kunst pole elu

Inimene vajab vananedes teistsuguseid harjumusi. Pean seda tunnistama. Pidevalt vahetuvad uneasendid on lõbusamad.

Hakkasin järgmist raamatut lugema. Ristikivi „Hingede öö“:

Olen nii kaua püüdnud näha inimestes head, et ma paratamtult näen kõigepealt seda, mis mulle ei meeldi.

Ärge rääkige mulle saladusi. Teevad mulle haiget.

Noortefilmid on vaimset seisundit kahjustavad. Saamatuid kirgi ja konstrueeritud traginalju ei tohi mulle annustada. Tahan kohe muutuda 18-aastaseks, tahan esimest korda elus juua alkoholi. Tahan alasti naistest unistada nii, et pole neid kunagi näinud.

Käisin eile Pöffil noortefilmi vaatamas. Naiivne maailm on minu lemmik. Trollid on praeguse ilmaga tohutult porised ja koledad. Astusin ühistranspordist Pronkssõduri juures välja ja lugesin Aljošale Sügisballi viimase lõigu. Ilus oli.

Treilerid ja lõigud.

www.kuukulgur.ee/jan

On naljakas. Korra on väga naljakas. Aga ikkagi tekib küsimus, et miks on vaja Maimikul oma annet siukeste filmide peale raisata. Maimik võiks teha korralikke filme, ta oskab küll südameid paigast tõugata. Aitab boratitest. Läbu! Paneme alati läbu! Ka härra President!

Kui raamatud on elus, siis kindlasti on triipkood neile valus. Eriti piinatud on raamatukogu raamatud, sest igal raamatukogul on oma triipkood, nii saab mõni raamat vähemalt kaks korda haiget. Tähendab raamatukogu raamat saab isegi vist pidevalt haiget, sest kui punase tule alt triipkood läbi lastakse, siis käib hele piiksatus.

Raamat, mille tagakaanele on kirjutatud „80 kop“, on vägivaldne jõuga muuta triipkoodi orjaks.

„Vaatasin seda suurt palagani, ma kohe ei oska ütelda, see oli nagu vanasti, kui peremehe jaoks kõik sulased ülesrivistati, mis palitud neil meie omadel seljas olid, ei osanud nad oma käis kuhugi panna, mehed peavad soliidsed olema, kuradi poliitikud, neil on suured palgad, muretsegu endale vähemalt üks korralik ülikond ja mantel.“

Vanaema vaatas hommikul telekast Kadriorus toimunud kätlemist.

Mina istun raamatupoe kohvikus. Presidendid alustavad pressikonverentsi. Ootan, et fotopoes valmiksid pildid. Kas matid või läikivad? Alati lööb mind see küsimus vedelaks. Tuleb vist kõhklematult vastata matid, tuleb jätta mulje, et tunned fotograafia nüansse.

Kui trolliga linna sõita ja istudes Sügisballi lugeda, siis on vandenõulase tunne. Tahaks ümbritsevatele inimestele öelda, et just loen kuidas teid kirjeldatakse. August Kask, arhitekt Maurer, luuletaja Eero, šveitser Theo ja televiisorit vahtiv Laura elasid rohkem kui 30 aastat tagasi. Ikkagi Mustamäel, ikkagi trollid, laternad ja grupiviisiline üksildus.

Mati on kirjutanud seda kõike üksi kodus passides. Need on ju need kõige nauditavamad ajad, kui oled mitu päeva järjest kodus. On kohutavalt igav, tunned eksistentsiaalseid valesid (või valusid) ja ikkagi vihkad kõiki teisi inimesi. Paneelelamute inimesed on laiskust täis.

Mati oli skisofreeniline inimene. Igatses naisi, kirjeldas neid, vahtis võib-olla isegi binokliga. Siis polnud veel internetipornot ja kaabeltelevisiooni.

Nooremal kursusel on komme koolimajas ringi jalutada kõrvaklapid peas. Neil on iPodid ja lihtsalt MP3-e mängijad. Poistel on suuremad kõrvaklapid kui tüdrukutel. Kõik nad tunnevad end kohutavalt üksikuna, pidevalt passivad arvutiklassis orkutis. Kirjutavad skräppe ja naeravad nende jaoks igaveseks kadunud sõprade naljade pärast. Kui poleks internetti koolimajas, siis noorem kursus armastaks üksteist palavamalt. Nad armastavad praegugi, pidevalt teevad pai. Ei teagi, kas internet segab neid või pakub vaheldust. Ennustan, et keegi neist abiellub mõnega neist. Muidugi mitme aasta pärast. Ennem tulevad armuvalud ja kõrvaltvaatajatele pseudolikuna tunduvad jagelemised. Lõpuks lepitakse sisenetud maailmaga ja tulevaste näitlejate tulevastest lastest saavad näitlejad.

Valvelauatädidel on haige komme stendiruumi suur tuli äralülitada ja stendiesine väike tuli põlema jätta.

Ma vist ei suuda kirjutamisest puhata.

Nägin öösel unes alasti mehi. Mustanahalisi ja pakse. Päris jube. Mu punane müts oli Marguse käes, võib-olla on see müts kadumatu. Tänases TBSi etendusel istus saalis üks suur mees oma väikese tütrega. Lavalt oli näha, et mehele meeldis teater. Ta kallistas tütart.

Reedel seiklesin, laupäeval saadsin emaile, täna loen. Kohtume seal, kus pole meie kohtumist plaanitud.

Midagi nii tähtsat ja selget on lausa lust ühest spordiuudisest lugeda:

Paremkaitsja Jääger tegi kohtumise kaheksandal minutil sööstu mööda äärt, tsenderdas palli karistusalasse, pärast mitut rikošetti Denis Tomasonini jõudnud palli suutis viimane väravale suunata, ent Aleksandar Malõšev pareeris löögi.

Võtsin täna raamatukogust neli raamatut: Mati Undi „Sügisballi“, uue eestikeelse Fukuyama, Ristikivi „Hingede öö“ ja Iris Murdochi „Musta printsi“.

Vaevalt Fukuyamat loen, rohkem lehitsen. Undi suurteosest olen täna lugenud 40 lehte. Iroonia, maailmatarkus ja kollane jutustamisoskus.

Ma olen pooled oma teadliku elu talved elanud Lasnamäel ja pooled Mustamäel. Tunnen paneele. Tean, et koristajatädi peseb treppe hommikuti. Lifti peseb ka. Vanasti, vene ajal, polnud silte „ainult tellitud post“, sest postkastidesse lihtsalt ei topitud reklaame. Vanasti kasutati keldribokse ja polnud parkimisprobleeme, sest vähesed inimesed omasid autosid. Riiklikud pühad olid teised ja lipp oli koledam.

Vanasti tulid trollidel tihedamini sarved maha ja Lasnamäele, Mahtra tänava kanti, kus mina elasin, sõitis buss number 35 35 minutit. Polnud veel kanalit. Mustakivi poe nimi oli Moskva.

Soovin mitmekesistada oma harjumusi, seepärast proovin detsembris kirjutada nii vähe teksti kui võimalik. Ka blogisse ei ilmu aasta viimase kuul ühtegi sissekannet.

Ei tea, mis jaanuaris saab, aga praegu arvan, et tulen tagasi uue hooga. Muutun arvamusliidriks, kes otsustab märtsivalimiste tulemused ning keeran kübersalvamistega Eesti kultuuri kummuli.

Detsembris käin Pöffil, annan etendusi, loen läbi 10 raamatut, keskendun inimsuhetele, vaatan eksameid, pean jõule ja proovin jääda melust eemale.

Üritan võimalikult vähe kasutada arvutit. Loen emaile korra päevas. Proovin ööpäevas kulutada internetile mitte üle kümne minuti. MSN ja Skype on detsembris ainult hädavajaliku info kiireks edastamiseks.

Kõik võivad mu algatusega ühineda. Jäta oma blogisse sama pealkirjaga sissekanne.

