20070331

karjapoisist superstaariks

Kolmas tüüp.



Võitis kogu värgi ja tehti muusikavideo.



Eesti on liiga arenenud maa ja siin on korraldatud juba liiga palju igasuguseid konkursse. Kõik õiged staarid on tapetud või teevad halba muusikat.

20070330

kevad otsib seelikuid

Lapsikult ilusad on varakevadised teismelised. Nad patseerivad tänavatel, endal pead mõtetest tühjad. See oli vist nädal, mil hästi palju tehti põhikoolist poppi.

Sain täna veidi kiita. Olen ju see inimene, kes on kiitmise ja sõimu vastu ammu tundetuks muutunud. Aga ju vääris mainimist.

Vanatädi käivad ikka mantli ja mütsiga. Endal näod punased ja higipiisad nina otsas.

Olgu ilusatel mõtetel palju vaba ruumi!

20070329

uued vormid sünnivad lihtrahva suus

Treplev tuli lavalt ja küsis: „Mis on teater?“

Töömees vaatas talle tülpinult otsa ja röökis:

„Teater on kunst. Teater on seks. Teater on orgasm. Teater on neitsilt süütuse võtmine. Teater on häbememokkade polka. Teater on seks kogenud naisega!“

Ülejäänud tegelased itsitasid. Trigorin kirjutas samal ajal hoopis paremaid lauseid.

reaalsus ja banaanid

Käisin täna kell seitse hommikul jooksmas. Maa oli härmas. Oravaid polnud, paar vanatädi jalutasid koeraga.

Inimesed kipuvad hulluks minema. Need, kes on vähemalt 60 aastat vanad. Eks minulgi pole vahel reaalsustajuga probleeme, aga üritan oma hullusega teisi võimalikult vähe häirida.

Leiburi kohvikus jalutas tuvi.

20070328

eesti jalgpall on täna keenia suusatamine

On see mandumine, kui istud lavataguses ruumis ja püüad hüplevat wifit, et oleks võimalik lavale ruttavatele näitlejahakatistele öelda: „ Null üks“ ja siis „Null kaks“ ja siis „Null kolm“ jne.

Täitsa halb elu.

Balti Jaama ümbruses on nõnda palju huvitavaid tüüpe

Niina
Müüb perroonil kilekotte. Tal on laud erineva värvusega kotte täis. Tal on jope seljas ja kapuuts peas, sest perrooni katusealla ei paista kunagi päike.

Viljar
Seisab trollipeatuse ja putkade vahel. Pole võimalik aru saada, et miks ta seisab. Tema lihtsalt seisab. Mulle tundub, et ta ei ole purjus. Aga ta kannab ainult särki ja kulunud teksapükse. Ma ei tea, kas ta loeb mööduvaid autosid või mõtleb enesetapule.

Aleksander
Vibutab trammipeatuses oma keppi. Ta tunneb kõiki ja keegi ei taha temaga vestelda. Tal on kilekotis purgid ja pudelid. Trügib tagumisest uksest trammi ja tuleb siis kohe esimesest välja. Viipab trammijuhile ja naeratab siis koheselt kahel pingil istuvale mehele. Kisab midagi kõvasti. Keegi ei reageeri. Ümbritsevad inimesed tahavad jätta muljet, et Aleksandrit pole olemas.

Balti Jaam on kordi põnevam kui Viru Keskus.

Aeg on läbi. Televisiooni kaob.

Ei saa endiselt üle ümber saatest „Eesti otsib superlooma“ TV3 ja produktsioonifirma Ruut toodavad suure raha eest päris häid internetiklippe. Telekast on saadet halb ja igav vaadata, sest reklaamipause on tohutult ja formaadi poolt kohustuslikud saatejuhide ajavad mõttetut pläma. See saade on parim minutiliste klippidena.

Inimestel pole enam aega televiisorit vaadata. Nagu pole aega ka vaadata oma arvutist igasuguseid filme. Asju, mida tahaks vaadata on kordi rohkem kui aega.

„PrisonBreaki effekt“ on see, kui vahid sarjast järjest ööpäevaga ära ca 15 seeriat ja on hullult põnev. Siis teed pausi ja siis on savi ja rohkem seriaali ei vaata.

Uusi vorme on vaja! Treplev juba ammu karjub. Tulevik kuulub klippidele. Hea teostusega kõikehõlmavatele lühifilmidele. Internet piinab televiisori surnuks.

20070327

kõige ilusam naine, kõige kaunim muusika

Kas kõike peab oma silmaga nägema ja oma käega katsuma?

Oma "kõige lemmikuma raamatu" peab iga inimene olema läbi lugenud.

Aga kui jutt käib naistest? Kas Fashion TV-st nähtud naine võib olla kõige ilusam maailmas?

