kunst pole elu

Edaspidi Killud 2 Facebookis

2010-12-18T14:01:00.003+02:00

Kuna elu teeb tiire, siis otsustasin ka teha nüüd ühe tiiru. Viimasel ajal pole olnud eriti aega midagi kirjutada, nüüd on päris selge, et blogimine väljaspool Fesarit mind ei ahvatle, üritan siis Fesari sees, vaatab, mis välja tuleb.

Ühesõnaga killud.blogspot.com on surnud, nüüd siis Facebookis nn. fännileht "Killud2", mida oled palutud lahkesti jälgima ja lugema. Üritan sinna regulaarselt postitusi teha.

Räägi oma arvutitest ja e-mailidest

2010-11-14T12:25:00.001+02:00

Mõtlen vaikselt kirjutama hakata asja, mis saab valmis ei-tea-millal. Aga valmis ta saab. Nähtavasti lavastuse algmaterjali kujul.

Lugu räägib arvutitest ja koristamisest ja arvuti koristamisest. Ja oma vanade e-mailide lugemisest. Ja sellest, et kui palju on meil oma arvutitestja Internetis isiklikke mälestusi, mis moodustavad ütlemata põhjalikku ja struktureerimata isikliku biograafia.

Inspiratsiooniks paluksin inimeste abi, kes oma arvutiajalugu veidi meenutada viitsivad. Kui sul on hetk aega, siis palun vasta neile kolmele küsimusele või ühele neist.

Kuidas sa hoiad ja struktureerid oma eelmiste arvutite sisusi?
Kui palju on sul arvuteid olnud ning kuidas on näinud välja sinu eelmise arvuti tühjaks tegemine (ükskõik kas siis sellepärast, et pead töökohta arvuti tagasi andma või sellepärast, et oled ostnud uue ja parema)? Kas sa sobrad oma eelmiste arvutite kaustades ka argipäeviti? Mida sealt leiad?

Mitme aasta kõik (isiklikud) e-mailid on sul alles?
Kui tihti sa loed vanu e-maile? Kas sa hetkel saadad pigem vähem või pigem rohkem isiklikke e-maile kui varem? Sama küsimus im (msn, skype) kohta? Kas msni pikemad vestlused jäävad aastate taha ja kas need on sul alles ja tunduvad täna naiivsed? Ja see endine naiivsus polnud tingitud ainult vanusest, vaid ka õhinast online suhtlemise üle? Kas e-mailide saatmise õhin on möödas ja see on asendunud Facebooki hängiga. Või pigem vastupidi.

Milline on olnud sinu elu kõige suurem ja kõige sotsiaalsem andmete/info/kõvaketta hävimine?
Pea igaüks on läbi elanud vähemal või suuremal määral andmete hävimise, enamjaolt on tegemist isikliku tragöödiaga. Aga äkki on sul rääkida mõni lugu a la kui on hävinenud kogu massistseenidega võttepäeva materjal või programmeerijate poolt kuu aega kirjutatud veebilehe kood. Millist sotsiaalset arvutitraagikat oled elus läbi elanud või tead?

Olen tänulik kõigile, kes viitsivad miskit kirja panna.

Kilekotid ei sure kunagi

2010-11-11T22:21:00.000+02:00

Käisin täna poes ja sattusin poodi pooleldi juhuslikult. Ma satun alati toidupoodi peaaegu juhuslikult. Ma ei oska oma poes käimist ette planeerida. Ma pole seda kunagi osanud. Ma ei oska isegi poe sees käimist normaalselt süstematiseerida. Alati jääb midagi ostmata. On olemas telefonimeeldetuletused ja kõik muu, aga see ostmine tuleb poes oma sisemuses läbi lavastada. Nüüd sain pizza kätte ja põrutan.

kuugelmuugel

2010-11-09T08:54:00.003+02:00

Oleks sel või teisipäeval aega, siis põrutaks Viljandisse noortestuudio teatrit vaatama. YouTube päris kenakese promovideo teinud.

Dokumentaalsuse võlu kunsti üle

2010-11-08T17:01:00.002+02:00

Tahaksin näha mõnda praegu (kaasajal) Eestis tehtud teatrietendust või (lühi)filmi, mis mulle päriselt meeldib. Vähemalt mul on hetkel see isiklik jama, et olen äärmiselt vastunäidustatud kõigele, mida liialt kiidetakse või mille suhtes põhjalikult inimesi eelhäälestatakse. Kes mind tunneb, see soovitagu miskit.

Aga muidu on elu ilus. Päriselt ka. Tugev ja ilus ja palju on ilusat dokumentalistikat meis enestes. Ja ütleks, et on ka kamaluga kunsti.

Pärnu on linn

2010-10-23T11:21:00.000+03:00

Pärnus on mahalangenud lehed teise värviga kui Tallinnas. See on nüüd vägivaldne üldistus, aga mulle tundub, et Pärnus juuakse kohvikutes lahjemat kohvi. Olen 16 tundi viibinud Pärnus ja 10 viibin veel. Milline meeleolukas aegade põrge. Arvan, et Pärnus ja Kuressaares tasubki käia sügisel.

Pakkuge talentidele inimesi, mitte töökohti ja ideoloogiat

2010-10-22T12:12:00.001+03:00

Käimas on arutelu, diskussioon "Talendid koju" teemal, Sten Tamkivi kirjutab Memokraadis, tasub lugeda ka kommentaare.

Proovin sõnastada, et miks on Eestis kõige parem töötada. Sellepärast, et ma 28-aastane ja ma tean teisi omavanuseid loovaid inimesi, kes on Eesti parimad. Mulle meeldib nendega koostööd teha. Igapäevaselt tuleb teha ka ebameeldivamaid asju, kuid ma teen pea igapäevaselt ka (Eesti mõistes) suuri asju. Ja mul on võimalus teha asju omamoodi ja iga projekti raames huvitavad mind eelkõige inimesed, kellega koos asju teen. Ma saan mõelda väga inimesekeskselt. Ütleme, et talendi keskselt. Kus mujal üldse oleks selline võimalus? Ma olen realist, ma ei saaks ilma kümneid aastaid panustamata kuskil sellist positsiooni.

Küsimus on eelkõige selles, et kuidas talent väärtustab teisi talente enda ümber ja kui palju vabadust on võimalik endale kehtestada.

Nii, et ärge pakkuge kojukutsutavatele inimestele töökohti. Pakkuge neile inimesi, kellega neile meeldiks koostööd teha. Töökohad peaksid eelkõige olema inimesed. Tööandjad ei peaks andma tööd, vaid väärtustama meeskonda.

Ja elada meeldib mulle Eestis nagunii. Inimeste, loomade ja vahelduse pärast. Ja mulle meeldib Eestist ära reisid ja naasta. Kodusadamat on vaja.

“Graanul Invest - Visions and Actions” - isetehtud film

2010-10-18T14:49:00.010+03:00

Ma arvan, et sain koos sõpradega suure asjaga hakkama, mille üle olen oma portfolios uhke. Film “Graanul Invest - Visions and Actions” ei ole tegelikult YouTube materjal, see film on mõeldud nõupidamiste alguses laua taga vaatamiseks. Ja see film on mõeldud vaatamiseks välismaal. Ja tähtis on see, et kuidas jutt jätkub peale filmi vaatamist.

Oli vast vahva ja kirglik projekt ja sellise teostuseni low-budget eelarve juures jõudsime ainult tänu sellele, et meeskonnas oli multitalente. Teele juhtis projekti ja lõi režiid. Kaarle võttis heli ja monteeris ja pani graafika liikuma ja juhtis heliloomingut ja muusikut. See on väga suur väärtus, et selles filmis on originaalmuusika.

Režissöör, produtsent Teele Ardel
Montaaž, helirežissöör, animatsioon Kaarle Kannelmäe
Kontseptsioon, stsenaarium Mart Kase
Graafika Martin Pedanik
Näitleja Jaak Prints
Red operaator Erik Põllumaa
Stadycam operaator Indrek Šeiko
Operaatorite assistent, fookusmeister Mihkel Soe
Originaalmuusika Mikk Tammepõld

Ja võttepäevade kokk kirjutas stsenaariumi. Mitte, et ma süüa teha ei oskaks, lihtsalt kogemust on vähe.

Hea on teha tööd sellise ettevõtte promomaterjaliga, mille tegevus on läbimõeldud, perspektiivikas ja suur.

Tänapäeval on reklaamis/turnduses äärmiselt pop “making-of” žanr. Et kui palju keegi ennast kiita oskab ja jaksab. Kahjuks polnud meil kahel suvisel tulikuumal ja tulitihedal võttepäeval aega klõpsida ilusaid making-of kaadreid. Kuid siiski leidsin iPhonest ühe foto.