Jõin esietenduse olengul tassi kohvi, see oli vist liiast, kell hakkab lähenema kahele, und ei ole. Aitab linnulikust maailmavalust. Aeg on tõusta ja muutuda saagiks. Tahaksin armuda. Suurelt ja rumalalt. Sain täna raamatu "Ahasveeruse uni" läbi. Mul on tunne, et paljudel inimestel on praegu kõik halvasti. See on mingi halb periood. Planeet on nihkes või horoskoop on kuri.

Juba homme tutvustan plaani "Detsembris ei blogi".

Mul pole kommet unetutel öödel lugeda. Pole nagu oskust raamat võtta ja pusima hakata. Tahan õppida. Omandada uusi harjumisi. Vihata salaja häid inimesi, sest nad meeldivad mulle.

Kui tegin Maria ja Marioniga teistele kingitusi enne esietendust ühes akendeta kohvikus, siis jõin tassi kohvi. Hommikul, kui istusin Rahvusraamatukogu puhvetis ja lugesin, siis jõin tassi kohvi.

Detsembris ma magan.

Vabandust, kuidas saab üks inimene ajada nii lolli juttu.

2052. aastal ei toimugi enam olümpiamänge. Vähemalt sellises formaadis. Riikide ja rahvuste sportlik konkurents ammendab end õige pea.

Mis aastal saab Eestist tuumariik? Mis aastal hakkame korraldama reise kuule?

On see tõsi, et eestlane pidavat astuma esimesena Marsi ja Päikese pinnale.

Poliitikud mul on õigus teada. Ma nõuan konkreetseid vastuseid.

Millal hakkavad Tallinnast Keilasse regulaarselt helikopterid lendama?

Ma pole väikest Mariat kunagi nii närvilisena näinud, kui eile meie kursuse "Kajaka" läbimängul. Ta süda tagus ja ta oli näost punane. Vat et oleks tahtnud ise lavale joosta. Ma siis soovitasin talle ühte asja, mis aitab alati, kui oled närvis või sul on paha tuju. Endalt tuleb kõikide ruumis olevate inimeste kohta küsida üks küsimus.

Vanadaamidele on ilus naeratada ja mitte laskuda vestlustesse. Tunnen end inimestega rääkides ebamugavalt.

Mul on käes ka jälle unetud perioodid. Kolan internetis ja kirjutan Kotzebue kiirusel ja tasemel näitemänge. Kunagi saan oma visiitkaardile kirjutada "Väljaõppinud grafomaan" või "Paberiga dilentant".

Ühel ilusal maal on ilusad perekonnad ja seal elavad need kallid inimesed, keda meie hulgas enam pole. Jõuluvanad sõidavad seal saanidega, mis töötavad päikeseenergial ja iga laps oskab esitada kahehäälset laulu.

Etv pealt tuli täna õhtul film, kus näidati kuidas üks natuke rumal, natuke trullakas ja samas elujaatav Eesti tüdruk otsis endale Egiptuses meest. Tähendab tegi ta vist eksperimenti, aga lõpuks läks mehele. Mõtlesin, et need naised ja tüdrukud, kes täna vaatasid koos minu ja Mariaga "Kajaka" läbimängu, et need on hoopis teistsugused.

Oi Liina Tõnisson on äge mutt. Möliseb ja nõuab õigust kasvõi läib seina. Vaatan saadet Foorum, vägev saade. See majandusministri nõunik Vitsur, sel on kogu aeg suu tatti täis. See keerulise nimega endine raudtee juht, see on rahuliku kõhuga mees. Kolhoosijuhataja. Taavi Veskimägi esineb liiga palju ja räägib liiga pikalt.

Mina ei saa aru, et mida Edgar Savisaar tahab? Igas näitemängus on tegelastel inimlik tahe. Mina ei saa aru, et mida hakkaks Edgar Savisaar võimuga peale? Mida see inimene naudib?

Ma arvan, et raudteega on Eestis asjad väga halvasti. Varsti rongid siin enam ei sõida.

Vaatasime täna seriaali „Sõbrad“ kõige-kõige esimest osa. Rachel jookseb kohvikusse pruudikleidis ja lesbi jätab Rossi maha ja Monica saab tünga veinimees Paulilt.

Siis vaatasime üht seitsmenda hooaja osa. Kõik karakterid on ajaga muutunud kindlamateks ja situatsioonikoomika on veel karrikatuursem.

Ma olen elus kokku vast umbes 15 kuni 20 osa sellest seriaalist ära vaadanud. Minu seriaali rekord vist. On äärmiselt tore mõte offi panna ja lihtsalt telekat vahtides lösutada, aga ei suuda ma teiste inimeste eludele keskenduda. Isegi kui neid esitatakse mulle äärmiselt naljakalt.

Pidevalt kõikjal kõik räägivad seriaalidest, a la et see „Põgenemine“ pidavat ikka üks hirmuspõnev asi olema…huvitav kas on olemas mõni seriaal, mis mulle sobiks regulaarselt vaadata.

„Ohtlikku lendu“ vaatan tuttavate nägude pärast, väikesena vaatasin „Päästja koolikella“, sest olin noor ja loll.

Jah muidugi Simpsonitele jääb ka silm pidama.

Ka spordikauge inimene on kuulnud ujujast Ian Thorpe. Põhimõtteliselt on ta siuke mees, kes täiskasvanute maailmameistriks tuli esimest korda 15-aastaselt. Ta püstitas hulganisti erinevate distantside maailmarekordeid ja reklaamides ujus hüljestest kiiremini. Austraalia suur-suur rahvuskangelane.

Täna, vaid 24-aastasena, ütles Thorpe, et tema enam võidu peale ei uju. Leidis elus teised väärtused, kadus motivatsioon ja võidu(v)iha.

Ma ei tea kas tippsportlastel lasub ühiskondlik kohustus. Ei tohiks vist. Igatahes selge on see, et Thorpe ei olnud end ujujana kaugeltki ammendanud. Ta oleks võinud veel kahtedel olümpiamängudelt kirkaid medaleid võita.

Samas on mulle äärmiselt sümpaatsed inimesed, kes ei karda otsuseid langetada. Karmid otsused võivad olla kõige õigemad ja kõige ilusamad.

Margus luges mu viimast näitemängu ja kirjutas mulle lause: „Suurte unistustega mehed ei pruugi kuskile jõuda, aga vähemalt nad teavad mida tahavad.“

Kui unistused on täitunud, siis vajab inimene eksisteerimiseks uusi unistusi. Ilma unistusteta pole inimest olemas.

Impossible is nothing. But eläma on laiffi.

Kallid kodanikud, on viimane aeg muuta pealinna meer koomiksitegelaseks.

Vaatan AK-d ja Jüri jagab abiturientidele mälupulki. Tubli mees! Lubas ka järgmine aasta kampaaniat jätkata. Palun Jüri, järgmine aastab webcamid ja palun arvesta ka kõikide tudengitega ja ka Maci kasutajatega.

Kas inimeste pole alandav suust lolli juttu välja ajada? Kõik on valimiskampaania. Isegi Jüri unenäod on kampaania. Ma tahan ka K-Kitsejuustu ja K-kindersurpriisi.

Aga muidu lubas Jüri mälupulgad abiturientidele anda septembris. Noh eks ikka asjad kipuvad vahel venima.

Eile õhtul käisime Margusega Siili pubis maailma asju arutamas. Kui umbes pool üksteist välja astusime, siis Margus vaatas mind ja kommenteeris:

„Tead keda sa mulle meenutad…sa näed välja nagu narkomaan…sealt filmist, …mis ta nüüd oligi…“

Mõtlesin korra ja lisasin: „Trainspotting.“

„Just see. Päris sitad tüübid olid seal ju.“

Mu viiepäevane habe, kapuutsiga dressipluus ja veidi kulunud velvettagi lõid karakteri. Vali elu! Vali töö! Vali esmaspäev ja uus nädal!

Filmides olevad narkomaanid on ilusad inimesed.

Veeda esmaspäeva õhtud pubis nooli loopides. Vali hea toit ja Kanal 2. Vali suits ja kolm kahe hinnaga. Vali päevapraad ja kuus liitrit sajale.