Fotod ja videod petavad.

Kas "lemmik kunstniku" eelduseks on see, et oled tema maale, joonistusi oma silmaga näinud? Kas kunstiajaloo fotoseeria ja raamatuleheküljed moonutavad ilu ja emotsioone.

Elus naine on ilus naine. Telekast näidatakse koopiaid ja võltsinguid.

Muusika on kuulamiseks.

20070326

hiiglased

Aitäh šokolaadi eest.

Sel nädal mängin püstolkorras kursusekaaslaste Kajaka lavastuses töömeest. Valan üks hetk viina ja korraks kannan andunult küünalt. Praegu mõtlen, et lollus oli oma õhtud niimoodi ära lubada.

Täna arutasin karvase Lauriga luuletamise ja kirjutamise ja lavastamise ja elamise ja inimeste põhitõdesid. Ma ise olen ka karvane.

20070325

minu vanaema

Igaühele on tema vanaema eriline. Mul on alati olnud väga raske inimestele selgitada mis vanaema minu jaoks tähendab ja mis suhe mul on vanaemaga…

…sest ainult mina olen koos vanaemaga Läti metsas seeni korjates ära eksinud ja ma olen joonud seltsis koera ja kassidega lehma seest tulnud sooja piima ja olen koos vanaemaga ära sortinud väga palju kartuleid. Mina olen söönud oma vanaema valmistatud kotlette ja kohupiimakooki. Olen koos vanaemaga põhjalikult kinni katnud heinarõuke ja kaevanud vanaema täpsete näpunäidete järgi ümber üsna mitu kasvuhoonetäit mulda.

Minu vanaema oli inimene, kes tegi kõike kirega. Jalutas lüpsikuga laudast sauna poole või vaatas televiisorist suusatamist või rääkis telefoniga…tal oli alati oma arvamus. Vanaema võis sind ühes ja samas lauses taevani kiita ja põrgusse saata, aga vanaema voorus oli see, et ta tegi kõike väga isikupäraselt ja tema peale polnud võimalik päriselt pahaseks saada. Ta elas kõike väga läbi ja muretses palju. Vahel oli tunne, et vanaema ei magagi, sest tal oli öösiti vaja kõik asjad läbi muretseda. Minu vanaema tingimusteta armastas oma lähedasi.

Ma imetlesin seda kuidas vanaema vananes. Tihti tekkis tahtmine küsida: „Vanaema, kas sa ei karda surma?“, aga ma teadsin, et oleksin saanud vastuse: „Mis ma tast sitast ikka kardan!“ Ja nii jäi see küsimus mul vanaemalt küsimata. Aga hea on, et jäi, sest minu vanaema kirglikus ja oskus lähedasi armastada ei saagi kunagi ära kaduda. Vanaema ei saa kunagi ära surra, ta on alati minu sees olemas.

Olen sellest talvest ja linnaelust väga väsinud. Ootan suve, et saaks muru trimmerdada ja pliidi alla puid panna. Ma olin vanaemaga alati ühel lainel. Ma olen kindel, et ta istub ikka köögilaua taga minu vastas.

Suures maailmas on turvaline olla, kui oled kitkunud peedipeenraid ja tassinud kaevust tuppa vett. Ma saan alati hakkama, sest mul oli maailma parim lapsepõlv ja vanaema hoiab mind alati. Ja kui kuskil mõnes Tallinna või Londoni kohvikus mõni inimene hirmkallist kooki hammustades kilkab: „Oi kui maitsev!“, siis tahaks moka otsast kohe öelda: „Sa pole head asja saanudki.“

20070322

Talved muutuvad üha raskemateks...

…ja inimestes on järjest vähem energiat. Mida aasta edasi, seda rohkem on veebruaris ja märtsis kõik inimesed kulunud. Mis asi see on?

Aga kas kevaded muutuvad aina värvilisemaks?

Ma ei taha rohkem lund ja lörtsi näha. Võiks tulla päike ja päikesest ärapõlenud näod. Võiks tulla jalgpall ja suvi ja maal muru trimmerdamine ja isegi suplemine võiks tulla. Kuigi ma ei oska eriti hästi ujuda.

20070321

miks on hea mõnitada

Ma pole näinud ühtegi osa kõmulisest “Eesti otsib superstaari” saatest. Pole aega vaadata. Televisioor ei köida mind. Kõikjal, kus on arvutid, nii tööl kui koolis, olen tähele pannud , et youtubest inimesed vahivad klippe.

Täna ühel mõttetühjal hetkel vaatasin siis hetkeks minagi. Mulle ei meeldi need klipid, mille üle inimesed naeravad. Las inimestele jääda nende ebaadekvaatne enesehinnang. See muudab maailma kirjuks. Eestlastele on raske leida suuremat maiuspala kui rahvuslik mõnitussaade.

