proovin nii, et kahe aasta pärast samal ajal on mõnus olla.

Eile oli laupäev ja Tuuli pidas Kasispeal oma sünnipäeva. Sai veel meres ujumas käidud ja Margusega võtsime paadi ja käisime ka „kalal“. Niisama loopisime spinningut vetikatesse, loomulikult midagi kätte ei saanud.

Pakuti koduõlut ja sütel küpsetati vooliumi sees maitsvat kala. Magustoiduks olid Regati jäätised.

See aasta on palju mett ja vähe õunu. Mõnes kohas on ka õunu, aga igalpool on mett. Sõin eile ka kärge, mina polnud kärge varem söönud, lõpus jääb suhu nätske asi. Mulle see kärje lõpp ei meeldinud.

Täna käisin Rolandi pool. Tema pere uut maja ja pooleaastaseid kaksikuid vaatamas. Väikestel tüdrukutel olid suured sinised silmad, neil tuleb palju peikasid. Roland on kõva ehitaja, ehitab ehitajate tehtud majast palju parema maja välja. Neil kasvab aias juba ilus rohi. Mulle meeldib, kui koduaias on palju ilusat rohtu.

Nagu arvata muutusin ma filmilaagri äkkvisiidil närviliseks. Hakkasin koheselt otsima sisemist põhjust lahkumiseks. Stsenaariumi arutelu läks vist vähem valusalt, kui oleks võinud minna. Kuid kogu üritust võis iseloomustada märkssõnadega „pealiskaudsus“ ja „uimerdamine“. Alar Kivilo tundus olevat asjalik mees. Ta on üks väliseestlane, üle keskea mees, kes teeb Hollywoodis operaatoritööd või miskit.

Ei usu, et sellest kõigest midagi välja tuleb, aga elus ei peagi väga palju uskuma.

VII
EXT AAS
Artur ja Linda istuvad aasal. Artur pildistab oma uhke digifotokaga pidevalt Lindat. Linda ei taha, et teda pildistataks. Linda vahib ringi. Äkki Linda käratab.




Linda lööb käega, võtab kotist välja joonistusbloki ja hakkab kiiresti paberile joonistama poissi ja tüdrukut.

*
VIII
EXT RAND
Suur mees Irman jalutab tujutult rannal. Temale paarilist ei jätkunud ja seega ei saa tema konkurssist osa võtta. Ta märkab kaugemal ühte poissi. See poiss on vist just tulnud merelt kalalt. Irman vaatab poissi, astub tema juurde, poiss vaatab talle otsa.


*
IX
EXT AAS
Timo ja Katrin tegutsevad aasal. Nad on küllaltki produktiivsed. Nad on pikast heinast ühe platsi puhtaks teinud ja loovad sinna inimeste kujusid. Timo on seisma jäänud ja suitsu põlema pannud ja vaatab tehtud tööd, Katrin parasjagu valmistab heinast nukke.



Timo vaatab ülevalt alla kuidas Katrin askeldab kujudega. Katrin lõikab endale terava heinaga näppu.


Katrin pühib näpu verest Timo põse vastu puhtaks, Timo tahab Katrini sellise teguviisi peale ümbertõugata. Katrin tõmbab Timo kukkumisse kaasa. Nad ei kiirusta püstitõusmisega. Pikk rohi kaardub, osad heinast valmistatud nukud lähevad puruks.

Kuigi see pole päris mu lemmik. Mu lemmik on "For Today I Am a Boy", siiski siiski mulle kohutavalt meeldib selle laulu algus. Fak söö video, lihtsalt mulle kohutavalt meeldib selle laulu algus.

Vaatasin koos Rene ja Arsiga jalgpalli, meil hea meel, et Levadia edasi sai. Joppas kõvasti, aga jalka ongi osalt suures osas joppamise mäng. Korraks käisin kultuuritehases, pidin seal midagi tegema suure kunstiöö raames, aga kuna ajakava oli uppi lennanud, siis polnud mu teeneid vaja ja lahkusin kiirelt.

Lihtsalt see hääl on nii haiglaselt sissetungiv.

Arnold Rüütel ja Edgar Savisaar on põlised eestlased.