Siili pubis käivad naljakad persoonid. Mustamäe kõige huvitavam kõrts.

30. november on päev, mil antakse Lavakunstikooli ühele vanema kursuse tudengile Panso preemia. Kõlab uhkelt: „Lavakunstikool“, siis veel „Panso“ ja lõpuks „preemia“. Esimese hooga võiks öelda, et see, kes saab preemia, et see peab üks andekas ja tubli inimesehakatis olema. Ikkagi tulevane Eesti rahvuskangelane.

Küsisin eile Marialt läbi arvuti, et kuidas meieomade „Kajakas“ (esietendub sellel neljapäeval NO-teatris) siis edeneb. Ma sain Maria läbi arvuti vastuse peale pahaseks. Aga mitte Maria polnud ärrituse põhjustaja, ma arvan, et ta vastas nii nagu asjad on. Et meieomad on „Kajaka“ pärast veidi ärevuses, aga et Panso teema on kogu aeg õhus…

Kõikide preemiate andmisel on tänapäeval ainult tähelepanu püüdmise eemärk. Haige on süsteem, et üldse orbiidile saada, pead sa olema võitnud mõne preemia, olnud edukas mõnel konkurssil või lihtsalt käima ülitäpselt mööda joont.

Ja kõige-kõige haigem on üldse see, kui preemiat antakse preemia andmise pärast. Komme ja traditsioon on nõuavad. Kedagi ei huvitagi, et asjal puudub sisu ja tähendus.

Tänapäeval antakse Panso preemiat vist välja sellepärast, et näitlejatudengeid omavahel tülli ajada. Inimesed juba kord on niivõrd rumalad, et nad ei oska kaaslase edust siirast rõõmu tunda. See ei ole üldistus kõigi kohta, kuid „tüüpiline“ näitlejatudeng on iseloomult jobu...

„Minust ju, ainult minust võiks Andres Keil kirjutada Postimehesse väikese uudisnupu.“
„Minu ja ainult minu nimi ja nägu võiks kõigile vanematele kolleegidele meelde jääda“

Kui mul oleks võimalus, siis ma boikoteeriks nii 30. novembri „Kajaka“ etendust kui järgnevat pidu koolimajas. Aga ma ei saa, sest ka mina ju olen poole persega selle pseudokuningriigi alam.

Panso preemia aeg on ümber. Osades valdkondades ei saa inimesi reastada ega edetabeleid koostada.

Väiklane on Kunsti- ja Kunstnikeelu. Koledad egod ja tikuriigi kemplemine. Kui inimesel lihtsalt ei ole elus muud, siis kujutab ta enda jaoks tiku külge klammerdumist palgil sõitmisena.

Mulle idiootsused väga meeldivad. Ühed kaasaja ühiskonna ja kultuuri kõige paremaid asju. Hästi väljakukkunud lollus on elu, meediat ja mõtlemist värskendav asi.

Alles see oli, jah alles see oli, kui banaanikastimehed ründasid Olgat. Nüüd tegi üks mu tuttav poiss Saksakulmu.

Põõsa visiidi ajal juhtub kindlasti midagi. Ei tea kas naljakat, võib-olla lihtsalt lastakse keegi maha.

Kunagi, siis kui olin noor ja ilus, tegin mina ka lollusi.

Keegi võiks mõnel tähtsa teatrietenduse ajal lavale ronida ja Hamleti monoloogi esitada. Teatrites pole turvamehi.

Kriminaalromaanid muutuvad eluks, mitte vastupidi. Täna hommikul, kui laeva Romantika kajutis korra väikese televiisori käima klõpsasin, siis rääkis euronews just sellest kuidas sushibaaris salapärane Mario mürgitas Aleksandrit nii, et Aleksandril pole nüüd enam juukseid ega siseorganeid. Ega valgeid vereliblesid. Ei tea, kas jääb ellu.

Mulle pole kriminaallood kunagi meeldinud. Väikese poisina kuulasin maal pool kaksteist järjejuttu. Seal oli vahel mingi mõrvavärk.

Aga ka mina olen veendunud, et Vladimir Putin on üks väga paha mees. Veel halvem mees, kui Põõsas, sest Põõsas on vähemalt loll.

Ükskõik mis, aga kodus on alati rahulik. Olen oma toas. Väljas sajab sudu. Täna on halb ilm viiepäevase habeme eemaldamiseks.

Istun ja peatan aega. Loen igavaid raamatuid. Kirjutan tühja teksti.

Kui hommikul koju jõudsime, oli vanaema pudru valmis teinud.

Seinad. Kiirteede ääres olevad seinad on Saksamaal massiivsed. Territooriumid on selgelt eraldatud.

Mulle meeldivad mäed, eriti orud. Just sügisel, kui puud on kirjud ja sajab uduvihma.

*

Mäletan, et mul oli kogu sein postreid täis. Mu voodi kohal olid maailma kõige kuulsamad ja kõige paremad jalgpallurid. Ma tagusin oma toas väikest pooltössi palli. Ma lõin postritele praod sisse, nad rebenesid. Pidin läbipaistva teibiga pidevalt paikama. Lõpuks kolisime sealt korterist minema, kiskusin postrid seinalt maha ja viskasin prügikasti.

*

Hotellide hommikused rootsilauad on kõik ühesugused. Maitse on sama. Hea euro maitse. Piim on protsendiga 0,5 ja või on väikestes pakkides. Keedetud munad on natuke vedel ja müslit on mitut sort. Vorst, juust ja sink on eeskujulikult viilutatud. Kõik on täpselt ühepaksune.

Rekkajuhid sõidavad vaikselt. Nad on elus väga palju sõitnud. Suured autod sõidavad kõige parempoolses reas. Pühapäeva hommikul ongi teel ainult rekkad. DHL. TNT.

*

Auto gprs seade räägib juttu: „take the next turn to right“ või „continue on the E20“. Ta on naisterahvas.

Luksemburgis-Saksamaal-Taanis-Rootsis on kell tund aega maas. Mu arvuti on ka mu ipod, mängib ilusti muusikat.

Rootsi teede ääres on golfiväljakud.

On teatud tüüpi naisi, kes söövad kõike, mis ette juhtub, aga nad on ikka peenikesed ja äärmiselt hea figuuriga. See on jube uudis.

Mulle anorektikud ei meeldi. Mulle meeldib sale pringisus.

Väljapaistvad rangluud ei ole ilusad!

Tänavatel oli noorte demonstratsioon. Nii loidu meeleavaldust ei teeks isegi eestlased. Mingi seadus diskrimineerib töötavaid noori, et alla 18-aastased saavad 80% miinimumpalgast. Õpilastel oli hea olla, et koolist sai vaba päeva. Maaliti silmaalused Max Factory poes mustaks ja kõik oli väga äge. Öeldi meeldivalt bonšuu politseinikele ja tehti kõik koos pilti.

Kunstigaleriist vaatas vastu vana peugeot, mis oli pargitud liiva sisse. Kapott oli lahti ja tossas. Nagu tänapäeva Eesti avangaristlik teater.

Käisin Euroopa Komisjoni hoones söömas. Süsteemide süsteem.

Õhtul sõime restoranis fondüüd. Õli sees pidi enesele küpsetama loomaliha ja palju erinevaid kastmeid.

Luksemburg on vaikne linn. Kuigi kõikjal käib ehitus. Novembrikuu kohta tohutult kraanasid.

No mis asja need kuradi välismaa härrasmehed veavad oma käsipagasis? Mõnel on üks suur kott ja siis on üks tohutult suur kott ja siis on veel igaks juhuks selline väike isiklik kotike. Checkinis on nad nutuhäälega ära põhjendanud, et miks on neil niipalju käsipagasit. Tegelt tahavad nad lennuki maandudes kohe ruttu minema minna. Nemad pole kohustatud lindi pealt oma kotti ootama.

Lennukis on ju tohutult ruumi. Lennuk on veel hullem, kui kaasaegsed trollid. See on äärmiselt ebameeldiv, kui üks selline kolme-kotiga-härrasmees satub su kõrvale istuma ja jõuab lennukisse enne sind. Ülemine pampude hoidmise luuk on ilusti pilgeni täis topitud.