Mõtlesin, et võiks teha saate, kus istuvad kolm filosoofi ja siis on igal inimesel võimalus minna ja minut aega rääkida enda leiutatud maailmatajumise teooriast.

Kumb rütmimees on parem rütmimees?




Lammutamise ajastu

Päevalehed avaldavad fotosid majadest, mida enam pole. Söögisaalid asenduvad vinoteekidega. Koomikud langevad sügavasse depressiooni ja tapavad ennast. Õiged mehed kavandavad allakäinud kohvikutes mälestusmärkide õhkamist.

Kõik toimub tundetult. Pole midagi siduvat. Kõigil on kõigest ükskõik. Inimeste väärtused ja tõekspidamised on liiga erinevad.

Ainult järjest rohkem tehakse kenasid veebilehti. Või kui mitte kenasid, siis vähemalt muusikaga. www.musicisart.blogspot.com

20070320

väärt töökoht saadaval

Kui sa oled sahmerdaja ja suhtleja ning tunned veebi, siis on sul võimalus hakata koos tugeva meeskonnaga mäetippe vallutama.

Täna oli hea päev. Naeruturtsatused lõid automaatselt emotsionaalsesse mällu. Kui mul üldse on veel salvestamisoskus olemas.

Ärkasin kell 5.40 ja magama lähen siis kui lähen. Aga ma lähen.

Pikemate pajatusteni.

Varsti hakkab juhtuma.

20070319

suurte löökide aeg

Pikemalt ma ei räägi, mis minuga toimub, sest ei taha.

Mõtlen välja ilusaid kodulehti ja homme algab elu. Üks teistmoodi periood, väljakutse, võimalus.

Täna öösel hakkan näitlejatele kirju kirjutama. Homme kuuleb, et kas sõna kõlab.

Järjest vähem usun sürridesse mõtetesse ja sürridesse inimestesse. Nagu ütleb koolijuhataja "Sürrust ei saa teha, sürrrus tekib."

Aga maailmale tahaks anda ühe imala peegelduse.

20070317

interdistsiplinaarne enesetäiendamine

Minu arust neid diivaneid siin Rahvusraamatukogu üldlugemissaalis varem ei olnud. Nüüd neid on paar tükki laudade vahel. Istun ühel ja lugesin Kunst.ee eelmise aasta viimast numbrit. Intensiivne väljaanne. Jõudsin ainult 50 lehekülge lugeda, eks vahepeal olid ju fotod-pildid ka.

Päris palju inimesi on raamatukogus. Üks neiu kasutab läpakas aktiivselt eesti-inglise-eesti virtuaalsõnastikku. Üks vanem baretiga naine lahendab vanadest Õhtulehtedest ristsõnu.

tehis

Sõda. Tundub, et milleks. Laserkiirtega pead tabama teise mängija vesti. Kui keegi sind tabab, siis 10 sekundit ei saa sa tulistada. Taustaks mürtsub aktiivne biit.

Aga kui taustaks oleks Loius Armstrong või paaniflööt või jõululaulud? Oleks ju see hoopis etem. Mürts pole tähtis. Peamine on tekitada tunne, et muud maailma ei ole olemas. On võõras ruum ja 10 sekundile surm.

Pärast mängisime lauamängu. Mõeldakse välja järjest keerulisemaid arvuti- ja lauamänge.

20070316

juhuslikkuse ilu

Vahel on nii, et inimeste riietus puhtjuhuslikult harmoniseerub. Toon läheb tooni nagu nad oleks varem midagi kokku leppinud.

20070315

muutused

Istun maa all. Vanasti oli siin Vanalinna kohvik, kust sai kahekümne krooni eest suppi ja kus alati istusid mõnes lauas vanatädikest. Nüüd on siin punaka mööbliga vinoteek. Margusel on täna esimene tööpäev. Joon kuuma teed sidruniga. Praegu ei ole see häiriv, et siin ruumis aknaid ei ole.

*

Olen kodus ja lähen magama. Katsu enne uinumist lugeda. Täiesti halvasti tunnen end sellepärast, et pole nii ammu korralikult lugenud.

jala käia on hea

Jalutamine on rahustav tegevus. Nii kirjus sügises kui tärkavas kevades. Varsti võib hakata punast nina kartamata pikalt patseerima. Jalutamine on parim ümberlülitus linnas. See on kõrvalt vaatamine. Jalutamine on minu ilus hobi.

Eile jalutasin ja see oli hea. Ilusti ootasime valgusfoorides rohelised ära.