Ütleme, et kuskil elab üksik vanaisa. Ta on väga vana, umbes 90. Tal on keelatud füüsilist tööd teha. Tema lapsed ja lapselapsed toovad talle toitu ja annavad talle kõik, mis vaja.

Aga vanaisa hiilib ikkagi salaja välja ja paneb kuhugi tühermaale kartulid kasvama. Ta käib salaja kartuleid hooldamas. Ta peab lihtsalt neid kartuleid kasvatama, sest oma kartul on ikkagi oma kartul.

Või siis on üks tippsportlane. Või pole ta nii tippsportlane. Aga ka mitte statist. Käib ika olümpiamängudel, tema kõrgeim koht on olnud viies, üheltki tiitlivõistlustelt tal medalit pole.

Ta sai just 40 ja on hakanud silmnähtavalt alla käima. Aga ta teeb ikka trenni, esiteks muidugi isiklikust ambitsioonist, et ikkagi MM-lt või EM-lt medal võita.

Aga ta tunneb, et ta on kohustatud oma riiki esindama, talle meeldib marssida avatseremooniatel. Seda enam, et tema alal on rahvuslik järelkasv äärmiselt nadi.

Ei tippsportlane ega vanaisa oska järgi jätta.

Ma arvan, et Arnold ja Edgar ei tunne enam ammu mõnu. Neil on lihtsalt ebaadekvaatne missioonitunne. Nii nad peavadki päevad läbi taluma mõnitusi ja ka ise teiste kohta halvasti mõtlema.

Lahtisemat mõtlemist, rohkem egoistliku inimlikkust!

Minule meeldib tänapäev. Mulle meeldivad msn ja skype töövahenditena. Et ma ei pea füüsiliselt kodust välja liikuma. Eile terve päeva kirjutasime nii Mariaga stsenaariumit ümber. Mu tööjõudlus on stiimulita keskkonnas kordi suurem. Kodus mul ei ole ärritavaid faktoreid.

Ja samas pole kodu ikka töötegemise koht. Või on kodu koht, kus võib teha kõike?

Nüüd on vaja meil veel stsenaariumile lõpp kirjutada. Lõpud lähevad alati käest ära. Mitte ainult oma mõeldud stsenaariumite. Ma kardan, et minu elu lõpp läheb ka kunagi käest ära. Muutub ebarealistlikuks või igavaks.

Ma arvan, et me kõik oleme naiivsed. Mina olen mõne inimese arust. Paljud tunduvad mulle naiivsed.

Aga naiivsuses on alati vähemalt kübeke siirust.

Mulle ei meeldi praktiline elu.
Samas ma vihkan udusid.

Inimeste vastuolulisuse mõtestamiseni ma vist ei jõua veel niipea.

Ma jõudsin umbes pooltundi tagasi koju. Mulle meeldib, kui mul on eelseisva päeva kohta mõtted, et mida võiks teha ja samas puuduvad kohustused, et mida kindlasti peab tegema. Õhtul on paar kohtumist, aga see on alles õhtul. Järgmine nädal algab kool, mina ei taha, et nii läheb.

Eile oli meil Mariaga hardcore tempos stsenaariumi kirjutamise päev. Täna õhtuks saame teada, et kas meie loodud maailm on teistele inimestele ka arusaadav, mõistetav ja kaasakiskuv.

Eilse õhtu jäädvustas Maria nii nagu õhtu oli.

Mulle meeldib, kui peale vihma on väljas niiske ja värske õhk.

Ma tahan olla asjalik ja tubli, aga ma ei taha kohustusi. Veidi vist pikutan, siis loon midagi. Tegelikult võiks vahelduse mõttes ja "targu-targu" enesehinnangu poosetamise jätkusuutlikuse nimel ka mõnd raamatut lugeda.

Kõik võivad mulle igasuguseid teoseid soovitada, küsida "Kas sa seda või seda oled lugenud", siis ma saan iga kord vastata: "Ei ole." Häbi. Nurka.