See on ka jah väga imelik asi, et muidu hoitakse ülariideid igalpool äärmiselt viisakalt. Kallid mantlid pannakse pehmelt riidepuule. Lennukis lihtsalt kägardatakse kõik palitud suvaliselt kokku ja pressitakse pagasikappi.

Eestlane on hea lendaja. Vaikne ja midagi ei osta, sest sandwichid on mõttetud ja veinipudelid on liiga väikesed.

Estonian Airi stjuuardessid peavad kõiki taluma. Lollakaid skandinaavia isikupäratuid hädapätakatest esteete ja üleolevaid inglise poisslapsi. Üleüldiselt peaks eestlane olema uhkem.

Mu läätsetops pakiti väikesesse kilekotti. Kahtlane objekt, vedelik lennukis. Tallinna lennujaama turvakontroll on nagu tasuta Full Monty film. Meestel kingad jalast, pükstel rihmad maha. Taskud tühjaks. Läpaka peab kotist välja võtma, et Falcki inimestel oleks kergem kotisisu pilti vaadata. Mu mac pandi mingi räpase kandiku peale, see on kole lugu küll.

Ja siis kui ma oma rihma tagasi teksadele timmisin, siis üks härrasmees, kes parasjagu pani jopet selga, astus mu juurde, vaatasi maci ja teatas: "It's apple, my son has the same, what do you study?"

Sain teada, et tema poeg õpib matemaatikat.

Ja tänapäeval on nii, et kui ostad Eviani vee sealt eikellegimaalt, pärast passi-pagasikontrolli, siis pead ostmisel näitama piletit. Masin registreerib, et mis veed mis lennule lähevad. Siis pärast on teada kes tegi.

Julm on see, et nende inimestega, noh nende peamistega, et kellega tihedalt vahetad tekstisõnumeid msni või skype IM-i kaudu, et tihtilugu tead nende järgmist ütelust. Teiste inimeste msn-parasiitväljendid muudavad mu närvilisemaks.

Inimene ei pea igal hetkel olema uus ja huvitav, aga mõnikord on tunne, et mina pole rutiin ja mu sõbrad ka ei ole, aga süsteem, milles elame, on küll paras kõnts.

Ikkagi on mul parimad partnerid. Mina häirin neid ka.

Inimene on liigutus. Tuju oleneb tegevusest.

Ärkasin täna kell seitse, tegin natuke lavakõne trenni, siis käisin jooksmas. Sõin putru, kooki ja priske võileiva. Kooli jõudsin umbes 9.45, tegin veel natuke lavakõne trenni, 10.30 algas individuaaltund, see läks tehtud trenni tõttu enam-vähem kenasti.

Eile tõstsin koolis hantleid ja tegin kõhulihaseid, pärast oli hea olla.

Täna lähen emaga lennuki peale. Esmaspäeva õhtuks oleme tagasi. Alati enne reisi on natuke siuke tunne, et ei tea, et nagu ei viitsigi minna. Ja pärast igat reisi on see tunne, et ossa-ossa jumalast äge oli.

Kas keegi teab, miks hanzanet on siuke lollakas asi, et kui erinevad inimesed kannavad mu kontonumbrile raha, et siis ei tule raha minu kontole vaid läheb neile tagasi? Miks hanzanet ainult minult võtaks raha ja ei anna midagi tagasi?

Pistu umbusklikuna lonkisin koos noorema kursusega Estonia teatri poole, et vaadata Kuldse Maski etendust „Valge kaardevägi“. Mõtlesin, et kolm ja pool tundi ma küll vastu ei pea.

Aga pidasin ja veel kuidas. Parim psühholoogiline realism, mis ma kunagi näinud olen. Laval olid meisternäitlejad ja kui vene teemat panevad ikka vene meisternäitlejad, siis on ikka vägev küll. Ja veel parim lavakujundus ka, mis ma elu sees näinud olen. Ses suhtes parim, et täiega läks etenduse olustiku, meeleolu ja kõikide sündmuskohtadega kokku.

Mul on hästi kahju, et seda etendust ei näe mu kursakaaslased, kes peavad "Kajaka" proovides passima. Just vene hinge tunnetamiseks oleks neile seda teatrielamust väga vaja olnud.

Paljud naised publiku seas löristasid pisaraid, mina olin lihtsalt rõõmus.

Ei tahagi nagu nüüd minna Draamateatrisse „Kuu aega maal“ vaatama.

Rohkem ma see aasta Kuldset Maski ei näe, sest lähen homme reisile.

Mul on mitme tuttavaga juhtunud selline asi. Et peavad blogi või noh ütleme siis, et kirjutavad oma mõtetest internetti ja siis inimesed loevad ja siis kõik on õnnelikud. Aga siis läheb tuttav välismaale ja kuna seal tekivad tal uuet tuttavad ja ta tahab nendega ka hakata oma maailma jagama, et siis hakkab internetis end jagama inglise keeles. Eestlased saavad nagunii inglise keelest aru, aga välismaalased eesti keelest teps mitte.

Oma blogi sees ei tohi keelt muuta, küll aga võib endale juurde tekitada uusi veebipäevikuid. Päris mitmed eestlased blogivad edukalt eraldi nii inglise kui eesti keeles.

Kuskil kauges paigas võõras keskkonnas viibiva inimesi eestikeelset maailma on huvitav lugeda. Seda on tõestanud nii Aafrika-Rebaseonu kui Ameerika-Epppppp. Üks reisipäevik Ekuadorist, üks täienev Indiast. Võõra elu eesti keeles salvestamine on vägev.

See postitus on inspireeritud Prantsusmaal viibiva Evelini blogist:

olen mõelnud kas ma peaksin hakkama inglise keeles kirjutama või mitte. ühelt poolt. jube mugav on eesti keeles. teiselt poolt... siis peaks ehk vähem kirju kirjutama ja siinsed saaksid ka aru, mis kontekstis ma nende nimesid siin kasutan...

Kindlasti on sellele mõttele tulnud enne mind veel vähemalt 100 inimest.

Valimiskampaaniatele ja muule pahnale kulub hinnanguliselt 60 miljonit krooni. Robustelt võttes teeb see Riigikogu liikme maksumuseks umbes 550 tuhat krooni. Natuke raha kulub ka neil erakondadel, kes Riigikokku ei pääse.

Nii. Oled poliitik. Sa tead oma sihtgruppi ehk siis piirkonda, kus kandideerid. Su erakond ja sa ise ei tee raha eest mingisugust poliitreklaami. Aga sul on jaanuari, veebruari ja märtsi jooksul võimalik „annetada“ 550 000 krooni. Sa jagad summa väiksemateks portsjoniteks, ütleme nii, et „investeerid“ 50 tuhande kaupa, seega saad 11 korda annetada. Saad uuel aastal igal nädal teha ühe korraliku annetuse ja mõnel nädalal isegi kaks. Annetad laia profiiliga. Raha jagub nii sünnitushaiglatele, vanuritele kui noortele õppestipendiumiteks. Paned 50 000 mitme piirkondlikult kasuliku fondi algkapitaliks.

Sinu heategusid pidevalt kajastab meedia. Iga annetuse juures räägid, et just samamoodi seda või seda toetades ja väärtustades kavatsed sa jätkata ka peale valimisi.

Sa otseselt puutud kokku oma piirkonna valijatega, paljudel tekib sinusse soe suhe.

Ja märtsis osutud sa loomulikult valituks. Eesti inimene valib inimest mitte erakonda.

Ühiskonnale ja Eesti inimestele oled sa siis vähemalt midagi head teinud.

Täna oli üks hetk, kus kolm olid arvutiklassis jõude.

Praegu olen üksi arvutiklassis ja kuulan printeri-arvutite surinat. Kui hakata tähelepanelikult kuulama, siis teevad aparaadid hirmsat häält. Mul on praegu siuke tunne nagu kuskil piimatehases eraldataks piim lõssiks ja kooreks.

Uuemate arvutite surin on vaiksem.