Kui poolel koduteel trolli astuda, siis võib üle huulte lipsata küsimus: "Hilisõhtused, miks teie ei jaluta?"

20070313

sõtkudes

Vanasti olid ümmargused trollid ja kahest vagunist koosnevad trammid. Tänane soe ilm oli salakaval, aga ikkagi soe. Olen täna äärmiselt palju äärmiselt asiseid e-maile saatnud äärmiselt erinevatele inimestele. Töö käib.

20070312

muusika balanss

Läksin kella ühe paiku kõrvaklappe ostma töö juurde, aga ideaalseid ei leidnud ja teisi ei tahtnud. Mul on vaja selliseid kõrvaklappe, mis absoluutselt muusikat läbi ei lase, sest ma ei taha teisi segada ja ma kuulan muusikat vist väga valjult.

Tänases päevas oli liiga vähe rumalat nalja.

Huvitav on see, et kui on elu halb, siis kõige halvemini mõjuvad kiired ja rõõmsameelsed lood. Hea tuju lood on pahad. Aga sentimentaalsed, isegi kurvad lood teevad tunde "normaalseks".

firmajuhid tehku filme

Film sai võetud pooleteist päevaga. Julgen ennustada, et lõppvarianti tuleb nii piinlike kui üllatavalt ilusaid kaadreid. Osad tulevased vaatajad ei saa absoluutselt loost aru, osad arvavad, et lõplikult ei peagi millestki aru saama.

Öösel käisin korra lennujaamas. Londoni lennuk saabus veidi varem, kaaslased jõudsid tagasi.

Igasuguseid juhtimiskoolitusi reklaamitakse. Aga parim kogemus on üritada teha nulleelarvega professionaalselt filmi. Inimeste peale närviminek ja ka nende motiveerimine on vist üks mu salajasi kirgi. Õiged kired löövad lihtsalt harva pähe.

Olen öösel maganud paar tundi. Uni tundub praegu halb asi.

20070311

luues enda müstilist elu

Kui ma eile hilisõhtul autoga ühelt sünnipäevalt teisele sõitsin, siis klõpsisin autoraadiot ja otsisin diskomuusikat. Paljudes valgusfoorides vilkus juba kollane.

Täna on ülitihe tööpäev. Sõnad "töö", "hobi" ja "kohustused" on arusaamatud.

Tegevused, uni ja kohv.

Ootan aega, mil mind huvitaks jälle päris inimesed.

20070310

Kaameranurk ja rekvisiidid

Täna algavad minu esimese (ja viimase) filmi võtted. Lavakooli lavastajatel ja dramaturgidel on kursus Filmitöö ja see raames peame igaüks koos Balti Filmi- ja Meediakooli esimese kursusega tegema lühivormi.

Mina saan esimesena käe valgeks. Tegelasi on palju - operaator, produtsent, kunstnikud, helimehed, valgustajad jne. Võtted toimuvad endise juuksurikooli aulasse ehitatud paviljonis. Ehk mis tuleb välja, kui kümme inimest tegelevad asjaga, mida nad ei oska.

Filmikeeles ja kirjasõnas rääkimine on kaks väga erinevat asja. Kuigi stsenaariumit kirjutades pilt jookseb, ei tähenda see absoluutselt seda, et oleksin võimeline kadreeringut koostama.

Eks igaüks tahab oma esimese filmiga olla midagi erilist. Nagu Trier. Nagu Tarkovski. Mina veel eriti. Ma ei tea, kas teen seda teadlikult, aga mu filmis on olemas kõik need vead, mis on esimestes filmides. Katsu viieminutilise looga kogu maailma ajaloo kokku võtta ja ise ei oska ära põhjendada, et mida miski täpsemalt tähendab.

Igatahes. Kohtumiseni sõnade vahendusel.

Hõiskame huvitava aja ja piinlike hetkede üle.

20070309

riigitelevisioon näitas hommikul pornot

Enne kui Keit Pentus tuli telepilti keerukaid lauseid moodustama, näitas Terevisioon kahte wrestlingustaari. Väänasid veidi teineteist ja kriiskasid "Aaaaaa! Aaaaaa!" nagu suurte tissidega naised kuskilt suurte inimeste filmist. Kui uudistetädi luges uudised, siis ronisid kollid taustaks oma muskleid näitama. Mõlemal olid jalas nahkpüksid.

Pärast uudiseid laulis veel Norah Jones ja üks tädi hakkas end lõdvestama. Liiga harmooniliselt rääkivad inimesed on imelikud.

20070308

naised on valu, elu ja armastus

Nelk pole minu arust ei kole ega ilus lill. Lihtsalt on. Paljudele naistele nelgid ei meeldi.