Ma olin 9 aastane kui Eesti taasiseseisvus. Ema oli hirmul ja lubas paar päeva mul toast välja minna ainult selleks, et ma võiksin maja hoovis tema nägemisulatuses teiste poistega jalgpalli mängida. Me elasime siis Lasnamäel ja tankid olid teletorni juures. Ema ütles, et nüüd ei tea keegi, mis juhtuda võib. Pärast septembris, kui mul tuli esimest korda vabas Eestis kooli minna, siis üks ulakas klassivend kiitles, et oli andnud sõduritele võileiba ja oli selle eest saanud tankiga sõita. Muidugi ta valetas, aga ma olin ikka ta peale kade.

Naised. Te ei tea. Kui tülgastav tegevus on habeme ajamine. Ma tean, et teil on ka kehalised iseärusesed ja nende tagajärjed, mis meestel puuduvad, aga te ei tea kui jubedalt tõmbab pardel viiepäevast tüügast vahele.

Panin teleka mängima. Kanal 2st tuleb Karate Kid. Vaimustav! Ootan mina siis seda kuulsat viimast lööki, aga raibe see oli mingi teine või kolmas osa, lõppes naiivselt ja kiiresti.

Kui teed päev läbi tööd, siis oled õhtuks väsinud. Nii lihtne elu ongi. Vaatan maal telekat. Spordiuudised, rattavõistlus kuskil Prantsusmaa maastikul ja vanaema hõikab „Issand hirmutase lehma ära.“ Ennem oli bingoloto ja seal laulsid suure armastusloo „Romeo ja Julia“ näitlejad ja siis kui Kaire Vilgats laulis, siis vanaema: „Mis sina paks kisad siin, mis kuradi romeo ja julia sina oled!“ Vanaema ei võitnud bingo lotoga mitte sittagi.

Käisin saunas. Kuigi soojust oli juba piisavalt, siiski kohe ei läinud sauna sisse. Istusin sauna ees kännul ja vaatasin suurt tamme. Siis vaatasin kaugusse. Kui maal rahulikult vaatama hakkad ja ühtegi maja ette ei jää, siis näeb ikkagi päris kaugele. Siis käisin sauna taga kusel ja jõin väikeste lonksudega soojaks läinud õlut.

Pärast sauna istusin veel veidi.

*

Mina värvisin täna purgist surts-surts meetodil venna vana Ford Mondeo roostes kohti. Hingasin lahusti ja värvihaisu ninna. Päris vastik oli.

*

Nüüd olen mina Tallinnas. Sõitsin kiiresti kohale. Valgast võtsin Neste24hhist bensu, kolmesaja krooni eest. Siis kui sisestatud summa hakkab ekraanil lähemale tulema, siis hakkab voolikust ka bensu järjest aeglasemalt autosse imbuma.

Eesti noored kergejõustiklased teevad ilma. Eesotsas vägilasega.

Ahjupuid puukuuri riita panna on hoopis midagi muud kui pliidipuid sauna varjualla asetada. Puukuuri ukse juures tuli kogu aeg kummardada. Alguses panin puukuuris igasugust risu eest ära. Seal oli mälestusi ja mõttetuid toikaid. Oli üks lambanahk ja isetehtud 2-meetri mõõdik, siis veel vana klõba, pajakaanelaud jaaniiedasi. Lõpuks sain ilusti suure riida kõrvale veel kahe väiksema riida põhjad tehtud.

Ärkasin hilja, maanotsude kaisus magan ma enda kohta äärmiselt sügavasti. Vanaema keetis põlluube. Kui koort ja soola peale panen, siis oleksin nagu vanasti kuskil õiges talus.

Kasvuhoones korjasin kokku punakakas tõmbuvad mutanttomatid. Oma tomatitel on hoopis teine maitse kui poekraamil.

Üks poiss on üksi. See ei ole must ruum ega tume valgus. Kõik on väga lihtsalt. Ta mängib vahepeal väga süvenenult mingite väljamõeldud loomadega.

Üheltpoolt hakkavad tulema mõtted. Nad on suhteliselt paljad. Vahepeal nad liituvad. Mõni jälle puruneb tükkideks. Ei saaks öelda, kas mõtted on inimesed või haldjad, nad väga kiired ja katkendlikud.