Klaasikillud ja tammetõrud

2010-10-11T06:25:00.002+03:00

Kui palju vanasti talupidamises taarat ja muud klaasi maha maeti. Pandi siia kuuse alla ja sinna kuuse alla. Pandi sinna varju alla ja sinna katusekambrisse. Nii saimegi maal lisaks suure prügikonteineri täitmisele ka klaasi kastidesse varuda. Tänapäeva inimene vist päris täpselt ei saa arugi, kui suure õnnega on koos, et igapäevaelus on plastmasstaara ja muud sarnased pakendid.

Aga kui suured on sel aastal tammetõrud. Ja kui palju on sel aastal tammetõrusid. Tegin maja kõrval oleva suure tamme juures foto. Seal on kogu pind ca 7 meetrit korda 7 meetrit praksuv. Lihtsalt nii palju on tõrusid, et tõru peale astumata pole võimalik edasi astuda. Kui vaid metssead selle koha avastaksid...Aga nad vist (loodetavasti) ei avasta.
Sügisel on maal ilus. Tiigi peale olid saabunud ööbima pardid. Teadagi, kes oli partide üle kõige rõõmsam. Millised värvid looduses. Ja millise emotsiooni andis reede õhtul väikesest telekast vaadatud Eesti koondise võidukas mäng. Kui teisipäeval peaks olema ka Sloveenia jõukohane, siis võib hakata unistama juba päriselt.

pete

2010-10-03T08:37:00.002+03:00

Mis kell tuleb ärgata? Mida teha peale ärkamist? Kas laupäeva varahommik peaks nädalapäeva varahommikust kuidagi erinema? Miks tegelikult sujub laupäeva või pühapäevi varahommikuti kirjatöö paremini kui näiteks teisipäeva või kolmapäeva hommikul. Vist sellepärast, et puuduvad ootused ja lootused. Puuduvad ootused ja käsud midagi raudselt valmis saada. Ja asud nagu muuseas kirjutama ja töö edeneb. Petad hommiku ära. Petad kalendri ära. Aus pettus, mille saab teisel hommikul südamerahuga lunastada.

2010-10-01T00:10:00.002+03:00

Internetis ei ole väga põnev kolada. Suhteliselt kiiresti jõuab lõppu. Loomulikult võib miljonit Twitteri kontot jälgida ja lapata läbi meeletult palju fotosid, aga lõppu jõuab ikkagi ühe õhtuga suhteliselt kiiresti. Ja siis oota und või lappa raamatut, mida lugeda ei viitsi. Või kuula hääli, mis on üpriski vaimustavad, kui ise oled hästi tasa.

Kommentaaride kommentaarid Quotista näitel

2010-09-29T10:24:00.014+03:00

Garage48 startup Quotista esimene versioon sai valmis ja on kõigil (raamatu)huvilistele avatud. Palju vajab veel parandamist, täpsustamist, muutmist, aga "lives asi on lives asi". Aitäh kõigile, kes loetud lõike raamatutest jagavad.

Ja juhtus ühe mu lisatud lausega huvitav lugu. Julge vastandus hakkas korjama kommentaare Quotista lehel.

Ning üks minu kommentaar hakkas eraldiseisvana korjama asjalikke kommentaare Facebookis (Soovi korral ilmuvad Quotistasse jäetud kommentaarid Facebooki seinale. Ainult siis tuleb jälgida, et kommentaar ka eraldiseisvana oleks arusaadav). Seega ühest Fowlesi tsitaadist pärines hiljem päris palju väärtuslikku dialoogi. Umbes-täpselt selline olekski mu jaoks unistus Quotistast. Et meil oleks millestki omavahel rääkida. Et meil oleks teemasid, millest rääkimine on inspireeriv.

On öeldud, et Twitter on mäng informatsiooniga. Ideaalis võiks Quotista olla mäng mõtete ja kommentaaridega. Arvutimänge ma ei mängi, aga informatsiooni- ja mõttemängudes olen kõva käpp.

Reservõppuste päevik

2010-09-20T12:33:00.003+03:00

Pühapäev 12.09

Vaikselt tibutab vihma ja istun üksi puu all.

Sai selgeks telki paigutus, kenasti mahtusime ära nagu silgud pütis.

Magamiskott on ütlemata soe ja veel ei jäänud selg väga haigeks.

Esmaspäev 13.09

Ega neil metsahommikutel midagi viga polegi, päike paistab ja kuivtoidust saab söödud küll.

Ootame kuni suuremate relvadega mehi õpetatakse.

Sõit oma kottide otsas Männikult Tapa juurde Läsna. Kõik oigasid, et sapöörilabidas tagumikus.

Kiirelt, kiirelt said telgid paksemas metsas ülesse.

Öine vahtkond 01.00 - 02.00, valvasin varustuse autot, kiirelt läks uimane tund.

Teisipäev 14.09

Äratus 05.00. Ootame laskmisele minekut.

Läksime laskma, aga siin on jälle hästi suured logistika kalad, istume ja ootame oma laskejärjekorda, mis jõuab kätte lugematu hulga tundide pärast.

Autod on sellised, et paar aastat veel, siis võib näituse korraldada. Isiklikust hügieenist ära ei ütleks.

Päev läbi passimist isevalmistatud lasketiiru juures, põrkamine metsas toreda seeruga. Nelja risti tee peal söömine.

Kaitsevägi - tohutu planeering, mis muutub alati viimasel hetkel. Põhimõtteliselt peaks kogu sõjavägi olema ainult väikesed mobiilsed üksused, praegu on lihtsalt struktuur, mis põhineb raha raiskamisel, osalt aegunud varustusel ja inimeste mitte just suurepärasel motiveeritusel.

Lasksin just mitte nii hullusti nagu kartsin. 12-st 7, sihiku keeramine küll midagi juurde ei andnud. Poolpimeda kohta normaalne tulemus.

Öösel jõuame hilja kottpimedas laagrisse tagasi, väga väsinud, söögiks makaronid ja sardellid, kohe magama.

Kolmapäev 15.09

Saab veidi kauem magada, tunne on ka veidi puhanum, aga karta on, et täna läheb sajuks. Saab vast paukmoona metsas rühma liikumise harjutamiseks. Märja salvrätiga sai keha hügieeni ka teha. Labidaga kaka matmise auku metsa kaevata on ka päris romantiline.

Käisime metsas rühma liikumist harjutamas. Veidi kahju jaoülemast, kes tundub äärmiselt heasüdamlik, kuid rumal inimene, rõõmsameelsusest tõmbab teinekord järsku üdini vaikseks. Ega siin Pärnu pataljoni kompanii rühmas tasubki olla eelkõige tüüpide jälgimise ja õppimise pärast. Nagu kõrvaltvaataja võõral peol. Reamees ... on nähtavasti heasüdamlik, kes räägib küll ainult ni....sest, aga ise väga kõva n....mees ei ole.

Pikad mehed on vist igalpool veidi intelligentsemad esteedid.

Seda automootorite juttu eriti kuulata ei jõua.

Eks see ole minu jaoks hetkes viibimise laager.

Räägitakse rõvedaid anekdoote.

Kui palju on metsas seeni, mis jäävad korjamata.

Sõja harjutamismängimine kukkus läbi, sest kompensaatorid lendasid esimesi laske teinud meestel eest ära. Hakkas vihma sadama ja nüüd passime telgis. Kuivtoidupakid.

Neljapäev 16.09

Rännaku- ja lahingupäev. Küll öises taevas säras tähti.

Pool neli on hommikul äratus, et olla rännakuks valmis. Kella kümneni ei tee me muud, kui kütame telki.

Siis sõitsime väga põrkavas furgoonautos metsa ja oleme nüüd maha kõmpinud mööda kitsukest metsarada ei tea mitu kilomeetrit. Istume kännu otsas ringkaitses, on olla suhteliselt märg ja ei ole üldse kindel, kas täna jõuame/jõuab kätte üldse meie rünnakuaeg. Oli äärmiselt halvasti magatud öö.

Oli see rännak või rünnak? Lõpuks jõudsime vastaseni, Pärnu mehed olid eelnevalt legende rääkinud sõjard ..., kes meid kohtunikuna ka rännakul saatis. Küll rääkis entugaga sõjaväe arengust. Lõpuks saime ühte vana maja rünnata, kaks minutit adrenaliini. See muidugi oli ajuvabaduse tipp, et AK-d muutusid vintpüssideks, sest väljajagatud kompensaatorid ei sobi nende relvadega. Jaoülem ei osanud lahingus korralikult käske jagada, aga vähemalt oli tal entusiasmi. Lahe. Vead tulid sisse ülevalt poolt.