Aga 8. märts on üks hea päev. On hea, et on olemas päev, kus on võimalik kõigile naistele meelde tuletada, et nad on ilusad ja kui mitte elu kõige tähtsam osa, siis ikkagi on naised äärmiselt olulised ja asendamatud.

Teie pärast mehed nutavad. Ainult teie saate sünnitada lapsi. Teie naer ja emotsionaalsed kilked panevad elu kihama.

Ärge jätke. Olge edasi naised.

20070307

kõik või tühjus

Kogu elu nelja päevaga. Siis jälle paar kuud rutiini.

Ikka on nii, et sinu kolm head sõpra otsustavad juhuste kokkulangemise tõttu ühel ja samal laupäeval sünnipäeva pidada.

Aga sa ei saa neist ühelegi minna, sest oled ametis suure kunstiga.

Tsükliline mudel kehtib kõigi inimeste elus. Aeg pole enam ammu ühepikkused sekundid.

Varsti leiutatakse moodus ajaühikutesse pakkida rohkem asju, kui see on võimalik. Selle nimeks saab elumontaaz. Võtad minutid lahti sekunditeks ja sekundi millisekunditeks ja tihendad ära.

20070306

Igavene kandidaat

Praegu on pühapäeva õhtu ja ma elan kaasa nelja aasta kõige põnevamale loteriile. Käib Valimisstuudio, täna toimusid Riigikogu valimised. Mõtlen, et ei tea kas Indrek ka vaataks Valimisstuudiot. See Vargamäe Indrek. Karini mees.

Nähtavasti ei vaataks. Mis ikka vahtida neist kikilipsudega poliitikutest, kes kõik ennast valimiste võitjateks kuulutavad. Aga kas Indrek üldse oleks täna käinud valimas ja keda ta oleks valinud?

Karin oli Indreku naine ja laste ema. Ivika Sillari artiklis on lause: “Ta on naisetüüp, kes paaniliselt kardab vananemist.” Mulle on alati sümpatiseerinud keskealised naised, kes mässavad. Protest on elu ilusamaid vorme. Karin ja eelkõige Hele Kõre Karin oli minu jaoks kordi seksikam kui 20-aastased poplauljatarid. Mulle meeldivad vastuolulised, nakatavad inimesed. Samas sellised “lõhkujad” ajavad mind just ka närvi. Kust võtavad nad õiguse olla kõige tähtsamad ja miks peavad teised nende järgi elu seadma?

Teised on jälle need, kes ei laskugi dialoogi. Kes armastavad oma maailma liiga palju, et seda teiste järgi kohendada. Indrek Sammul oli laval inimene, kellest ma ei saanud aru. Aga ma tundsin temas end ära. Kõrvaltvaatajana ma ei saa aru inimestest, kes ei üritagi teiste inimeste läbi ennast täiendada. Aga ma tean, et ise olen samasugune. Võib-olla selline ongi keskmisest suurema mõtlemisvõimega eesti mees. Kiiri neelav saladuslik kogu.

Mu kirjatöö tuleb katkendlik, sest olen katkendlik inimene.

*

Nüüd on käes esmaspäeva õhtu ja ma tulin meelega kohvikusse. Ostsin 35 krooni maksva siidri ja istusin kohta, kust saan jälgida kogu kohvikut. Hakkan kirjutama. Veel ei kehita keegi õlgu. Kõik on vaikne ja viisakas.

Elmo Nüganeni lavastus “Karin ja Indrek. Tõde ja õigus. 4.” on meistritükk. Ma pole Eestis näinud ühtegi nii tervikliku atmosfääriga lavastust. Järjest rohkem hakkan mõistma, kui oluline on teatris õhustik, mille loovad lavakujundus, muusikaline taust, valgus, kostüümid ja näitlejad nende komponentide keskel.

Igast loost jäävad meelde eelkõige emotsionaalsed viltusesed. Rönee lendab mööda trammi ringi ja Karin lendab mööda trammi. Kas see ongi armastus? Kindlasti mitte. Aga see on see, mida mujalt ei saa. Just praegu sisenes kohvikusse kena noorpaar. Aga nad ei leia endale kohta ja lahkuvad koheselt. Ühes lauas naljatlevad pizzatükkide venivad juustu üle kaks vanadaami ning valget pluusi ja lipsu kandev ontlik noormees.

Kõik probleemid on suhtlusprobleemid ja kõik probleemid saavad alguse inimese enesehinnangust. Nii kuulutavad üldistavad teooriad, mida on raske ümber lükata. Kuidas Karin ja Indrek aru ei saa, et neil on nii vähe armastusest puudu?