Isegi siis, kui olen arvutiklassis üksi, meeldib mulle muusikat kõrvaklappidest kuulata. Paljudega on vastupidi. Inimesed ei sega neid kõlareid kasutamast.

Kõik suvitasid ühes vanas umbes kolmekordses puumajas kuskil Eesti väikelinnas. Seal oli väga palju noori inimesi. Ma viskasin Uku trepist alla, ta kukkus meelega nii, et väänaks jala välja. Kõik hoolitsesid tema eest, mina lugesin ühes väikeses toas poolkatkise laualambi valguses raamatut. Siis märkasin, et kõrvalmaja logudiku akna pean kuivab mu ühe endise pruudi särk. Läksin õue, minu juurde jooksis Muki. Koer pani pea mulle sülle, mõlemad nutsime. See endine pruut suvitas koos Mukiga. Mõnede inimestega läksime endise pruudi juurde. Tema suvitas suhteliselt logudikus, maja kõrval olid korralikult hoolitsetud peenrad. Märkasin, et endine pruut on end figuuri pärast liiga kõhnaks näljutanud ja ta kannab massiivset kihlasõrmust vales sõrmes. Aga ta nägi bikiinides kena välja. Ta otsis pidevalt minu pilku, mina ignoreerisin teda. Inimesed hakkasid tennist mängima, mina läksin koos Mukiga jalutama. Leidsin ühe vana lagunenud kuuri. Sinna tuli ka Uku, kuuri nurgas oli paar vana voodit, Uku otsustas järgmise öö kuuris magada. Arutasime, et kuuris on öösel palju sääski. Ütlesin, et peaks siia viiruki tossama panema. Uku ütles, et ta mõtles täpselt sama asja.

Inimeste tsüklisus on erinev. Mõnel see hoopiski puudub. Paljudel on vaja olla sõprusringkonnaga komitid. Teine on eraklik singl. Tavaliselt inimlik kulgemise aste ei muutu. Sa kas vajad inimesi enda ümber või sul pole inimesi vaja.

On see voorus või patt, aga kõikumised on lubatud. Hetketi oled nii komitid, et süda läheb pahaks, siis jooksed peitu.

Minu arust on inimtüüp palju huvitavam kui tema seotus. Orkuti asemel võiks teha portaali www.coelho.com, kus inimene saab sobilike vastusevariantidega kirja panna oma harjumused. Ainult need, mis tulevad südamest. Inimesel meeldib ennast samapalju uurida, kui talle meeldib teiste järgi nuhkida.

Õhtuti üksi kodus passida ja mitte midagi teha ongi elu mõte.

Vanasti ma tajusin hetki täiuslikult. Tundsin ära, kui viibisin mõnes ruumis või lävisin mõne inimesega viimast korda. Tunnetasin elumuutusi ja sündmusi ette. Tegelikult enne mingit suurt emotsionaalselt muutust, on alati mingi kripeldav tunne sees.

Aga viimasel ajal panen mööda. Tunnen „viimast korda“ tunnet siis, kui tegelikult ei ole viimane kord. Ja kui tegelikult on viimane kord, siis ei tunne midagi.

Elu möödub. Kõik mis kunagi tegi haiget on nüüd paratamatus. Ja haiget saan siis, kui lutsukomm kukub maha või öösel näen unes kolli.

Tahaksin uuesti olla väga noor ja kõike täiuslikult tunnetada.

Täna oli hea etendus. Isadepäeva etendus. Isad olid koos lastega teatris. Peale etendust käisin No-teatris meieomade Kajaka proovi vaatamas. Teevad ära küll. Küll tuleb. Omad on omad ja omade poolt olen ma alati. Õhtul käisin pelmeeniõhtul Kanepi tänaval, ise tehti pelmeene ja vaadati üheskoos „Tantsud tähtedega“ saadet. Ärapanija algus oli super, see kapilükkamine. No tõesti.

Kui mõni hetk pole asjadest või inimestest kinni hakata, siis rõõmustad positiivsete spordiuudiste üle. Häsi panevad noored Põlva poisid. Muide ma käisin ka kunagi väga väikese poisina käsipallitrennis. Aga ega ma käsipalli mängimiseni eriti ei jõudnudki. Mängisime kulli ja jalkat. Käisime Pärnus spordilaagris, kus kõigil olid staadioniringide jooksmisest jalad valusad. Mõni poiss nuttis ja mõni ei käinud viis päeva kakal. Mõne aja pärast läksin jalkatrenni ja nii ta läks. Minust oleks saanud väga hale käsipallur, sest mu käed on nõrgad.

Öösel tuli lumi maha. Jätsin hommikuse jooksu vahele. Olen viimased kaks päeva enda arust ilusaid stseene kirjutanud.

Ühes mu loos ütleb tüdruk poisile:

Ma olen aru saanud, mida sa oled nautinud. Sinu jaoks olen ma reaalne inimene su unistuste sees. Aga mina tahan olla kujutlus. Kui ma ei tohi olla kujutlus, siis parem ma ei ole üldse. Mitte kunagi ei ole mul halb elada. Ma naeratan ja austan sind. Igavesti! Jäta see meelde! Ma ei ole inimene, ma olen kujutlus. Ma lähen nüüd, sest kujutlused ei kesta.

ja siis ta läheb.

Huvitav kas Paevana hakkab järgmisena Linnahalli kaitsma? Ma ei tea kas see on juba otsustatud, aga kui ei, siis nähtavasti millalgi tuleb see otsus, et Linnahall lõhutakse maha. See on praeguseks hetkeks täiesti amortiseerunud hoone. Linnahallis toimuvad kontserdid ja etendused on väga lahjad, sest hoone lihtsalt ei võimalda enamat.

Aga loomulikult peaks üliläbimõeldud olema see, et mis Linnahalli asemele ehitada või kas ja kuidas üldse on võimalik seda hoonet kasutamiskõlblikuks muuta.

Mulle meeldis väikese poisina onne ja maju ehitada. Olin äärmiselt halb ehitaja. Kõik vajus viltu. Ehitasin onni valmis, aga ega ma teda kasutama ei hakanud. Ehitamine ise oli kõige lõbusam. Tihtilugu hakkasin uut urgu ehitama enne, kui vana oli valmis saanud.

Ruum on eelkõige praktiline. Kui majal ei ole otstarvet, siis pole ka maja.

Tallinn ja linna lähiümbrus on koledaid elamuid täis ja kerkib aina uusi. Võiks pakkuda arhitektidele võimalust projekteerida midagi, mis on kunst. Õige kunst läheb hinge ja tekitab suhte.

Tallinn vajab suhetega hooneid! Kultuurikatelt on vaja, Uut Sakalat on vaja, elu ja loomingut on vaja! Kohe, sest käes on meie aeg.

Vabandust, aga inimestele 25 ja nooremad on Pronkssõdur ja vana Sakala keskus ja Linnahall suhteliselt sünonüümid. Me tahame elada ilma arenemist pärssivate probleemideta.

LISA: Kinomehe Ilmar Raagi vaatenurk.

Ma ei tea kui paljud inimesed on kokku puutunud rõveda Linnahalli atmosfääriga? Kui paljud on kuulanud maailma tippartisti väärtkontserti, mis kukub väga näruselt välja, sest saali akustika on rõve ja pask? Kui paljud on jätnud kinno minemata, sest kinopilet on ebarealistlikult kallis? Jne. jne.

Tavainimene ei tegele asjadega. Arhitektid ka ei tegele. Arhitektide esimene ülesanne peaks olema see, et nende loodud majad oleksid ühiskonnale praktiliselt kasulikud. Ma olen nõus, et majad peavad olema ilusad ja erinevad majad peavad jutustama linna lugu ning lõhkuda on kergem kui ehitada. Aga…

Mis kuradi loomeliidud? Andke andeks, Eestis on loomeliidud täiesti mõttetud organisatsioonid. Parimal juhul on nad katuseorganisatsioonid, mis tagavad mingisuguseid hüvesid. Need inimesed, kes teevad midagi ja loovad, neile on vaja võimalusi.