Ei saa päris täpselt aru, aga ülevalt ja alt tulevad poisi suunas inimesed. Poiss ei istugi kuskil pinnal, ta õõtsub. Ta ei ole lendur, kuid samas on üsnagi mõistetav, et õhus püsimine pole talle omaette eesmärk. See kõik on tema jaoks väga loomulik. Poiss näeb kõiki endale lähenevaid protsesse ja tegelasi, ta justkui kutsuks neid ise esile. Ta tõmbab ja igatseb kõike. Samas on tema hoiakust näha, et kõik see siiski väga häirib teda.

Mida aeg edasi, seda katkendlikumaks ja kärsitumaks poiss muutub. Ta ei räägi, aga ta mõtleb nii, et suu teeb häält.

POISS: Vanaema käskis mul käia heinal. Ma tahtsin olla vanaisa moodi. Tiigis olid ainult kograd. Jõin kasside ja koertega koos sooja piima. Ma ei mõistnud kuidas nad söövad maisi. Kui ma vananen, siis ma muutun koledamaks. Kui ma vananen, siis ma lähen kaugemale. Ma ei taha vananeda. Mina ei sure ära.

Poiss on sissepiiratud. Nähtavasti ta muudetaks kellegi hammustusest vampiiriks, aga enne kui jõuab midagi toimuma hakata tulevad unenäod. Nemad häälitsevad kõige kõvemini, neil on kõige stiilsemad kostüümid. Jah, osad neist on paljad naised. Osad on surnud koerad. Need on need koerad, Sagri, Sami ja Muki, keda teised külakoerad surnuks puresid. Poiss märkab koeri ja on aru saada, et ta on välja valinud oma lemmik olemisvormi. Poiss tahab saada unenäoks.

Aga. Aga. Unenäo rahvas möödub poisist nii nagu poleks poissi olemas. Nad lähevad oma käratseva kambaga temast lihtsalt mööda. Neil on ilma tematagi tore. Poiss hakkab nutma. Koledasti. Imelikult.

Siis tuleb Internet. Algul on tal üks pea, lõpuks on tal loendamatult palju päid. Ta tuleb õhuna, ta vähendab piirajate jõudu.

Poisil on vaja mingit asja, ta ei lasku dialoogi, tal on vaja alustada kõige selle toimuva kohta monoetendust. Ta ei taha, et teda segataks. Ta hakkab kirjutama.

POISS: Ma kirjutan sellepärast, et mina olen süüdi. Keegi ei joo enam kunagi maal sooja piima.

Lava ja tegelaskond pidevalt täiustub. See rikutus on surnud koertes igatpidi üle. Pisarad on rõõm.

Surma ei tule kunagi, sest nii on.

Nüüd ma istun Tartus, Ristiisa pubi vastas olevas pargis. Siin on laste mängukarusellid. Lillepeenrad on ka siin ilusad.

Eile õhtul sõitsim koos Agnese ja Eloga mu täditütarde elamiskohta Tartu lõunakeskuse juurde. Ühetoalises korteris oli mõni aeg tagasi uputus. Aga nüüd on juba okei.

Täna hommikul läks vetsu peaeltõmbesüsteem katki. Vetsupottidel läheb süsteem ikka aeg-ajalt katki. Parandasin ära. Siis läks täna hommikul veel presskann katki. Seda ma nüüd küll ei tea, kui tihti need presskannud katki lähevad, aga kogu köök oli kohvipuru ja kohvit täis. Pole hullu, koristasime ära.

Täna õhtul on siin Tartu linnas suur „Eesti teater 100 gaalakontsert“, midaiganes ka see tähendab ja mis sest ka välja kukub. Täna võib-olla võidab Gerd Kanter kettaheites Aleknat.

Tuju on mul hea, elu kujuneb positiivses suunas.

*

Laupäevane etendus hilines 15 minutit. Hea oli, et me siin Tartus üldse lava valmis saime, sest Vanemuise lubatud kell 11 kohaleilmuv valgusemees andis end näole poolt tundi enne etenduse algust. Vahepeal olid ka elektrikorgid otsustavalt streikima hakanud.

Kõik sai korda. Etendust toimus. Vanad teatriaalid hiljem ütlesid, et oli üpriski meeldiv. Meie inimeste arvamusi ei usu enam ammu.