Ühes lauas istuvad vanem mees ja vanem naine. Mees kannab prille ja naine pole jopet seljast võtnud. Hambaarstina vaevalt see naine töötab ja ma ei usu, et see mees teda kunagi maha jätab. Naiste vahel on palju ussust, aga ka palju siirust, mida meestel pole võimalik mõista. See, kui Ida ja Karin üksteist ei mõista, see kui Ida ei saa aru, et miks Karin oma mehe juurde ei lähe ning andeks ei palju ja Karin ei mõista, kuhu üldse töötegemisega on võimalik jõuda, see on naistevaheline siiras sõprus. Ilus oli, kui laval Anu Lamp ja Hele Kõre teineteisele kõike head soovisid. Ma tundsin neile kaasa.

Huvitav, paljud siin kohvikus olevatest inimestest käisid eile valimas? Huvitav paljudel on olemas armastus? Huvitav, kas mõni on näinud Linnateatri lavastust? Kehitan õlgu. Pole sel mingit tähtsust. Minust ei saa teatriarvustajat. Usun, et hoian üleüldse ajakirjandusest eemale. Olen Indrek. Vanem mees ja naine lahkusid kohvikust, nurgas istub Aarne Saluveer koos ühe daamiga ja ühes lauas sööb jaapanlane suppi. Olen pool siidrit jõudnud ära juua. Miks üldse inimesed käivad kohvikus? Miks Karin tormas pidutsema?

Ma tahan kiiresti küsimused välja mõelda ja jättagi nad ainult küsimusteks. Tiina, sa olid rumal oma üheplaanilise saladusega. Aga Ursula Ratasepa Tiina oli selle lavastuse kõige sümpaatsem tegelane. Ta ei lobisenud, tema eesmärk polnud erineda, aga ta erines. Inimesed, kes oskavad väikselt ja vaikselt elada, on väga palju väärt. Eriti praegu, kui kisamisest on saanud konkurss.

Kohvikusse tulid kaks keskealist naist, nad leidsid endale istumiskoha. Aarne Saluveer sätib lahkuma. Enamus inimesi ostab teed. On ju esmaspäev. Mulle väga meeldis see tund, kus Lea Tormise ja Maria Lee Liivakuga rääkisime kohvikutes istumisest. Kuidas istuti kohvikutes Tammsaare elu ajal, Lea Tormise nooruses ja kuidas on nüüd. Vormid on teised, aga süsteemid on kõik täpselt samad. Ma valisin täna kohviku, kus ei käi “noored ja andekad” inimesed. Tänapäeval on olemas kohvikud kultuuriinimestele, kes tegelikult ei tee mitte midagi. Tahan kirjutades olla jälgija mitte jälgitav. Ka Indrek kogu lavastuse vältel märkmeid.

NB! Praegu väljusid kohvikust kaks noort Isamaaliidu liiget. Ma ei tea nende nimesid, aga olen neid telekast näinud. Nad istusid tagumises ruumis, nii polnud mul võimalik neid varem märgata. Mees oli Paralepp, hoidis käes moodsat mobiiltelefoni ja avas naiselike käeliigutustega ukse. Ka Paralepp mängis etenduses tennist nagu naine.

Muide, ka üks Indrek lahkus just kohvikust. Aga sellel Indrekul pole kindlasti perekonda, ta tundus kuidagi üksikum. Ehk oli siis Melesk? Võis olla. Kindlasti oli. Ta hindas mind pilguga enne kui väljus. Neli naist tuli juurde. Ühel on poisipea. Mõnedele naistele sobib poisipea. Kõik neli kannavad teksapükse, öeldakse, et teksapüksid teevad jalad saledaks. Elus on päris probleemid ja siis on pseudoprobleemid. Minu jaoks on see pseudoprobleem, kui peenikeste jalgadega naine arvab, et tema jalad on paksud. Sellised mõtted sünnivad igavusest ja madalast ensehinnangust. Rohkem adekvaatse enesehinnanguga naisi maailma!

Elmo Nüganeni lavastuses oli üks koht, mis mulle üldse ei meeldinud. See, kui Mart Koldits maalis surnud last. See ei olnud räige, see polnud huvitav, see oli lihtsalt näpuga näitamine. Kogu lavastuses jäi pidutsemine ühetahuliseks, kui Karini, Indreku ja Tiina suhted olid vähemalt seitsmetahulised.

Kohvikust lahkus just Margus Tabori teisik. Ütles viisakalt baaridaamidele “Nägemist” ja läks koju. Vaatab AK-a ära ja jääb vara magama. Hommikul tormab toasussides postkasti juurde, homme on teisipäev, homme tuleb Kroonika. Seal on värvilised pildid valimisööst. Põnev ju.