Seda on pea võimatu garanteerida, et Uus Sakala tuleb ilus maja, aga kurat kui nüüd maja seisab poolaastat niisama ja midagi ei toimu ja kõik arutavad, siis on kihvt.

Käime ikka linnahallis udu sees külmetamas ja ärme kutsu Jazzkaarele suurepäraseid lauljaid, sest meil pole saali, kus neid kuulata. Ja maksame Coca-Cola Plazale kinopileti eest kogu oma raha ära.

Just õigetele loomeinimestele ja Eesti rahva kultuurseks harimiseks on Uut Sakalat väga vaja.

Ikkagi ootas mind köögi laual kommikarp. Väga hea kommikarp. Selles on kõiksugu kuju ja täidisega komme. Viin karbi kooli, seal on ootamatu maius tihtilugu asendamatu.

Hommikul läks vara uni ära. Käisin jooksmas. Mul on üks siuke vana-vana dressipluus, mil on üleval paelad ja kui jooksen, siis need paelad peksavad mulle rütmiliselt näkku.

Käes on unevaene periood.

See kuidas Kris teeb näiteks tomati ja kurgi salatit…see on lõpmatult hea…võtab tomati, tükeldab ära, rohelise nöpskoha viskad prügikasti, seda ei sööda…siis võtab kurgi…kurki Kris ei koori…
Inglismaa hotellide restoranides on ainult kooritud kurgid…
Tead mis vahe on tomatil ja tomatil?
Kõva tomatit saab jalaga lüüa, pehme määrib putsa ära.
Eesti mutanttomat on maitsega, lääne tomatit on kõik ühesugused…Kris paneb tomatitükid ja kurgitükid kaussi, valab koort peale, lisab veidi soola, mõnikord ka tükeldatud tilli ja segab kõik segamini…tundub kerge eks?
Kergem kui remondi tegemine või tekikoti peale panemine.
Krisist pole keegi parem…tema kurgi-tomati salat on jumalik…Ta on geenius.

Vaatasin Kahvlit ja seal vaidlesid omavahel Oja Pets ja üks suitsuvihkaja, läksin siis väljahõigatud kodulehele www.tubakavaba.ee ja leidsin sealt lause:

Me oleme mures, et Eesti on Euroopa Liidu üks suitsetavamaid väikerahvaid, nii meeste, naiste kui alaealiste osas.

Tähendab. Ma ei sea kahtluse alla igasuguseid suuri ja tähtsaid uuringuid, aga niipalju kui mina olen Euroopas viibinud, siis kõikjal noored inimesed suitsetavad ja rohkem kui Eestis. Võib-olla on mulle lihtsalt siuke mulje jäänud, sest Eestis on kliima siuke, et igalpool suitsu kiskuma ei hakka. Serbias suitsetasid näiteks raamatupoe kliendid. Londonis suitsetas üliagaralt koolikohviku teenindaja.

Kõige hullem on see ja samas mis mul sellest, aga kõik, peaaegu kõik väljamaa kenad tüdrukud suitsetavad.

Ma olen ka suitsetamise vastu, aga poliitikasse seepärast küll näppu pistma ei hakka.

Need on sümpaatsed suitsetajad, kes seltskonnas küsivad, et kas on okei, kui ma suitsu teen.

Ma 18-aastaselt ühel peol suudlesin ühte suitsetavat tüdrukut. Mälestus kogu eluks.

Viru tänava alguses, Eesti kõige olulisema McDonaldsi vastas, on üks pesupood. Kolm mannekeeni on akna peal ja demonstreerivad koledat naistepesu. Paar päeva tagasi silmasin, et kaubamaja akendel on klu-klux-kan valged päkapikud.

Filmides on nii, et õnnelik naine ja õnneliku naise mees jalutavad tänaval ja siis naine näeb ilusat kleiti ja järgmine kaader on see kuidas nad kahekesi poest väljuvad.

Kohvikus on koogid ilusti vitriini pandud ja naised sulavad. Nad maitsevad kooki läbi klaasi ja siis maksavad maitse eest raha.

Kõige parem on eluaeg olla vankumatu. Kõik vaateaknad alati üle vaadata. Aga mitte midagi kunagi osta. Tarbin nii nagu tahan. Sõdin nagu tahan. Olen loll kui tahan.

Isiklikust elust pole midagi rääkida. Täna tantsisin ja lugesin lavakõnes lugu sellest kuidas Vanapagana naine koopas kangast kudus ja käisin pilasaate võttel ja sõin maksastrooganovi paprikariisiga.

Praegu Pealtnägijas jauravad Sakala keskuse ümber. See Tallinna peaarhitekt Igor Volkov on idioot. Jahub seepi ja karvast sitta. Raha maksab nagu lollus. Ka suurärimees Oliver Kruuda teeb, mis tahab. Võtab metsa maha, tapab naabrivanamuti maha.

Kinnisvara on haige teema. Kes on Eesti Vabariigis suure nahaal, see ehitab. Kuhu tahab, mida tahab, nii kiiresti kui raha on. Möööööö.

Käisin Tuuli ja Markko juures hõõgveini joomas. Põsed läksid punaseks ja praegu nuhib Kersna kuidas kerkis kole Viru keskus.

Minust ei saa kunagi kinnisvarahaid. Soont ei ole. Olen täna õhtu veidi kurb, aga lõbustan end iseenda seltskonnaga. See on asendamatu sõber.

Kel on veidi raha ja aega, siis täna-homme saab tasuta lennupileteid. Mina jätan praegu vahele. Aga Teie, vajate loputust!

Mõnikord on hea paljast leiba süüa. Hammustad tüki, leiva maitse jääb suhu. Palju parem kui mingi komm või šokolaad. Mulle tegelt need leivad ei meeldi, kus on igasugused rosinad ja seemned sees. Kõige parem on korralik tavaline pehme leib.

Talv saigi läbi. Käes on varakevad. Trollibussis seisin täna lõõtsas, jopele jäi metalltoru lõhn juurde.

Inimese elu peab kulgema ajast-aega. Peale bravuurikat aega tuleb vaikus. Peaaegu märkamatu patseering.

Ma oskan ainult ühtemoodi saapapaela kinni siduda. Sedasi, et teen kaks aasa ja siis nagu seon. Seda teistmoodi lipsusõlme tegemist ei saanud ma väikesena selgeks ja hiljem olen kõigi eest varjanud, et koba olen.

Mu Columbia matkasaabastel on väga libedad paelad. Üldse ei püsi lukus. Kui tänaval taarudes paelad lahti tulevad, siis peab nad kohe kinni siduma, sest muidu saavad paelad ja siis on kõik poriokse.

Ka minul olid väikesena krõpsudega tossud. Ka krõpsud ei tohtinud märjaks saada, sest siis nad ei püsinud enam kinni.

Naiste talvesaabastest ma ei saa aru. Ees on paelad ja kõrval on lukk. Kumb siis.

Nähtavasti pole Jan ainuke, kes igatseb novembrikuus Hiiumaale treeninglaagrisse. Kes siis veel tulevad? Leegionärid tugevdavad Eesti sporti. Levadia pidi AC Milanist ostma Kaka ja Dirk Nowitzki pidi ühinema Tartu Rockiga. A kuidas ma sain nüüd selle unustada, et Eesti vormelisport on ju pead tõstmas. Olen kuulnud, et perekond Asmer pidi palkama vennad Shumacherid kumme vahetama.

Šokooladipoisikesed, Ullrich ei vastagi teile, ta ei viitsi teie "pakkumisse" süvenedagi. Lolli juttu ei tasu ajakirjandusele ajada. Saavutage midagi, siis räägitakse teist ka ilma kollase mölata.

Või olen mina jälle liiga tõre.

Viimasest „Ohtliku lennu“ osast jäi mind kummitama üks asi. Kaks korda näidati seksi, mõlemad korrad olid seksijad riides.

Ma ei tea. Võib-olla olen ma loll või maailma asjadest valesti aru saanud, aga mul on tunne, et vähemalt ca 95% maailmas toimuvast seksist leiab aset nii, et osalejad on täiesti alasti.