Õhtu oli unelmate õhtu. Alguses sai sooja toitu (viinereid kartulipudruga, kuigi söögiisu polnud just tappev, kahest viinerist piisas). Samuti viidi kasarmusse (staapi) pesema, 26 dušši, oli mõnus dušš ja tuli veel mõnusam uni.

Reede 17.09

Hommikul söögiks mannapuder ja halb uudis, et telefon oli öösel pea all endale uue PIN koodi kodeerinud ja küsib nüüd PUK koodi. Savi. Nüüd puhastame relvi ja televisioonikaamerad on kutsutud raskerelvade pauke filmima. Kaitseväe PR töötab. Aga tegelikult peaks PR käima läbi inimeste, seega oleks nad pidanud eelkõige tähelepanu pöörama sellele, et meil (reservväelastel) oleks põnev ja jääks hea mälestus nädalast. Tegelikult jääb suhteliselt kaootiline ja amatöörlikult organiseeritud ürituse mulje. Kahe ja poole päevaga oleks saanud kõik ära teha, mis on pingutatud halvasti nädalale.

Hakkan sööma küpsist kiletatud juustuga. Aga enne veel puhastan kiirelt relvasalved ära.

Nüüd on õhtu käes ja ootame telgis, et kas täna tuleb rivistus või ei tule. Lõunasöök oli metsas kuskil risti peal tohutu vihmasaju sees. Nüüd on avatud kuivtoidupakk nr 6 - paslögin, mis maitses paremini kui kuivtoidupakk nr 12.

Laupäev 18.09

Eilne pataljoni rivistus oli nagu teisejärgulised inimesed oleksid lastud võllide peole. Pealikule võib ju rivistuseks hobuse tellida, kuid ega see ei vähenda meie rusutust halva koordineerimise üle. Rivistusel oli väga külm ja naljakas.

Nüüd on telk kokku pakitud ja oleme varsti minekuks valmis. Ronime viimast korda sinist suitsu väljapurskava veoauto kasti. See auto ei saaks elu sees ühestki ülevaatuselt läbi.

Vahipataljonis möödus kõik kärmesti, kiiresti sai koju. Oli teistmoodi ja hea nädal arvutist eemal, aga päris asja oli väga vähe kahjuks. Ja kahjuks võib tagasiside lehest ainult unistada.

Kuid metsaelust sain kindlasti targemaks.

Miks Kaia Kanepi on Eesti noorsoo iidol

2010-09-08T10:04:00.003+03:00

Iidoleid ei ole tänapäeval olemas. Selles mõttes, et kambaga kedagi hullult fännataks, täna on kõik palju vaoshoitum, mõnes mõttes piisab inimesele psühholoogiliselt iidoli välja valimiseks sellest, kui klikib Facebookis like ja Kanepi fännilehe on neid like viimastel päevadel tulnud juurde väga paljudelt eestlastelt.

Mida tahavad teha Eesti noored? Nad tahavad teha ja ajada oma asja. (Muidugi väga paljud ei tea, mis on nende "oma asi"). Noortele ei meeldi kellestki sõltuda. Järjest popimaks muutub oma firma, oma poe või oma kaubamärgiga tegelemine. Ideaalis tahaksid pea kõik Eesti noored mängida oma lemmikvaldkonnas globaalselt suurt mängu. Ja samas ei soovi noor inimene iseennast ära kaotada, tähendab, keegi ei taha kellegi näpunäidete järgi kaotada ära oma iseloomu ja karakterit.

Kaia Kanepi mängib globaalselt väga suurt mängu. Ta ei sõltu kellestki, ta on eelnevalt julgelt eemaldanud kõik ebasobivad treenerid ja mänedžerid. On vast tüdrukul julgust ja on vast tüdrukul iseloomu. Loomulikult on Kaia tennises andekas, aga ta on ka jonnakas, ta on karakter, mis on piisavalt tugev kõige vastu, mis elus ette tuleb. Ja ta läheb läbi.

Kaia Kanepi iseloomuga on paljudel väga kerge samastuda.

Kanepi võttis tahtmisega US Openi kaheksandikfinaalis ära raske võidu, veerandfinaal toimub täna õhtul. Olenemata veerandfinaali tulemusest, võib Kanepit pidada hetkel Eesti (sportlastest) noorsoo kõige suuremaks iidoliks ja seda eelkõige sellepärast, et tema läbimurre ja lugu on üldistatavad peaaegu kõikidele elualadele.

Kuidas siduda reaalne sündmus sotsiaalmeedias tehtava reklaamiga

2010-09-06T11:09:00.005+03:00

Eelmine nädal võitis mu jalkavõistkond Väikeste Karikavõistluste finaali Kadrioru staadionil. Seda sündmust tuli vaatama 787 pealtvaatajat. Et sellest pealtvaatajate numbri suurusjärgust aru saada, ütlen võrdluseks, et näiteks laupäeval toimunud karikavõistluste veerandfinaal mängu kõrgliiga klubide Nõmme Kalju - Narva Trans jälgis Kadrioru 163 pealtvaatajat.

Kuidas on siis võimalik, et kahe teise liiga klubi mängu tuleb Kadrioru staadionile vaatama 800 inimest?

Mõned punktid:

* Eestis on võimalik klubijalgpalli vaatama saada inimesi isiklikult. Mängijad peavad kutsuma isiklikult sõpru, võimalusel jagama pileteid. See toimis meil väga hästi. See võib olla mtü projektide võlu, et kõik tulevad kaasa, aga eks ole ikka asi ka selles, et kuidas ise meeskonda kaasad ning kui palju nn. mtü liikmed hoolivad nn. mtü-st. Pole võimalik luua klubi identiteeti läbi millegi muu, kui mängijate isikliku lähenemise oma sõpradele.

* Peab olema midagi jagada ja seda võimalikult heal tasemel sisuga. Koosta Facebooki kutse, mis on asjalik ning kutsuge kambaga viisakalt inimesi osalema. Tee voiceoveriga lühike reklaam, saan aru, et minu tutvused loovtööstuses on keskmisest paremad, aga monteerimine ja voiceoveri pealelugemine on järjest lihtsam. Julge hundi rind on karvane, ära karda eksida, tee reklaam ning palu omadel seda reklaami jagada.

* Hoia oma veebilehte enne sündmust aktiivsena. Kirjuta artikleid (Jaak kirjutas selle toreda intervjuu.) Hea tekst on kõige alus.

* Ära karda, et sündmus on sinu tuttavatele jama. Eesti teise liiga jalgpall pole kõige atraktiivsem asi maailmas, aga pea kõigilt tuttavatelt, kes vaatamas käisid, siame positiivset tagasisidet. Inimestele meeldivad sündmused, kuhu korraldajad ise jõudu panevad. Inimestele meeldivad emotsioonid.

Ühesõnaga, sotsiaalmeedia aitab inimesi saada kindlasti üritusele, kui sotsiaalmeedia reklaami toetab isiklik lähenemine ja võrgustik ning on midagi jagada. Ja ma ei usu, et see valem toimiks ainult jalgpalli puhul, sama vormi võib ja saab kasutada peaaegu iga sündmuse puhul.

Ja siin on väravad finaalist. Tuhat tänu Ahtole, kes kogu sündmuse üles filmis. Postituse alguses oleva foto autor on Maiken Staak.

HÜJK Emmaste poolehoidjate hulk suureneb iga päevaga, loodame oma sõpru üllatada ka tulevikus.

Quotista ei jää tulemata ja miks ma temast hoolin

2010-08-30T16:26:00.004+03:00

Mulle meeldivad mõtted, millesse ma ise usun. Eelkõige on need sellised, mis võivad muuta mu igapäevast elu paremaks. Ma arvan, et meie veel vaka all olev Quotista - shared quoting experience muudab maailma paremaks.

Garage48 üritusel oli palju toredaid mentoreid, eriti toredad olid Skype taustaga härrasmehed ja Soome startup tüübid. Hea on inimestega suhelda. Aga üks kolmas mentor ütles meie idee peale irooniliselt "I don't read books".

Ma tahaksin ära põhjendada, et miks peab lugema raamatuid. Igasuguseid raamatuid.

Erinevaid raamatuid tuleb lugeda sellepärast, et inimesel oleks võimalikult lai silmaring ja mõtlemisvõime. Garage48 on suurepärane üritus, teistes eluvaldkondades tegutsevatel inimestel on Eesti startupi meestelt palju õppida. Et kuidas seista oma valdkonna käekäigu eest. Sain palju toredaid uusi tutvusi ja ideid.