Õhtul oli suur kontsert „eesti teater 100“. Uuspõld laulis vahvalt, muidu suhteliselt nojah. Pärast toimus kaootiline tulerongkäik Vanemuise teatri juurde. Seal kaootiliselt süüdati küünlaid surnud inimeste mälestuseks. Pärast sai torti. Kohvi.

*

Rändteatri viimane päev. Pühapäev möödus Viljandis. Kultuurimaja väikesel laval tappis Surm viimast korda sel suvel Vanamehe. Rott viimast korda keerutas saba. Genialistide kontsert oli seltsimajas, Mart ja Kristo olid hetkeks jälle poolpaljalt laval.

Lõpubankett-pidu toimus Ugala kohvikus. Palju alkoholi, vähe toitu. Erinevates emotsionaalsetes tsoonides viibivad inimesed.

Ja Tallinna poole tagasi vurades väsis ka põka. Radiaator hakkas täiega vett läbi laskma. Pealinnast tuli uus buss ja hommikul kella seitsmeks jõudsime Draamateatri juurde.

Mina ja Kristo tõstsime täna kella nelja paiku viimast korda sel suvel meie lava. Meie dekoratsioon ja kostüümid paigutati kuuks ajaks Draamateatri tagalavale.

Kuskilt on ilmunud tohutult tööd. Muidugi ma sõidan homme maale. Proovin seal nii vaimselt kui füüsiliselt tööd teha.

Meie õpetaja elab metsa sees. Linnulennult umbes 5-6 kilomeetrit merest. Saime tagasisidet tehtud töö kohta, jõime mustikaveini ja nännutasime taksikoera. Öösel magasin hästi, madratsi kohal olev aken oli lahti ja paiskas sisse värsket õhku.

Seal, kus inimesi pole, on palju vaiksem.

Täna oleme Rakveres, väikeses saalis teeme bläk-boksi etendust. Tuleb veidi teistsugune, loodame, et tore.

*

Olin koos Agnese, Elo, Andrese, Jussiga öösel Tuuli juures Palmses. Magasime kõik ühes toas, aga kuna Agnes ei nõustunud ei Jussi ega Andrese kõrval magama, siis pidin mina magama Agnese ja Elo vahel. Läksin teistest kaks tundi hiljem magama, mõlemad tüdrukud magasid sügavalt, mulle tekki ei jagunud. Aga pole hullu, Tuuli praadis meile õhtuks kala ja hommikul tegi putru.

Täna oleme Paides, mina puudun rongkäigult, siin on kultuurimaja koridoris pehmed diivanid.

Eile õhtul sõime veel „banana spliti“ jäätist ja jõime õlut. Aga öösel krabistasid elukad nii justkui nad oleks meie magamistoas olnud. Ühel hetkel ärkas ka Andres ülesse ja hakkas tõetruult „mjäääu, mjäääuu, mjäääuuuu“ tegema. Hetkeks hiired kadusid, mõne aja pärast krabistasid edasi.

*

Eile õhtusel kontserdil üllatsime Kristoga Jussi tema laulunumbri ajal. Panime kostüümipüksid-traksid selga ja Elo maalis Kristo seljale „Villi“ ja minu seljale „Leibs“. Õigel hetkel hüppasime siis Genialistide ette Jussi kõrvale ja rajult tegime oma raien-eingelose tantsuliigutust. Naised kiljusid, Juss naeris.

Kohe hakkab tänane kontsert, Paide Vallimäele pole kogunenud väga rohkearvuline publik. Umbes niipalju, kui meil õhtuti tavaks on.

Eile ma põgenesin teist päeva järjest kunsti eest. Siiski istusin lõpuni, aga oli väga igav. Käisin Eloga vaatamas Kanuti Gildi saalis mingit sakslaste sotsiaalset tantsu, kus tantsijad üritasid vaestemaja endakaristajaid mängida. Ei tõmmanud kaasa.

Pärast põikasime korra Nokusse, see oli tuttavaid täis, näitasime Milliga südamlikult teineteisele keskmist sõrme. Mulle endiselt Noku ei meeldi, sest ma ei taha end tituleerida kuhugi kuuluvaks.