Kui filmides ja seriaalides näidatakse seksi, siis peab proovima ikka jätta mulje, et inimesed on paljad ja pühendunud. Tekk võib muidugi peal olla, aga teki all on ju inimesed alasti.

Võib-olla ongi seksimise kõige parem osa see, kui teist inimest lahti riietad.

Kui hommikul kooli jõudsin, siis olin elevuses. Pidi algama Jüri Naela tantsutund. Üle pika aja. Vahetasin riided ja jäin stendiruumi ootama, et millal kursakaaslased saabuvad. Kõiki noorema kursuse inimesi tervitasin bravuurika „Terega.“ Kell sai üheksa ja meie omad ei tulnudki, Nael oli haige ja oli toimunud üleüldine sõnumite vahetamine, millest mina olin välja jäänud. Ikkagi on hea päeva vara alustada, tõstsin hantleid ja tegin kõhulihaseid.

Natuke jobutasin siis arvutis, aga hakkas hirm, sest 16.15 pidi hakkam Usundiloo arvestus ja ma polnud midagi õppinud. Läksin Rahvusraamatukokku, seitsmendale korrusele humanitaarsaali ja hakkasin konspekte lehitsema. Ma olen usundite tundmises täielik lammas. Aga midagi selgemaks sain. Jäi näiteks meelde, et budism ja hinduism on tsüklilised usundid ja et Uue Testamendi ühed komponendid on Matteuse, Luukase, Markuse ja Johannesse evangeeliumid. Jne, jne. Olen absoluutselt püsimatu õppur. Kuid usundina hakkas mulle islam kõige enam sümpatiseerima.

Läksin kooli tagasi, sõin kodust kaasavõetud kartult-kastet ning ajasin Marioni ja Mariaga lolli juttu. Arvestus läks kenasti, pani kõik valikvastused õigesti, sain kümnest punktist kümme. Ringvee individuaalsel tagasisidel vabandas, et noh jah oli sinu jaoks see test liiga kerge, aga mina ütlesin vastu, et ma olen äärmiselt loll. Oli huvitav kursus, väga hariv on suurtest asjadest midagi teadma saada.

Otsustasime Mariaga teatrisse minna. Viskasime Draamateatris külalisetendusi andva Rakvere teatri kõrval ja läksime läbi vee Linnateatrisse „Rätsepa“ vaatama. Osad mu kursakaaslased olid seda lavastust täiega maha teinud. Mulle meeldis see tükk. Mul on suhteliselt delikaatne teatrimaitse. Mulle meeldib, et kõigil inimestele ei meeldi samad lavastused.

Ma armastan vihjeid ja tihedalt seotud mõtteid. Kuigi Kolditsa lavastuses kõlas tekst aeg-ajalt võõristavalt, oli mäng minu jaoks vihjeid täis. Meie elule, ajalehtedele, valetamisele, poliitikale, inimlikkusele, aususele, pii-aarrile, võidule, luksusele, naistele. Indrek Ojari on hea mees ja minu voolu näitleja.

Pärast ei tahtnud Maria ja Markusega laaberdama minna, sest mis sa ikka laaberdad. Rahast on kahju.

Täna tuleb lund. Rajult. Tuisk lööb silmadesse. Ma olen kuulnud, et 27-28 november on turvanõute kohaselt lumesadu keelatud, sest terroristidel on lumes kerge maskeeruda. Meie kool asub Toompeal, nähtavasti 28. novembril me kooli ei pääse või peame 27 novembri õhtul kooli magama jääma.

Vaadake, et te Põõsa ajal keegi akent lahti ei tee. Saate bazukaga kohe otsa ette. Bush näeb ainult kahte elusat eestlast, Ilvest ja Ansipit. Noh muidugi seisab ka Vahipataljoni A-kompanii lennuväljal auvalves, aga FBI viskab poistele presentkatte peale, sest mõni võib komistada ja Põõsale täägiga lohu keset pealage lüüa.

Igatahes. George ei tohi näha autosid, inimesi, lund. Temperatuur peab olema pluss 10 ja söögiks peab olema steak.

«Pidage meeles, et Saddam oli sõdur ja seetõttu tuleks ta surmaotsuse korral maha lasta, mitte ülesse puua,» ütles Saddam.

Ei tea mitu korda oleks võimalik Saddam surma mõista? On ta vist nii halb mees olnud, et teeniks ära vähemalt kümnekordse surmanuhtluse. Aga enne sureb ta vanadussurma või poodakse kiirkorras üles, kui jõutakse kõik kohtud peetud.

Kaia Kanepi pane tennist!

Täna on töökas pühapäev, oli nii etendus kui koolitund.

Aktuaalne näitab aktiviste, kes toetavad Sakala Keskuse säilitamist. Mis on üldse argumendid, et Sakala Keskuse peaks lammutama? Et suured küttekulud ja kasutamatud saalid? Ma lihtsalt ei tea sellest teemast midagi, umbes poole kõrvaga olen kuulnud, et aktivist Rebane tahtis sinna millalgi kobarkino ehitada.

Vahel käib äkki selline pauk, et võtab sõnatuks. Iga päev hukkub liikluses paar inimest. Kohutav. Kui mõni lahkuja on inimene, kellega oled ise elus kokku puutunud, siis võtab seest külmast.

Mulle helistas Dajan Ahmet millalgi suve keskel. Ta tahtis hakata tegema ühte teleseriaali, mind planeeris seda kirjutama. Kohtusime kolm või neli korda, teleseriaalist ei saanud asja, aga see pole oluline.

Saime kokku kohvikutes. Dajan rääkis emotsionaalselt, vahepeal lausa näitles ja kogu aeg naeratas. Mulle sümpatiseerivad inimesed, kes ei ole tuimad. Naudin inimesi, kes põlevad nii seest kui väljast.

Lihtsalt natuke õõnes tunne on täna õhtul. Olge ettevaatlikud. Paugud käivad kiiresti ja ootamatult. Ei ole vaja neid.

Võib-olla on see omadus, mis peabki iga inimesega kaasas käima. Mul on alati tunne, et mina pole eksinud. Mulle käib see närvidele, et ma oskan kõik situatsioonid ja konfliktid niimoodi välja mängida, et jääb mulje nagu tehtaks mulle liiga. Ma olen ülimalt osav kaastundega manipuleerija.

Sõin hommikul head kala. Suitsukala. Aga näppudega sõin. Kätele jäi juurde kalalõhn. See ei lähe üldse kergelt ära. Olen küll umbes kümme korda näpuotsi sisse seebitanud, aga kalalõhn ei lähe ära. Päeva peale kulub vast maha.

See mõjub hästi, kui kodus internetti ei ole. Loen ja mõtlen. Magan muidugi ka. Kuulan kuidas ülemistelt korrustelt kukub lumi kamakatena vastu aknalaua plekki. Kukkuvad jääpurikad võivad tappa inimese.

Ma käisin täna Mustamäe hüppetorni juures. Mägi tundub suur, kuigi tegelikult on väike. Need mäed, kust saab 200 meetrit hüpata, need on vist päris hiiglased. Miks inimesed tahavad suuskadega mäest alla hüpata?

Mis asi on see GAZZAG, kes teiste inimeste nime all mulle pidevalt emaile saadab? Mulle ei meeldi sellised värbamised, ma olen värbamatu. Ühest orkutist piisab, sedagi ei jõua ära lugeda.

Kooli arvutiklassi nurk. Üksi. See nurk on suhteliselt pime, mu taga suriseb printer, nööpkõrvaklappides tuleb „Spiegel im Spiegel“. Täna on rahuliku tempoga jõulumaitseline reede.

Käes on hõõgveini hooaeg. Kas tõesti läks see aasta nii valutult? Sopasupp jäi vahele?

Ärge külmetage. Kurk peab kaetud olema ja varbad peavad olema soojas.

Otsige lätu-lätu välja, suruge pähe. Nüüd õhetavad tuppa tulles kõik põsed.

LISA: Nojah. Kui ma nüüd pooltundi ringi jalutasin, siis enam nii ilus see ilm ei tundu. Kui päikest pole, siis on tuul.