Aga kui midagi jäi Tartust kripeldama, siis oli see osalejate suhteliselt madal üldine intelligentsus. Muidugi loevad tegelikult ainult erialased oskused, aga inimese silmist ja lausetest peegeldub, et kui palju raamatuid on ta hiljuti läbi lugenud. See on maailmas üleüldse väga suur probleem, see lihtsuse ja pealiskaudsuse poole liikumine. Seepärast olengi mina nende startup mõtete pooldaja, mille taga on midagi rohkemat kui nali või mäng või kiire raha. Hea, et Defolio võitis.

Olen viimasel ajal liiga vähe lugenud. Olen tegelenud igasugu teiste ja kolmandate asjadega. Lisaks sellele, et Quotistaga tahaks ideaalis võidelda tühjuse vastu, mida on Facebook täis, tahaks tegelikult iseennast distsiplineerida rohkem lugema. Mul on vaja täidet mõtetele ja päevadele.

Olid kaks toredat päeva Tartus, millest tavatöösse tagasi naasta on väga raske.

Garage48 Quotista copywriting

2010-08-28T14:06:00.002+03:00

Olen Tartus ja Garage48 startupide genereerimise raames tegelen projektiga Quotista, millest loodame pühapäeva õhtuks kasvatada võimaluse lihtsalt ja elegantselt jagada sotsiaalmeedias tsitaate raamatutest. Kirjutasin meile ka manifesti. Kui sulle meeldib meie idee ja arvad, et saaksime koos muuta Facebooki intelligentsemaks, siis loomulikult jälgi meie Facebooki fännilehte.

Quotista manifest

“What is the use of a book,” thought Alice, “without pictures or conversations?”
Alice's Adventures in Wonderland

Millal Sa viimati käisid Facebookis? Nähtavasti paar minutit tagasi. Vabandame, kui sa pole kunagi Facebookis käinud, aga selliseid inimesi jääb maailmas järjest vähemaks.

Aga millal Sa viimati raamatu läbi lugesid? Ükskõik, kas paberil või e-lugejas.

Raamatute lugemine on kindlasti harivam tegevus, kui Facebooki lugemine.

Kui Alice'i ajal oleks Wonderlandis eksisteerinud Facebook, siis oleks tema elu olnud palju lõbusam. Ta oleks saanud päevad läbi jagada ja vaadata pilte. Ta oleks saanud pühendada end lõpututesse vestlustesse. Ta oleks võinud tundide viisi lahata Märtsijänese (The White Rabbit) eksistentsiaalseid probleeme. Ja Alice oleks saanud tuhat korda like klikkida Kõvakübara (Mad Hatter) bravuurile.

Aga Alice on pärit raamatust. Ja raamatutest pärinevad lood ja lõigud, mis annavad mõtteid. Loetud raamatud on puhas inspiratsioon. Ja sotsiaalmeedia annab meile võimaluse inspireerida lõikudega raamatust oma sõpru.

Kuulutame välja lahingu Facebooki spämmi vastu. Kuradile tasuta iPhone'd ja Farmville lehmad. Me võitleme tsitaadidega. Algab quotistade revolutsioon.

Quotista on inimene, kes muudab Facebooki intelligentsemaks.

Pühapäeva hommikul (29.08) kell 10.00 algab quotista.com lehel shared qouting experience. Let's show Alice what is the use of a (face)book.

Ja tõlge:

“What is the use of a book,” thought Alice, “without pictures or conversations?”
Alice's Adventures in Wonderland

When did you last visit Facebook? Probably a couple of minutes ago. Apologies if you have never used Facebook, but there are less and less people like you today.

But when did you last read a book? On paper or e-reader, doesn’t matter.

Reading books is definitely more educational than reading Facebook.

If Facebook had existed back in Alice’s time, her life would have been much more fun. She could have looked at pictures day in - day out. She could have engaged in endless discussions. She could have delved into the White Rabbit’s existential problems for hours. And she could have “like”- clicked the Mad Hatter’s attitude a thousand times.

But Alice comes from a book. And books give us stories and paragraphs that feed us with ideas. The books we’ve read are often pure inspiration. And social media gives us the chance to inspire our friends with quotes from the books we’ve read.

This is a call to arms against Facebook spam. To hell with those free iPhones and Farmville cows. We’re going to fight with quotes. The quotista revolution is here.

Quotistas! – rise up and make Facebook more intelligent!

On Sunday morning (August 29) at 10 am (GMT+2) the Shared Quoting Experience starts at www.quotista.com. Let's show Alice what a (face)book is really for.

minu idee Garage48 Tartu ürituse jaoks

2010-08-26T16:33:00.007+03:00

Osalen homme, ülehomme, pühapäeval Tartus üritusel Garage48, kus 48 tunniga üritatakse väikestes meeskondades luua mõni startupi prototüüp. Kuna ideid saab esitada igaüks (või tähendab mina peaksingi esitama , sest olen osalejate all kirjas kui Team Leader/Project Manager), siis siin on minu idee:

Personal elections tracker

A web and mobile application, where you record WHO you vote for, and WHY. You must log in with ID-card or Mobile ID. Everyone has one vote and one comment. You can keep you choice in private or make it public.

This application has two main purposes:

* You can look back to your previous elections and votes to inform your future choices,

* If many people make their choice “public” before the next elections, it would have major effect on elections innovation. Maybe it's time to move beyond “secret elections”. It is an opportunity for everyone to make their vote count more in the political process by contributing it to the public debate.

Võib-olla oleks aeg 2011 korraldada "avalikud valimised", kus iga hääl loeb. Loeb rohkem, kui klõps arvutis või rist paberil. Võib-olla on võimalik, et inimesed on valmis oma sotsiaalvõrgustikuga jagama oma poliitilist eelistust ning õppima teiste arvamustest. Võib-olla on aeg, kui poliitikute käsilased hakkavad oma nime alt kirjutama, et miks mõni poliitik on teistes parem. jne.

Sama mõte HumanIPO lehel.

See on lihtsalt üldsõnaline kokkuvõte mõttes, mis võib-olla osutub väljavalituks, võib-olla mitte. Igatahes pean ma seda homme ingliskeeles 90 sekundiga presenteerima. Päris hirmus, pole ammu ingliskeelt ametlikult rääkinud, raudselt ei tule mõned sõnad meelde.

Ideedest valitakse välja inspireerivamad ja nii ma siis homme õhtust pühapäeva õhtuni ühte neist kütan. Loodetavasti tulevad lahedad 48 tundi.

Tundest, mis kaasneb šokolaadi söömisega ja selle tunde jagamatusest

2010-08-26T15:07:00.003+03:00

Mõni päev tagasi jagasin linki Cadbury uuest reklaamist, kus jaanalind hüppab lennukist alla. Mul on selle reklaami üle väga hea meel, sest see on üks lemmikuid sel aastal. Nähtavasti ei võida see reklaam ühtegi väga suurt auhinda (mitte, et auhinnad midagi loeks, populaarsus nagunii tagatud), sest paari aasta tagune Cadbury gorilla sai kõik, mis saada ja võtta oli. Cadbury gorilla oli/on nii suur reklaam, et ma isegi mäletan, et kuidas ma seda esimest korda vaatama sattusin. Jens saatis tööl üldlisti e-maili pealikirja "tosi kõva reklaam". Igatahes on mul hea meel, et Cadbury väga täpselt oma loomaemotsiooni teemat jätkab, vahepealne kulmukergitamine polnud päris see (Kuigi kulmukergitamine on väga pop reklaam, lihtsalt pole päris minu maitse). Ja kindlasti on Cadbury teinud vahepeal veel vähem või rohkem silmapaistvaid reklaame, kuid ma tahasin peatuda neil kahel sarnasel, gorillal ja emul.

Tegemist on šokolaadi reklaamidega. Millised näevad tavaliselt šokolaadi reklaamid välja? Mmmm...näidatakse toodet ja õnnelike inimesi või tehakse nalja, aga siiski näidatakse šokolaadi mõju. See muidugi ei käi kõigi šokolaadi reklaamide kohta, kuid kodumaiste maiuste promo kohta oskan küll öelda, et šokolaad või šokolaadi komponendid peavad olema rohkem kaadris kui ca 2% kogu ajast. Nii gorilla kui jaanalind võtavad oma aja, et olla oma unistusega, et teha seda hullu asja, mida nemad teha ei tohiks. Ja see on mõnus vabadus. Täpselt sama mõnus vabadus on šokolaadi söömine. Ja mis põhiline, nii gorilla kui jaanalind käituvad väga enesekeskselt. Ega ka šokolaadi jagamine pole just väga grupiviisiline tegevus.