Läksime siis Eloga Saiakangi. Kuna noor neiu oli ostnud endale vastutustundetult mp3-e mängija, siis asusime entusiastlikult sinna peale laule salvestama. Aga mängijaga oli kaasas mingi cd formaadist väiksem disk ja ma siis pistsin selle plaadi oma mäki cd avasse, aga kuna see oli formaadist väiksem, siis arvuti ei tundnud plaati ära ja ei tahtnud ka jubinat tagasi anda. Ma läksin päris arust ära. Panin arvuti kinni ja hakkasin jõuliste liigutustega plaati arvutist välja raputama. Lõpuks sunnik kukkuski. Anna andeks kallis arvuti. Ikka veel töötad mul.

Ja sellele kaasaegsele muusikakuulamisaparatuurile lugude salvestamiseks polnudki vaja seda plaati, saime pärast ilusti hakkama.

Eile hommikul, kui istusin vabaõhukohvikus, siis märkasin, et mööda linna sõidavad suured jalgrattad ja tavaliselt juhivad neid pikajuukselised inimesed.

Täna sõidame dramaturgidega õpetaja Lennukile külla ja homme algab meie tuuri viimane nädalalõpp. Pühapäevaks olen saanud palju seiklusi, kogenud igasuguseid emotsioone ning olen jõudnud mõnest lavakooli inimesest lõplikult ära tüdineda.

Ma istun Viinistus kohvikus, umbes kümme minutit tagasi algas Syrrealistide teine vaatus, mina teistkordselt ei sisenenud katlamajja. Ma ei saanud nendest naljadest aru, mis selle etenduse esimeses vaatuses tehti. Või on mul täna lihtsalt selline tuju, et kisun kõigega tüli.

Kui kunstimuuseumi taha autot parkisin, siis sõitsin numbrilauaga kipsseina sisse augu. Lill, mille Mari-Liis Lillele ostsin, närtsis ära ja seda poleks paslik etenduse lõpus näitlejannale ulatada. Murdsin roosi kolmeks tükiks ja viskasin kivist prügikasti.

Mõnituste ja mõnitamisega on nii, et need töötavad ikka ainult siis, kui on väga tugeva karkassiga. Enamus inimesi ei oska mõnitada ja ei talu mõnitusi. See on täiesti normaalne. Eesti teatris üritatakse liiga tihti teha iroonilist nalja. Elu ei ole iroonia, alati ei pea olema naljakas.

Viimasel ajal olen ma jälginud tüdrukute silmi, kui neil on võimalus poistega koos midagi teha. Naistele ja tüdrukutele tohutult meeldib meestega koos hängida ja pulli teha. Naised vajavad meessoost sõpru, et tunda ennast elus olevat. Tüdrukutele meeldib olla „kõigi inimestega hästi sobiv ja suhtlev eksemplar, kes samas omab küllaltki huvitavat ja isikupärast karakterit“.

Kui naised saaks, siis nad ei tahaks endale üldse kallimaid, sest ilma nendeta võiks tantsida ja pulli teha nii, et poleks piire. Aga „normaalsed“ naised ei oska oma eraldatust läbi ükskõik millise inimese avada.

Mulle ka ei meeldi „kõigi inimestega hästi sobivad ja suhtlevad eksemplarid, kes samas omavad küllaltki huvitavat ja isikupärast karakterit“.

Täna on reede. Eile võtsin end Kärdla õhtus purju, sest muidu oleks mulle masendus peale tulnud. Käisime meres ujumas, ei olnud üldse nii külm, kui Pirita rannas. Mina ei ole kõva ujuja, mina olen supleja.

Kiikusime suurel kiigel, mulle meeldib suure kiiguga suurt hoogu teha, sest siis käib kõhust külm judin läbi.

Haapsalu on ilus linn, siin on palju inimesi ja siin saab teha provintsi romantikat. Vähemalt enda jaoks.

Siin raudteejaamas enam rongid ei sõida. Mind kutsuti ühte Vistriku seriaali homoseksuaali mängima. Ma ei osanud ei öelda.