Tuli üks mees ja küsis: “Palju teil õlu maksab?” ja baarineiu vastas, et 35 ja siis see mees koos sõbraga vaatas kohvikus ringi ja hüüdis kaugemalt leti suunas: “Me tuleme tagasi mõne aja pärast. Head aega.” Ta läks koos sõbraga minema. Köögertal. Rain Simmul mängis vastikut meest. Suurustajat. Siukest, kes elab liisingute peal ja oskab elada.

Vahepeal vaatan internetti ja leian uudise “Villu Reiljan astub Rahvaliidu esimehe kohalt tagasi.” Vesiroos. Teised tegid temale liiga. Veel on ausaid võitlejaid olemas. Kõige hullem on see, et kõik on iroonia ja kõik asjad on mitme otsaga. Vesiroos oli ise süüdi, samas oli Andres Otsa kehastatud vanamees ainuke aus inimene selles loos ja mina tunnen end alati halvasti, kui ausatel tõmmatakse nahk üle kõrvade. Kui tahad olla aus, siis pead olema ka kompromissitu. Nagu see Vargamäe Indrek.

Kohvik hakkab tühjenema. On ju esmaspäev ja kell hakkab saama üheksa. Musta peaga ettekandja korista laudu. Kusjuures ta on Tiina moodi. Võib-olla on see vägisi leitud paralleel, aga mul on tunne, et ta on korralik. Teeb seda, mida vaja ja ei nõua rohkemat. Ma ei lugenud keskkoolis läbi ühtegi Tammsaare teost, mängisin siis jalgpalli ja raamatud mind ei huvitanud. Peale keskkooli lõppu tekkis mul pool aastat vaba aega, mil mängisin endist jalgpalli, aga avastasinn enda jaoks uue olemise võimaluse. Hakkasin lugema, vuristasin kõik viis “Tõde ja Õigust” läbi. Ma leidsin epopöast palju ühist enda ja oma esivanemate eludega. Mind ei häiri see, et iga aasta on Tammsaare sünniaastapäev. Tammsaare lõi oma romaanidega ajatu skeemi. Kõik kordub, äri- ja armuelu on tsüklilised. Nüganen on rohkem kodus intiimse poolega, kõik armuelu seigad ühes olematute ja päris saladustega, on lavastuses paigad. Aga ärisse ja intriigidesse ei tohi suhtuda pealiskaudselt. Kõikide inimeste mudel on keeruline, eriti nende, kes pidevalt mõtlevad oma elu keerulisemaks, sest neil pole midagi muud teha. Tänapäeva bursuid pidutsevad väga keeruliselt, korraldavad läbimõeldud stiilipidusid ja nõuavad spetsiaalselt neile suunatud meelelahtutust.

Elu on tihti tinglik. Elu on kiire ja pealiskaudne. Kõike ei jõua märgata, kõige jaoks pole silma. Selles lavastuses meeldisid mulle need hetke, kui Indrekus tärkas armukadeduse pisik. Mehe sisemiselt pulbitsevat tundeelu tähistas mürisev muusika. Mis õigus on Indrekul tunda armukadedust, kui ta ise midagi ei paku?

Samuti meeldisid mulle hetked, kui Karin paar korda unustas end laaberdamist ja tühja juttu kõrvalt jälgima. Ta seisis seal käratsevate inimeste vahel justkui tal oleks silme ees mingi võrdlus. Karin ei tea, milline elu on õige ja ta peab ise kõik läbi proovima.

*

Olen nüüd kodus, on teisipäeva varahommik. Vargamäe Mari oli tubli naine. Tema istus nurgas ja jälgis oma poja elu. Ta ei kritiseerinud ja samas ei hakanud ka põhjendama miks ta kõike pealt näeb. Emad näevad ja teavad ikka kõike. Nad jälgivad meid ka teisest ilmast, me peame neile igavesti aru andma. Ega kivi kännust kaugele ei kuku. Ka poeg oli kõrvaltvaatajana.

Vargamäe Indrek mitte ainult ei läheks valima vaid ka kandideeriks ise. Kuid ta ei kuuluks ühtegi erakonda, tema seaks end ülesse üksikkandidaadina. Ta ei tahakski Riigikokku saada, aga ta tahab ajada oma asja. Kinnist ja kaasakiskuvat.

Ma ei hääletaks kunagi Vargamäe Indreku poolt. Tema sobib kooliõpetajaks, selles vormis on tal maailmale midagi anda. Aga ta ei ole juht, sest ta ei oska hoolida. Ta oskab mõelda.

Rohkem Indrekuid, parem riik! Meie õpetame kõik Indrekud inimestega suhtlema! Vaheta mõtteviisi, mitte Indrekut. Õnn ei ole Indrekus!

Oh ei. Jumala eest. Jumalale, isegi, kui ta olemas on, pole vaja teha valimisreklaami. Tema kas hääletab sinu poolt või ei hääleta. Vargamäe Indrekuid jääbki see küsimus piinama.