Ja mis põhiline. Need reklaamid on puhas stiil. Puhas stiil Cadbury brändile ja puhas stiil "A glass and a half full productions" produktsioonile.

Ja mulle lihtsalt ka meeldivad loomad. Ei sinna ole ka midagi parata.

Miks portfoolio on tähtsam kui CV

2010-08-23T13:03:00.002+03:00

Mõni aeg tagasi sain valmis oma portfoolioga martkase.tumblr.com, mille eesmärk on küll puhtalt äriline, aga siiski-siiski sundis oma tehtud tööde üleskirjutamine ka filosoofiliselt läbi mõtlema, et mida ma oskan ja mida ma teinud olen. Ei ole üldse lihtne inimesel mõelda ja struktureerida, mida ta oskab. Nägin kurja vaeva, et portfoolio projektid välja valida.

Nüüd olen veendunud, et iga inimene peaks ise proovima pikemalt kirjutada, et mida ta elus teinud on. Iga inimese töö on huvitavam kui faktid CV-s.

Haridus on tähtis, aga julgen julgelt väita, et ükskõik millisel elualal maksab (Eestis) haridus järjest vähem. Loeb see, et mida Sa reaalselt teinud oled ja kellega koos teinud oled. Mul on kaks kõrgharidust, aga suuremalt jaolt on need olnud kohustuslikud silmaringi laiendamiseks ja mõtlemise arendamiseks. Siilmaring ja mõtlemine on väga tähtsad, kuid iseenda üle mõtlemine ei too kahjuks raha sisse ega ole ka teistele inimestele väga väärtuslik. Ma ei ütle, et elus maksavad ainult teod, aga sind arendavad tööalaselt vaid projektid, millega oled seotud ja inimesed, kellega teed koostööd.

Seega, ma arvan, et igal inimesel tasuks kirjutada, et mida ta oskab. Võib muidugi väita, et portfoolio formaat sobib pigem nn. loovinimestele (disainerid, programmeerijad vms.), aga oleks väga-väga punk näiteks lugeda ka ehitaja või õpetaja portfooliot. Portfoolio koostamine annab inimesele võimaluse tuua välja, et mida ta arvab oma ametist ning mida ta on teinud sellist, mille poolest ta on teistest erinev. Iga inimene on erinev.

Seltskonnas tavaliselt ei meeldi inimestele rääkida oma tööst, sest nad arvavad, et see on ilgelt igav. Aga esimest korda sellest kuulda pole kellegi jaoks igav. Iga töö on täpselt nii huvitav, kui huvitav on see tegija jaoks ja kuna on aeg, kus maksab rohkem selle sõna, kes rohkem endast räägib, siis portfoolio koostamine ja järjepidev uuendamine tuleks selgeks õpetada keskkoolis.

Ma ei ütle, et mu portfoolio on hästi tehtud. Ei hakanud eraldi domeeni ostma/maksma, tegin selle leitud Tumblri portfoolio põhja peale. Aga ta on ülevaatlik ja lihtsasti haaratav ja algusest lõpuni mu enda poolt tehtud. Portfoolio peab olema lihtsalt haaratav.

Ma ei mäleta, millal ma pidin kuhugi oma CV-d esitama või näitama. Võib-olla tuleb seda varsti teha millegi taotlemiseks, aga CV ei kõnele. Saan aru, et CV-sid on vaja, et saaks inimesi hinnata sarnaste mõõdupuude järgi, aga see on igav ja selline mõtlemisviis on igand ajast, mil Internet polnud veel levinud. Portfoolio tundub hea formaat, see on midagi CV ja essee vahepealset.

Seega võiks portfooliod saada rohkem sõna ka väljaspool disaini- ja fotomaailma. Võib-olla pole portfooliod soositud suuremates firmades töötavate inimeste tööandjate poolt, aga tegelikult võiks portfoolio just inimese väärtust esile tuua ning väärtuslik ja oskuslik inimene on iga tööandja rõõm.

jalgpall veereb hästi

2010-08-23T07:22:00.004+03:00

Teatan jällegi, et mu jalkavõistkonnal läheb väga hästi. Mul pole muud, kui kirjutada kokkuvõtteid nagu näiteks eilsest mängust või nädala eest. Teinekord kirjutab ka Jaak kokkuvõte, nagu näiteks Väikese Karika poolfinaalist. See jalkameeskonna kodulehe täiendamine värskete mänguülevaadetega on mõnes mõttes meie meeskonna ainulaadne hobi Eestis ja meeskonna kodulehe külastatavus püsib tänu sellele stabiilselt kõrge.

Ja nii jääb mul ainult kõiki inimesi kutsuda 31. augustil Kadrioru staadionile, kus kell 17.45 algab Väikese Karika finaal HÜJK Emmaste - FC Puuma. Ma ei saa lubada, et ma kindlasti saan mänguminuteid, aga ma saan lubada, et staadionile tuleb vähemalt veidikegi rahvast. Praegu teeme oma meestega kõik selleks, et rahvast oleks, kutsume sõpru ja tuttavaid. Nii, et kui Sul on aega 31. augusti õhtupoolikul, siis oled lahkesti palutud mängule.

Ja tänu Teele ja Kaarle ja Sergo abile saime valmis ka finaaliks väikese reklaamklipi. Püüame rahvast staadionile saada kõigest väest.

Seekordsed avastused ja tegevused maal

2010-08-16T12:13:00.003+03:00

Veetsin järjekordsed kaks päeva maal tööd nikerdades. Sain kolmele aknale uued klaasid ja uued liistud ette. Juhei. Nüüd on kena vetsust õue kaeda.

Kas te olete sellise disainiga vahvlimasinat elus näinud? Leidsin gaasipliidi alumisest sahtlist, kuhu vist ei olnud enam aastakümneid vaadatud. See mudel on vist kõvasti vanem, kui need tuttavad ja bravuurikad vahvlimasinad, mida meie tunneme. Või on lihtsalt teise tootja riist? Igatahes tuleb kuskilt muretseda uus toitejuhe ja proovida, et mis mekki vahvlid selle masinaga tulevad.

Ja milline sisemine muster on masinal! Imetlega, puhas kuld.
Ja oli aeg, oli aeg gaasipliidil ja balloonil köögist välja kolida. Mis saab tühjast balloonist? Osavamad teevad sellest barbecue ahju küttekolde, vähem osavamad teevad saunaahju veepaagi, mida mina välja võlun, ei tea, igatahes keevitanud pole ma kunagi.
Ja muidu oli seekordse maalkäigu põhiline eesmärk tõsta köögipõranda äravajunud nurka ja see mul hea külamehe Ahti eestvedamisel ka õnnestus. Kui kenasti on ikka 70 aastat tagasi õhku põranda alla jäetud, et midagi mädanema ei hakkaks ja kui kena liiva tuli põranda alt välja. Lihtsalt tuli ühe ristitala alla panna uus kivi ja põrand sai omale kohale.
Sõitsin maalt tagasi pühapäeva hommikul stardiga kell 6.30. Kui ilus on udu looduses.

Müügis kaks autot. Renault Clio ja MINI Cooper

2010-08-12T13:40:00.005+03:00

Kuna autod ei mahu enam maja ette ära, siis müüme kaks tükki maha.

Autode fotod ja tehnilised andmed on lingitud Auto24 portaalis. Ma kirjutan, et miks mina kumbagi autot ostaks ja mille üle järgi mõtleks.

Renault Clio Storia 1.2 43 kW 2007. aastast - Põhimõtteliselt ei võta see auto bensiini. Ta võtab tõesti vähe bensiini võrreldes pere teiste autodega (Ford Focus, MINI Cooper). Clio on ruumikas auto olenemata oma väiksusest. Koeri saab sellega edukalt vedada, samuti ehitusmaterjali. Tegelt ka. Mõeldud liikuvale inimesele, kes ei eputa, vaid sõidab. Loomulikult pole selle auto juhtimismugavus maailmaklassist, kuid sõidab juht, mitte auto. Ka karmis talvekliimas on edukalt kõik sõidud ära teinud nii mõnigi õbluke neiu kui turske härrasmees.

MINI Cooper 85 kW 2003. aastast - See on ilus auto, see auto avaldab muljet. Seda autot on äärmiselt hea juhtida ning selle autoga on äärmiselt mugav kaasreisjana sõita. Puhas stiil, puhas disain. Kui ainult võrrelda näiteks Clio kütusekuluga, siis kütust kulub MINI-l rohkem. Aga kaupa saab ikkagi ka MINI-ga vedada, kuid pole niivõrd soovituslik. Pigem ikka selles autos ringi tuisata ja tunda end disainitult vabana.