*

Nüüd on õhtu ja käib meie rutiinne kontsert. Haapsalu on…

*

Ja nüüd olen kodus. On pühapäeva õhtu. Viimastel päevadel on palju juhtunud. Haapsalu ööst põgenesime koos Elo ja Agnesega Tallinna ja laupäeva hommikul sõitsime minu venna vana autoga Kehtnasse. Rapla bussijaamas tegime peatuse, sõime minu tädi valmistatud võileibu, Elo ostis kohvi ja Agnes tahtis kõigest ampsu maitsta. Selverist ostetud pastasalat oli halvaks läinud. Suvel rikneb valmistoit kiiresti.

Kehtnas oli koolimaja väike lava ja meie etendusega samal ajal külastast seda väikest asulat ka härra president Arnold Rüütel. Kell 16.05 istutas ka Kehtna parki puu, meil oli selleks hetkeks teine vaatus umbes poole peale. Arnoldi puu kasvab Kehtna pargis sada aastat, meie etendust ei mäleta ükski inimene niikaua. Minust ei saa presidenti, sest mulle ei meeldiks etiketi järgi puid istutada.

Igatahes jooksis Kehtna staadionil ja koolimaja ümbruses ringi palju väikesi lapsi. Kõik meie poisid said läbida kursuse „Isaks olemine“ esimese praktilise tunni. Kristo ja Juss said endale päris lähedased willid. Juss ütles, et ta tahaks oma willit Tallinnasse kaasa võtta, et teeks tast inimese, et tal nii kahju, et Kehtnas saab willist pätt ja kaabakas.

Kehtna öös toimus rekka pakkimine, mis igakord läheb ladusamalt, aga ikkagi tundub, et võtab meeletu aja. Hetkeks tundus mulle eile, et suvisest transameheks olemisest on mul alaselg täitsa kutu, aga see vist oli ainult ühe hetke valu.

Eile sain magama umbes kell 1.45, olin väga väsinud, täna ärkasin umbes kell 8. Mina olin täna seriaalinäitleja. Võib-olla kahetsen seda elu lõpuni. Igatahes krimiseriaali Vistrik kolmandas osas mängin mina perepoeg Mario elukaaslast Jarekit, kes on Pärnu linna parim IT-mees.

Selles suhtes, et ma ei tea kuidas täpselt valitakse inimesi seriaalitegelasi kehastama, aga kahte lollakat pedet mängima olen mina ja Alo Kõrve hea valik. Mõlemad on peast natuke lollakad ja meist kumbki ei teeks sellest numbrit, kui oleks vaja end suvalisel hetkel alasti võtta.

Kodustseeni, kus uurja Rita ehk Elisabet Tamm, tuleb Mariole ja Jarekile küsimusi esitama, ülesvõtmine toimus kuskil pisukeses toas Vanalinnas. Tegime seal niipalju väikest pulli, et kaamera-heli-valguse meestel oli pisut kohmetu olla. Homoteema muudab ikka inimesed kohmetuks.

Aga sellest võib välja kukkuda üks väga piinlik asi.

Olen väsinud. Äkki täna magaks.

Olen Kärdlas mingis kohvikus. Teisel korrusel. Väljas sajab vihma ja minul on masendus. Joon üksi õlut. Näen aknast kuidas ebavertikaalselt valatud asfaldtee vasakus servas olevasse küllaltki suurde porilompi lisanduvad väikesed tihedad piisad. Genialistide kontsert toimub täna vist kultuurimajas, etendus läks imelikult, kõik improviseerisid ja tegid mis tahtsid, aga saalis olnud väikesed lapsed elasid meile entusiastlikult kaasa. Robert ja Uku väitsid vaheajal, kui me poiste riietusruumis passisime, et kui ma olin rotina esimest korda lavale tulnud, et siis ma olin kõige pealt vabandust palunud, nagu ma oleks kellelegi jala peale astunud või kellegi jutule vahele seganud. Imelik on lihtsalt see, et ma absoluutselt ei mäleta, et rott oleks midagi sellist teinud.

Eelmise ja järgneva öö magame kuskil spordihoone kõrvalruumis. Mina öösel eriti ei maganud, inimesed norskasid ja hingasid mu õhu ära. Uues magamiskotis on palav. Väga igatsen, et oleksin ühe notsu kaasa võtnud.