20070305

Euronews näitas id-kaardiga Ansipit

Kas täna hommikul oli veidi teistmoodi tunne tööle või kooli minna? Või oli täpselt sama nagu ikka? Jälle see esmaspäev, ikka see ilane ilm.

Osadel on kindlasti tunne nagu oleks eile Eesti võitnud kümnevõistluse või 15 kilomeetri klassika olümpiakulla.

Vaatasin hommikul mannapudru kõrvale rahvusvahelist telepilti. Täistunni esimene uudis oli mingist mässust ja teisena näidati Eesti valimiskaste ja Ansipit hiirt plõksimas lameda arvutiekraani taga. Öeldi, et kuigi „majanduskasv on 11%, on see Eesti ikkagi üks Euroopa Liidu vaesemaid“. Aga siis ütles tädi veel seda, et „tehnoloogia on neil super ja esimest korda maailmas viidi läbi ka e-hääletus“ ja siis näidati seda kuidas välisajakirjanikud vaatasid Heiki Sibulat ja ühte Sertifitseerimiskeskuse meest, kel oli habe ajamata ja kandis suht koledat särki. Siis sai arvuti kahekümne mintsaga hääled loetud, mehed surusid omavahel kätt ja vaatlejad muudkui plaksutasid.

Kurat, tähtsatel hetkedel peavad telepildis olema hoolitsetud ilusad mehed!

Eesti Nokia on e-valimised?

20070304

Mart Laar on peaminister

Kuna ma olen suur lajataja, siis pool üheksa õhtul ütlen, et Reformierakond võidab, saab Ilveselt käsu moodustada valitsus, punti hüppab IRL ja võtab peaministri koha endale.

Mulle meeldib vahel postitada kollaseid pealkirju. Olen sündinud politoloog, sotsioloog, psühholoog ja semiootik.

Postimehe veebileht on täiesti umbes. Ajuvaba.

Loen, vaatan valimisstuudiot ja varsti vist teen endale ühe singivõileiva.

Täna on nelja aasta kõige põnevam bingoõhtu.

kodanik käib valimas

Käisin lasteaias Delfiin hääletamas ja valisin Merle Karusoo. Pärast sõitsin lõõtsaga trollis linna.

20070303

Ilusad mehed on valusad

Tüdrukud nutavad patja, sest Tanel Padar on ilus. Uus trend on see, et mehed värvivad silmi. Nii on nad veel ilusamad. Välismaa punk-rock-staaride seas on väga palju ilusaid mehi. Aga mehed suudlevad omavahel ja siis on veel valusam.

Võib-olla mõni inimene mõistab, et miks ma enam pikemat aega ei vaata fashion tv-d. See on liiga valus. Lingerie. Oh ei. Mitte praegu.

Vaatan aknast välja ja märkan sitast ilma.

20070302

Keskerakond blogis end orki

Keskerakond kaotab valimised blogimise tõttu. Tähendab Edgari kamanda saab Riigikogus kõige rohkem kohti, aga nende ülemvõim saab olema väike. Loodetavasti jäävad nad riigipirukast kõrvale.

Ma ei ole nõus, et Keskerakond oleks võitnud seekordse poliitblogimise. Vastupidi. Rumal enesereklaam on väga kahjulik.

Tean päris mitut inimest, kes on otsustanud seekord valima minna just seetõttu, et Keskerakonna blogid ja neist võetud tsitaadid on neis tekitanud vastureaktsiooni.

Üldiselt loevad bloge inimesed, kes ise blogivad või kes töötavad arvuti taga ja neil on vajadus vahepeal midagi klõpsida. Tüüpiline Keskerakonna pooldaja ei blogi ega istu päev läbi arvuti taga.

Keskerakonna pooldajad on need „sajad ja tuhanded inimesed“, kellega Edgar ja Evelyn on viimastel nädalatel kohtunud. Keski toetavad venelased ja madala haridustasemega inimesed.

Kui Keskerakonna koguduse eesmärk oli oma blogidega juurde saada uusi toetajaid, siis see neil ei õnnestunud. Kui eesmärk oli üles ärritada oma vastaseid, siis see õnnestus suhteliselt briljantselt. Ära ärrita koera, kui sa temaga käituda ei oska.

Teksti kvaliteet, mis on Eesti poliitilistes blogides on primitiivne, rumal ja blogijale kahjulik.

Veelkord. Kõik valima! Muud polegi vaja.


maikellukesi pole olemas

Tuleks kevad ja armastus kiiremini kätte, siis läheks elu igavaks. Kliima on nohune. Olen väsinud.

eXTReMe Tracker

This page is powered by Blogger. Isn't yours?