Et kui oleksid huvitatud ühe neist autodest ostmiseks, siis vaata lisa Auto24 lehelt (tehnilised andmed ja hind jms). Ja võta julgesti kontakti Teelega (teele.ardel ät gmail.com), et autosid oma käega katsuda, vaadata.

Suvi on ringi sõitmise aeg. Minagi asun täna hilisõhtul jälle rooli, et jõuda hilis-hilisõhtul maale.

Hauka laadalt saime õlut ja seebi

2010-08-09T09:03:00.004+03:00

Käisime laupäeval Antslas Hauka laadal. Vähemalt kümme aastat polnud käinud, olin ca 8-aastane, kui sain sellelt laadalt oma elu esimese vikati. Lastevikati. Praegu vikateid ei müüdud, ega leidnud ka traadist korve. Pool laata koosnes kirega ettevõtluses pusivatest kaupmeestest, silma jäi FIE formaat, kas tõesti on kuidagigi FIE-ks olemine kaupmehe jaoks põhjendatud, miks mitte OÜ?

Ja muidugi oma toodangu ja tegevuse eksponeerimine (flaierid, kodulehe aadressid jms), see vajaks väikeste kaupmeeste juures rohkem tähelepanu. Tähtis on ju luua ka püsisuhteid klientidega ja kust kliendid ikka infot mujalt saavad kui Internetist.

Pool laata oli Kadaka turg. Odavad riided ja jalanõud. Arusaadavalt inimestele, kes linna nii tihti ei juhtu, ka selliseid lette on ka vaja. Hea valik oli laadal istikuid. Ka sinke, vorste, kala ja leiba oli. Aga meie lemmik oli Mardimäe ökotalu poolt pakutav koduõlu. See oli tõesti maitsev ja palava ilmaga sobis ideaalselt.

Ostisme ka ühe seebi, nn. "vana aja seebi". Nöör keskelt läbi, saab laest alla riputada. Mulle meeldib käsi pesta päris seebiga. Eks näis, kas see seebi laest alla riputamine ka funktsionaalseks osutub või hakkab seep nööri otsas nagu pendel mööda kööki õõtsuma.

Eks see laat on piirkonna tippsündmus ja eks seal Antslas sel kahel laadapäeval ka igas hoovis käib võtung. Laupäeva hommikul oli tuikujaid juba märkata. Aga eks see kõik käib Eesti laada juurde. Liiga korralik ja disainitud laat, ei pruugi üldse mingi õige laat olla.

Miks mul on Google Wave'i kadumise pärast kahju

2010-08-05T15:37:00.000+03:00

Mina kuulun nende väheste hulka, kes Wave'i aeg-ajalt ka kasutab/kasutas. Algatan seal mingeid projekte ja löön kaasa teiste algatustes. Ei satu wave.google.com aadrssile nii tihti kui docs.google.com, aga kolm-neli korda nädalas kindlasti. Wave on hea keskkond mõtete solgutamiseks, mis nõuavad aega. Saab kaasmõtlejate varasematele mõtetele vahele kirjutada jms.

Mis Wave'i puudus oli, oli loomulikult see, et ma oma iPadist ja iPhonest ei saanud sinna ligi. Ma ei tea, mis mul parajasti käes või lähim on, kui mingist varasemast mõttest mõte tekib ja mõte on vaja siis kiiresti õigesse kohta üles kirjutada.

Wave oli liiga keeruline, enamus mu kaastöötajaid ei oleks seda hakanud kunagi kasutama. Endiselt käib üks suur attachmentide saatmine e-mailiga ja lõppu ei näi tulevat. Aga Wave oli mu arust päris konkreetne üritus selles suhtes.

Vaatlen grupitööristu, mis ei asenda Wave'i:

Skype chat - kasutan pea iga päev, aga tööjuttu ajan harva, pläkutan sõpradega. Suur puudus võrreldes Wave'ga on see, et ma ei saa muuta eelnevalt kirjutatut. Samuti pole mu Skype kontaktide hulk nii suur, kui palju on inimestel gmaili aadresse. Mulle valmistab teatud sisemisi komplikatsioone võõra inimese lisamine skype kontaktiks, wave's oli võõra inimesega suhtlemise alustamine ja suhtlemine lihtsam.

Google Docs - on individuaalsete dokumentide kirjutamiseks suurepärane tööriist, aga teistega koos ühte tekstifaili seal toimetada ei ole harjunud. On tekkinud kõrvale ka chati aken sinna, aga võrreldes Wave'ga tundub see ei liha ega kala.

Wiki - ausalt öeldes pole kunagi kasutanud, kasutavad vist vähesed.

Panen kirja nõuded, mis grupitööriistale esitaksin:

* Peab olema äärmiselt lihtne inimesi lisada ja võimalikult paljud inimesed peaksid asja ka päriselt kasutama.

* Peab olema muudetav ja vaadatav nii telefonist, iPadist kui kõigist arvutimarkidest.

* Peab olema muudetav varasem tekst ja teiste kirjutatud tekst.

Kahest esimesest nõudest polnud Wave'i puhul kumbki täidetud, kuid midagi temas oli. Ning pakun, et olukord grupitööriistade sektsioonis läheb aina kirjumaks. Ja kindlasti kasutan Wave'i aasta lōpuni, sest punk on kasutada midagi, mille surm on teada.

Ja punk on see, et milline kamm ja kammajaa ikka nende Wave'i kutsetega oli.

Millist grupitööriista sa igapäevaselt kasutad ja miks?

Kommenteerides Sass Henno kommentaari minu sõnade kohta

2010-08-05T02:13:00.002+03:00

Juhtus järgnev lugu:

Mu eelmise postituse korjas üles Postimehe E24 portaali toimetaja, küsis viisakalt luba avaldada, ma lubasin ja muutmatul kujul uudiseks (koos korrektse viitega) see mu eelmine postitus ka toimetati. Minu viga, et ajakirjanduse tarbeks postituse sõnastust veidi ei pehmendanud. Postituse mõtet või sisu ei oleks pehmendanud, võib-olla veidi sõnastust. Ajakirjandus ja blogi on lihtsalt erinevad formaadid.

Ühesõnaga, ülesse mu postitus läks ning sai ühe järgneva kommentaari:

Olen oma blogis analüüsinud, kiitnud ja laitnud varem mitmeid reklaame. Nii kodumaiseid kui väljamaised ning kindlasti teen seda ka edaspidi. Kodumaiste puhul usun, et põhjendatud arvamuse välja ütlemine aitab kaasa üldise reklaami taseme ja mõttemaailma paranemisele. Mul on täiesti ükskõik, kes on reklaamide autorid. Kui reklaam on Internetti üles riputatud, siis ma teda ka vaatan ja kui reklaam on millegipoolest tähelepanuväärne, siis ma reklaamist ka kirjutan. Vaatan kui neutraalne reklaamivaataja, inimene, kes vaatab keskmisest rohkem reklaame.

Ja oma postitust teisipäeval kirjutades ma ei olnud kursis, et rapsiõli kampaania taga on reklaamiagentuur Kontuur. Lugesin seda järgmine päev, kuigi jah seda oli mainitud varemgi.

Mis mind Kontuuri töötaja Sass Henno kommentaari juures häirib on see, et tegemist on isikliku rünnakuga, mitte analüüsi või mõttevahetusega konkreetsest reklaamist. Mina analüüsisin reklaami (kuigi karmilt ja ülevoolavalt), aga Sass Henno kirutab isiklikku juttu.

“Teise reklaamiagentuuri laualt raasukesi sööva dramaturgi sulest üsna vääritu analüüs, või mis ;)”

Ma elan maailmas, kus ei pea kõiki inimesi üksteise konkurentideks, eriti siis, kui konkurendid nad ei ole. Sass, mu Mõte OÜ teeb koostööd hetkel rohkem kui ühe reklaamiagentuuriga + otse klientidega, nii et kellegi kindla laualt “ma raasukesi ei söö”.

“Velvetis pole autori ideed noortekonkursist kaugemale säranud.”

Sass, ma ei tööta enam 2 aastat Velvetis ja sel ajal, kui töötasin, siis särasin kaugele. Eriti oma ideedega. Ja loomulikult nagu head sõbrad ikka, teen ma mõnikord osasid asju Velvetiga koos, sest nad on head tüübid. Ja nende ideedega, mille kallal koos nokitseme, nendega ka särame.

“NO teatris jääb ka loovsisu väheks.”

Sass, ma ei tööta enam Teater NO99-s. Ja see, kas Teater NO99 säras nii koos minuga ning säras ja särab ka ilma minuta, see jäägu igaühe maitse otsustada. Mina arvan, et see on Eesti parim teater ja mul oli au nende loovsisus kaasa rääkida.