Ma pole kunagi päris täpselt mõistnud online intervjuude mõtet. Vastaja ei võta siukest vormi tõsiselt. Kui ma oleks vastaja, siis ma ka ei võtaks. Aga Savisaar, kui sa juba ronid Postimehele vastama, siis nagu päris naljanurk ei tohiks asi olla.

Pärleid Edgarilt:

Kas pooldate vene keele muutmist riigikeeleks?


Oleneb, millise riigi?

Keda näeksite kõige meelsamini oma järeltulijana erakonna esimehe kohal?

Ma ju veel nii noor.

Kuidas hindate tänast Eesti meedia taset?

Armastan ajakirjanikke - ja nemad mind. Ei ütle ühtegi paha sõna nende taseme kohta.

Kas pooldate vene keele kui teise ametliku keele kasutuselevõttu Eestis või mõnes konkreetses omavalitsuses?

Nii nagu Eesti seadused ette näevad.

Milliseid võõrkeeli valdate? Palun loetleda eraldi: 1. keeled, millest saate aru 2. keeled, mida olete võimalik kõnelema 3. keeled, milles olete võimeline end kirjalikult väljendama

Doktor Dolittlega ei võistle.

Põhimõtteliselt peaks online intervjuu olema poliitiku jaoks vorm, mille kaudu kujundad arvamust endast.

Vahel ma kujutan ette kuidas mõni naine teeb endale hommikul kohvi või teed. Ma pole seda naist kunagi elu sees näinud. Ma proovin ette kujutada inimese rütmi, keda ma ei tunne.

Need naised on riides, mõnel neist on isegi külm. Mõni on unine, mõni on närviline.

Ma kuulen muusikat, mida ta köögis kuulab. Tal on kolm või neli lemmikplaati.

Ta on äärmiselt soe inimene. Aga ta ise ei tea seda.

Pärast on mul hea meel, et ma teda ei tunne. Ma imetlen teiste inimeste hommikuid.

Pole internetti kodus, klõpsin jalgpalli ja saadet Foorum. Päris nauditav on kuulata kuidas Endel Lippmaa ja Marek Standberg omavahel targutavad, saan ka targemaks. Marek Strandberg näeb oma kasimatuses natuke Aivar Pohlak välja. See Eesti Energia juht räägib katkendlikult, vahel käib tohutult närvidele, kui mõni mees räägib pikalt ja katkendlikult. Lippmaa oskab ennast paremini ära põhjendada kui Strandberg.

Kaks tüdruktirtsu viskasid paneelmaja ees mind täna lumepalliga. Kohe palusid ka vabandust.

Boob teab:
BOOB: Ja siis ma korraga mõistsin. Sain aru, et segan tainast ja tõstan seda pannile küpsema. Siis jälgin, et koogid ära ei kõrbeks. Ja kui mõni kõrbema kippus, siis kurvastasin. Aga mitte kookide pärast vaid…
RITA: Vaid?
BOOB: Et kodu see koogiküpsetamine toimub mitte mille, vaid kelle pärast.
RITA: See on loomulik.
BOOB: Ei, see pole loomulik. Ühel hetkel sain ma aru, et ma ei küpsetaks neid kuradi kooke, kui sind ei oleks. Iga koogi juures välgatas mul kasvõi viivuks, aga välgatas, mõte, et just seda kooki sööd sina. Et just see kook ei tohi mingil juhul kõrbema minna. Et just see…kook. Peab olema kõige maitsvam. Kõige parem. Kõige ilusam kook…Sest sellest koogist…algab sinu hommik.
Urmas Lennuk

Üks homse Ekspressi sisekaane pilt. Tunduvad soojad tüübid olevat.

Tere sõbralik ja riskeeriv ja edukas ja innovatiivne firma

Tahaksime teha Teile väga konkreetse pakkumise. On ju olemas ütlus, et küsija suu pihta ei lööda.

Eestis alustab tegutsemist kogu maailmas väga populaarne saalijalgpalli liiga www.futsal.ee Nähtavasti hakkab see spordiala ka eesti inimesi hullutama. Eesti kliima pole loodud oktoobrist aprillini õues jalgpalli mängimiseks. Saalijalgpall on õigest jalgpallist publikule atraktiivsem.

Nii Hispaanias kui Venemaal, isegi Soomes on futsal kõige populaarsemaid saalispordialasi, eespool korv- ja võrkpalli. Eestis pole selle talveni futsali propageeritud ega mängitud.

Endistest Eesti jalgpalli noortekoondislastest koostame praegu võistkonda, et futsali sisejalgpalli turniirisarjast osa võtta.

Kas Teie firma ei oleks huvitatud sellest, et meie võistkond hakkaks kandma mõne Teie toote nime?

Kõigi eelduste kohaselt peaks meie võistkond selles sarjas olema küllaltki edukas. See oleks päris hea reklaam Teie mõnele kindlale tootele.. Vastava toote sümboolika saaks paigutada ka mänguvormidele.

Vastutasuks sooviksime seda, et Teie firma hüvitaks võistkonna turniiridest osavõtutasu suuruses 10 000 krooni.

Kui arvate, et võiksime seda asja koos ajada, siis võiksite oma kontaktid saata emailile martkase@gmail.com

Kus on minu internet? Ma olen õudsalt närviline. Esiteks ei lastud mind Niguliste kiriku all olevasse kontsertsaali Arvo Pärdi loomingut kuulama, sest garderoobis olid numbrid otsas ja jopega ja kotiga nii peenesse kohta minna ei tohi. Kuigi seisukohti oli veel küll ja küll. Kodus praegu keegi puurib. Kell on kohe üheksa õhtul ja keegi puurib. Siis veel ei edene eriti mu lapsepõlve unistuse ehk siis futsali võistkonna moodustamine, kohe väga kiirelt on vaja saada kuskilt 10 000 krooni. Aga sina oled kõiges süüdi, kus kurat mu internet on? Näitab, küll et korteri sisene wifi „muki“ toimib, aga interneti ei tule ei wifi ega kaabliga ette. Mul on selline teooria, et kui väljas sajab, siis internetti pole, aga kurat meil sajab ju talv läbi.

Telekast tuleb praegu aktuaalne kaamera, esimene lugu on „Aasta põllumehest“, ühest tomatimehest, 500 000 tonni tomatit aastas.

Meil oli täna koolis kohtumine Adolf Šapiroga. See on üks kuulus vanakooli lavastaja. Muidu ajas siukest emotsionaalselt mulli, noh tore jutt, aga mitte midagi erilist. Aga mulle meeldis üks tema mõte või tähendab ma mõtlen ise hoopis teisiti, aga ma mõistsin Šapirot Šapiro mõttemaailmas. Ta ütles, et temale on noortele inimestele midagi pakkuda ainult omas ajas. Et tema saab olla ainult see inimene, kes ta oli 40 aastat tagasi. Ühesõnaga ta saab olla inimlik härrasmees ja nii olla huvitav. Ta ütles, et teda ei huvita arvutid ja kiiresti muutuv elu. Kuigi Šapiro mõistab, et tempo muutub pidevalt. Ta meelega ei lähe ühegi muutusega kaasa. Näiteks Mati Unt oli absoluutselt vastupidine härrasmees. Ta mõistis päevakajalist aega, inimesi, muutusi ja kõneslängi väga detailselt. Mati elas ajajärkudes, ta pidevalt pidi ühest perioodist teise edasi liikuma. Mati jaoks polnud mineviku ja inimeste hülgamine mingi probleem.

Mina olen rohkem Mati ja vähem Šapiro. Ma tahan olla moodne. Aga mul on lapsepõlvest palju alles.

Igatahes ei edene mul näitemängu kirjutamine. Olen liiga õhinal. Vahin ringi, ei rahune maha. Aga loodan, et olukord paari järgmise päeva jooksul muutub.

Hakkan televiisorist Barcelona – Chelsea mängu vaatama ja loodan, et sa kahetsed oma tegu. Saad aru, palju sa mulle haiget teed. Starman, ma saan teistele inimestele oma kirja üles panna alles homme. Teised kohad ja pakkujad ei keela mulle Internetti.