Kui ma noore ja andekana igasugustel jalkavõistlustel käisin, siis tuli kõikvõimalike grupisituatsioone ette. Ma ei mäleta, kas ma olin juba siis kõige kärsitum inimene maailmas. Aga mulle tundub, et siis leidus palju paremaid võimalusi inimestest eraldumiseks. Professionaalsuse poole pürgiv jalgpallimeeskond on grupp, kus igaüks teeb ära ettenähtud kohustused ja tal ei ole mingit õigust teisi inimesi segada. Professionaalsuse poole pürgivas teatritrupis on kõik lubatud. Eelkõige iseenda soovide pealesurumine ja teiste inimeste allutamine oma suurepärastele isiksustele.

Ükskõik mis eluvaldkonnas, ükskõik mis pidi, aga ma juba tahaksin olla professionaal. Ma olen sellest ka varem kirjutanud, aga ma igatsen elulistes otsustes konkreetsust, sest siis jääb aega kõigeks muuks. Iseendaks ja lollusteks.

Ma millalgi mõtlesin, et ma peaksin üritama kirjeldada võimalikult detailselt ja täpselt kõiki inimesi, kes mind ümbritsevad. Aga siis jõudsin imeliku mõtteni. Ma ju alati ei mõtle tegelikult neist inimestest, kes sind ümbritsevad. Need, kes on, need on, need peavadki olema. Aga, kes võiksid olla, nendest ma mõtlen, unistan ja fantaseerin. Ma võiksin fantaasiaeksemplare üritada kirjeldada, aga kardan, et see mul ei õnnestu. Ma ei ole elus veel kohtunud valede inimestega, kes mul on, need on parimad. Ma ei tea kuipalju ma teid veel ümber teen.

Täna õhtul sõidame Hiiumaale. Milline on Eestimaa ilusaim saar?
Hetkel ütlen, et Ruhnu, aga äkki järgmised 36 tundi muudavad mu arvamust.

Tuuril tunnen kõige rohkem puudust piimast. Ma joon päris palju piima.

Mul on plaan asuda hullumeelse kiirusega tööle. See plaan on mul olnud juba päris palju aastaid. Ma rikun alati oma plaanid ära. Ma ei suuda enda jaoks olla tasemel.

Käisin hommikul jooksmas. Oravaid ei näinud. Mustamäe metsas on lastekärudega päevitajad.

Ta oli täiesti veendunud, et on olemas kahte tüüpi inimesi:

* Need, kes otsivad vigu.

ja

* Need, kes põhjendavad endale kõik olukorrad positiivselt ära.

Ta defineeris seda enda jaoks umbes nii, et…

Vigadeotsijad on egoistid ja nad mõtlevad ainult sellele, et mis on neil puudu. Neil on ebaadekvaatselt maksimalistlikud nõudmised elule ja inimestele. Kui nad asuvad mõne inimesega lähisuhtesse, siis aeg-ajalt peavad nad armsamale selgitama oma erinevaid külgi, mis kõik nõuavad edasiarendamist.
Aga inimesed, kes otsivad kõigele positiivseid põhjendusi, lasevad elul kulgeda. Nad on andjad, mitte saajad. Nad ei suuda ennast kaitsta, parem lähevad nad ise katki, kui teisi lõhuvad. Üdini puhtaid positiivsetest põhjendustest johtuvaid inimesi pole olemas, on lihtsalt paljud, kes ei tähtsusta end üle.
Vigadeotsijad on Suured inimesed, positiivsete põhjenduste leidjad on Väikesed.

Üleüldiselt polnud tolles maailmas olemas siirast Suurt või Väikest inimest.

Kõik leidsid puudusi ning igaüks tahtis olla kasvõi mõneks hetkeks õnnelik.

Igal võimalusel olid inimesed pseudod ja mõni pseudohetk oli pseudo inimeste pseudole ja just neil hetkedel olid inimesed tema jaoks päriselt olemas.

Ta teadis, et kui ta mõnele inimesele selgitaks oma Suure ja Väikese inimese teooriat, et siis see inimene oleks talle kohe resoluutselt öelnud: „MINA OLEN VÄIKE INIMENE.“

Inimesed arvasid, et nad armastavad maailma. Ta teadis, et inimesed jumaldasid iseennast.

Ta jätkas kõige pseudoma inimese otsinguid. Ta oli valmis end avama.