“Aga kui on vaja konkureerivat maaslamajat peksta, siis saab artikli kokku küll.”

Arvan, et Sass Henno ega Kontuur pole minu konkurendid. Sass Henno oskab minust palju paremini proosat kirjutada ning Kontuur on suur ja paljude töötajatega agentuur, kelle sarnaseks mu Mõte OÜ nähtavasti kunagi ei saa.

Maaslamajale ma ei tunne kaasa, sest maaslamaja on Eesti mõttes väga hea kampaaniaga hakkama saanud. Teema on kuum, põhimõtteliselt Eesti väiksuse puhul suurte kampaaniate puhul muu ei loegi.

Ja maaslamajale ma ei tunne sellepärast kaasa, et päris kategoorias on see nõrk reklaam nii oma ideelt kui teostuselt. Ja ma olen valmis diskuteerima sel teemal ilma isiklikuks minemata.

Ja nagu keegi on öelnud artikli kommentaaris ja mina selle postituse alguses, et artiklit ma pole kokku pannud, vaid see on võetud minu blogist.

“Võiks üht erakonda soovitada, kui avaldus veel juhuslikult kirjutamata.”

Kui Sass Henno viitab oma naljaga poliitilisele ärapanemise võttele, siis oskan ma ainult kommentaariks öelda kogu tema kommentaari peale, et ta ise valdab neist ühte briljantselt.

Ja veelkord. Ma ei soovi olla kellegi konkurent või arvustaja, ma tahan, et lihtsalt tekiks mõnikord reklaamide üle rohkem sisulist diskussiooni ja oma blogis ka mõnikord seepärast kirjutan.

Ja pean õigeks, kui inimesed arvavad ja kirjutavad, sest see on üks väga võimas võimalus maailma arendada.

Rapsiõli reklaamist ja reklaami mõttest

2010-08-03T17:34:00.003+03:00

Asi pole Ku Klux Klan sümboolikas. Maailmas on väga palju reklaame, kus kasutatakse Hitlerit, natsisümboolikat, tulistatakse inimesi surnuks jms. Asi on selles, et mis on reklaami mõte ja kuidas peaks vaataja reklaami mõistma.

Reklaamis loeb kokkuvõttes ainult üks asi. Mis on insight, mida võimendatakse. Kuidas insighti võimendatakse ning kas see, mida öelda tahetakse tuleb ka kõigile inimestele arusaadavalt välja.

Proovin rapsiõli reklaamist aru saada:

Kamp mehi on kuskil keldris ja pobiseb väljamõeldud keeles midagi imelikes kostüümides õlipudelid toki otsas. Tuleb naine, kes ütleb midagi väljamõeldud keeles ning võtab ühe pudeli ära ning ütleb, et varsti saab süüa. Üks meestest võtab mütsi peast ära.

Reklaami mõte ja insight: "Rapsiõli kasutavad debiilikud" või "Rapsiõli on debiilikutele."

Subtiitritega üritatakse lugu ja insighti seletada (et mehed pomisevad midagi kasulikest ainetest, mis on rapsiõlis), aga mitte midagi ei jõua kohale nii, et see lõpusloganiga "Rapsiõli saladus peitub tervislikkuses ja heas maitses" arusaadavat tervikut moodustaks.

Ühesõnaga, Ku Klux Klani võib küll panna reklaami, aga reklaamis olev lugu peaks töötama ka ilma selleta. Praegu ei saa midagi aru. Ja tekkinud poleemika ning ärapanemine on loomulikult lõbus, aga see ei tee Eesti reklaame paremaks.

Mõelda tuleks, et kuidas tootele lisada looga väärtust, mitte teha piinlikku poleemikat ja rääkida kahtlasi naljalugusid. Nalja peaks loomulikult ka tegema, aga nalja all peaks jooksma tõene lugu.

Linnupesa maal majauksel

2010-08-02T08:10:00.002+03:00

Lind ei vaata, kuhu ta pesa teeb. Maal on maja välisukse kõrvale seina külge mingist ajast jäänud selline lindude talvel söötmise väikene kohakene. Pole olnud kasutuses aastaid, lihtsalt ripub seal. Nüüd juhtus nii, et avastasime paar nädalat tagasi, et üks lind (vist tihaseline) on sinna varikatusega kasti teinud pesa ja munenud munad. Ja alati, kui keegi maja uksest käis, siis lind lendas pesalt minema. Mõtlesime, et nii need munad halvaks lähevad...

Aga imede ime. Ilm on olnud vist piisavalt soe ja linnuema on olnud piisavalt järjekindel. Kui reedel maale jõudsime, siis vaatasid pesast vastu linnupojad. Ema lahkub pesast iga kord, kui keegi käib uksest, pojad jäävad ootama. Istuvad seal kolmekesi koos.

Võib vast pidada heaks märgiks, et linnud tahavad inimesele nõnda lähedal pesitseda. Samas, see on ehmatav, kui uksest välja astud ja ehmunud lind pesalt stardib.

Aga eks need pojad lahkuvad pesast õige pea. Õpivad lendama ja läinud vast nad ongi.

Võiduka võistkonna komme

2010-07-24T10:54:00.003+03:00

Mu jalkameeskonnal läheb hästi. Pool aega läbi, pool hooaega ees. Hetkel oleme teises liigas kolmandal kohal, arvan, et enam allapoole ei lange, et pigem teises pooles võime esimest kahte suruda. Eile võitsime Vändras ja siin on videosse jäänud üks võiduka mängu traditsioon. Eks need sõjatantsud ole tänapäeval moondunud turvalisse vormi, aga täitsa kindel võib olla, et mehed, kes sellisest sõjatantsust osa võtavad, need laevad end positiivsuse ja energiaga.

Milliseid töid maal tegin viimase kuue päeva jooksul:

2010-07-21T21:17:00.000+03:00

- Saagisin mootorsaega puid, nii umbes keskmisi notte, mis olid jäänud laokile pärnaõite korjamisest.

- Trimmerdasin marja- ja õunapuuaeda, selle käigus sattusin herilaspesale, sain litaka nii käelabale kui põlve. Polnud hullu, paari päevaga paistetus kadus.

- Trimmerdasin tiigi ümbert, see osutus vastaskaldal suhteliselt keeruliseks järsu kallaku tõttu. Mul teeb muret see, et praegu tiigivesi nn. "õitseb", ega keegi ei tea, mis selle vastu aitaks? Kas see on tuuletute ja vihmatute päevade probleem?

- Lõhkusin saunapõrandast laudu ja betoonitükke välja, paar päeva hiljem said põrandaks asetatud kenad poest soetatud puurestid, kuid restide alune betoon jäi ajapuudusel sirgeks valamata. Nagunii tuleb kevadel suurremont saunas, ei teagi, kas enne jõuab seda betooni valada. Ei teagi hetkel, et mitu siseseina sauna alles jätta ja mitu juurde ehitada. Peab minema poodi ja ostma kaks raamatut - "Remont algajale" ja "Ehitus algajale".

- Patrullisin Elektritsentrumi mehi, kui nad paigaldasid õuele sissetulevat uut elektriposti ning siis ka neilt kiirkorras tellitud õuesisest maaalust kaablit majast sauna ja lauta. Peab ütlema, et elektrimeeste kopamees silus peale kaevamist õuepinnast palju siledamaks kui ca nädal varem tegutsenud veemeeste kopamees. No muidugi oli veemeeste kopamehe tegutsemise ajal ka sadu.

- Koristasin elektrimeeste poolt maha saetud oksi ja võsa.

- Külvasin muru maja juurest sauna juurde, sest selle trassi all asub nüüd veetorustik (ca meetri sügavusel) ja elektrikaabel (ca 70 cm sügavusel).

- Lõhkusin heinaküüni eestseina ka maha. See oli viimane detail, mis oli paariks kuuks peale eelmist lammutust püsti jäänud. Lõhkusin vaikselt, ainult haamrit kasutades, naelad üritasin viimseni laudadest kätte saada. Emotsionaalselt kallid heinaküüni uksed tõstsin hingedelt rahulikult maha.

- Heinaküüni lammutuse käigus lõin maa ja taeva vahel kõikudes lauad ette lauda lakaluugile, mis oli pärast heinaküüni kadumist jäänud tuultele liiga avali.

- Maaköögis algas remont. Või õigemini esialgu lammutus. Tükkideks sai võetud emotsionaalset väärtust omav kõrge vanaema seinakapp ning seintelt lendasid kolm kihti tapeeti ja imelik soojustusmaterjal, välja koorusid imekenad palgid. Kapi kadumise tulemusel tekkis maakööki enneolematult palju ruumi juurde. Nüüd tuleb köögi remonti õige pea jätkata. Nn. "less is more", kõigepealt puit puhtaks.

Käisin üle pika aja maal liinibussiga. Olgu õnnistatud Sebe Kõu internet, et need tegemised kirja panin. Valga - Tallinn neli tundi lendlevad mööda, eelkõige tehes kirjatöid, mille tähtajad olen untsu keeranud, sest tegin maal pruunistudes viimased kuus päeva reaalset tööd.

Olgu õnnistatud Pikkjärv ja suur tiik maaõues. Ainult, et need jultunud toonekured hoiaksid me konnadest eemale. Olgu õnnistatud karusmarjad ja herned. Olgu õnnistatud keefir kamaga. Lihtne elu on mu elu.

Mis saab siis, kui televiisorisse jõuab Internet?

2010-07-15T07:36:00.005+03:00

Paljud vist ütlevad sellise pealkirja peale: "Mul ei ole televiisorit juba viis aastat!".

Teised ütlevad, et "Aga mul on juba televiisoris Internet."

Jah, eks osades digiboxides vist on jah midagi Interneti taolist, et saad valida erinevaid filme jms. aga see pole päris Internet. Ning Apple TV sisaldab küll vist päris Internetti, kus iTunesi kaudu saab vaadata filme ja YouTubet, aga pole see Apple TV siinmail nii levinud ning on ka siiski suletud platvorm.

Televiisorisse Interneti jõudmine oleneb vist eelkõige ikkagi telekatootjatest, mitte teenusepakkujatest. On vist neil uutel-uutel televiisoritel wifi vms. sisse ehitatud.

Küsimus on, et kui Kanal 2/ TV3/ ETV-d näitavates telerites hakkab olema Internet, et kas siis me näeme erinevaid reklaame? Põhimõtteliselt on vastus "jah", aga kas ja millal see Eesti puhul teostub, ei tea.

Arvatakse, et õige pea toimub reklaamimaailmas muutus, mis on palju suurem Interneti leiutamisest. Reklaami suunamine ainult teatud vaatajatele vastavalt vaatajate harjumustele, on kordi effektiivsem kui praegune "one size fits all" strateegia. Muidugi on Eesti puhul mahud nii väikesed, et ei tea, et kust võetakse see raha, et toota erinevatele sihtrühmadele erinevaid reklaame, mida näidatakse samaaegselt.

Kuid lisaks reklaamile teostub Interneti jõudmisel televiisorisse veel üks suurem muutus. Võib-olla oled Internetis vaadanud mõnd (spordi)ülekannet, kus ülekande akna kõrval on tekstivestluse lahter. Seda võib vist pidada tuleviku televiisori primitiivseks prototüübiks. Televiisori vaatamine muutub üha enam sotsiaalseks tegevuseks. Inimesed tahavad oma mõtteid jagada ning kui inimesel pole televiisori ees istumas kõiki arvamusliidreid, siis ta otsib nende arvamusi Internetis. Küsimus on muidugi, et kuidas telepildi pakkujad filtreerivad oma pildi kõrvale välja kõige atraktiivsemad arvamused, aga ma arvan, et see on võimalik, et tekib mingi uut tüüpi toimetaja.

Vot see vast on õige reaalsem utoopia, mis Cannesist meelde jäi.

MM-i lõpetuseks

2010-07-12T16:42:00.003+03:00

Kuidas elada ilma jalgpallita. Õnneks mina ei ela. Mul on oma meeskond, omad mängud ja omad trennid, millesse kahjuks ma suvel nii tihti ei jõua, kui peaks ja tahaks. Vaja olla maal, vaja tegeleda tööga. Aga eile lõppes MM. Oleks öeldud enne turniiri, et Hispaania võidab, siis ma oleks olnud rahul, et ilus jalgpall võidab. Aga finaalis olin Hollandi poolt, sest Hispaania ilus jalgpall oli kogu turniiri kaunis mannetu "oma äravõtmine". 1:0 ja 1:0 ja 1:0 ja 1:0... See ei olnud loov ega väga meelelahutuslik. Minu kolm lemmikvõistkonda MM-l olid Holland, Ghana ja Uruguai. Holland sellepärast, et tõestas, et staarid sõna otses mõttes on tänapäeval ka koondiste mängudes võimalikud. Robben ja Snijeder on staarid ja täiesti õigustatult. Ärge tulge rääkima, et kuidas Robben finaalis luhtas kaks head võimalust, rääkige kuidas Robben need võimalused tekitas. Forlan valiti õigustatult MM-i parimaks mängijaks, milline tööeetika ja suhtumine, puhas inimese sisemine ilu. Ja Ghana, vaene Ghana, kohutavalt loovad mängijad, ettearvamatud ja meeletute eeldustega. Ma arvan, et 2014 MM-il võib Ghana vabalt lõpuni minna. It's time for Africa...

Kolm parimat reklaami maailmas 2009

2010-06-30T12:32:00.006+03:00

Cannesi reklaamifestivali lehel on hetkel (paar nädalat) üleval kõik võitjad. Reklaamis, turunduses läheb pind ainult sogasemaks ja laiemaks, teinekord kirjutan sellest, et mis tulevik toob. Aga hetkel näited kõige kaunimatest võitjatest. Ehk siis filmikategooriast. Grand Prix ei olnud see aasta minu arust särav, mulle näiteks absoluutselt ei meeldi see Old Spice reklaam. Nõmedatesse toodetesse ma ei usu.

Ennustasin täppi filmikategooria kolm kuldlõvi. Need järgmised kolm on absoluutselt mu lemmikud ja mul on väga hea meel, et need said suure tunnustuse osaliseks. Need kolm reklaami on loovuse ja teostuse maailma tipptase.

Canal+/Closet - storytelling hardcore

Loo ja karakteri tähtsust rõhutati peaaegu kõigil seminaridel, et ükskõik mis kampaaniat või turundust teed, et ükskõik palju loodad Facebooki või Twitteri peale, siis peab alati olema lugu ja peab olema karakter. Lihtne ja lööv, kuid puudutav. Ja mida teeb Canal+ selle reklaamiga, rõhutab ja demonsteerib veelkord, et mis on lugu. Et kuidas lugu üles ehitada ja kokku tõmmata. Et kui geniaalselt arusaadav ja maine võib olla hullumeelne lugu. Puhas kuld.

Puma/Love = Football - emotsioon hardcore

Emotsioon loeb. Aga lükka see emotsioon nendele, kes emotsioneerivad kõige rohkem. Emotsioneerivad jõuga, nii, et maa on must. Jah, need on jalgpallifännid. Aga pane nad laulma ilusat laulu. Pane nad laulma ilusti, jõuga ja emotsiooniga ja sa saad midagi väga stiilset. Sama stiilset, kui on Puma kaubamärk. Kuradi geniaalne, lihtne ja puhas. Kuratlik jääb see kummitama.

Johnnie Walker/The man who walked around the world - hardcore näitlejatöö, hardcore tooteeksponeerimine, hardcore formaadist väljaminek

See reklaam on üle kuue minuti pikk. Ja sa ei jäta selle vaatamist pooleli. Lihtsalt see on nii hea, lihtsalt see tüüp ja tema rännak on niivõrd haarav. Nagu ka see, et sul tuleb lihtsalt nii stiilse joogi maitse suhu. See on meeletult täpne reklaam. Keep walking!

Neid kolme reklaami ühendab üks asi - need ei ole massitooted, need on väga keeruliselt välja mõeldud väga lihtsad asjad, mis on kõigile arusaadavad. See on geniaalsus. Mitte teha midagi erinevat, aga teha midagi erinevat kõigile. See on täna hullult raske.

Pariisi geiparaadi parimad kostüümid

2010-06-30T10:33:00.006+03:00

Olin Pariisis ja kas nägin/kuulsin midagi Offf festivalil sellest teinekord. Teinekord ka Pariisi ilust ja parkidest ja kohvikutest ja atmosfäärist. Juhtus nii, et just eelmine laupäev toimus Pariisis suur geiparaad ja loomulikult suundusime seda väljanäitust vaatama. Jagan auhindu. Fotode autor Teele Ardel.

PARIM SABA - UUSIPESA

PARIM VANAKOOL - POLICEMAN

KÕIGE VABAM NAERATUS - MISS VALENTINE

PARIM TEHNOLOOGILINE LAHENDUS - MISTER BUTTERFLY

PARIM ARGIELU KOSTÜÜMIKIIKS - LADY MILITAR

PARIM TOON JA PARIM MAKEUP - SININE ON SINU SÜDA

Cannesi rannajalgpall

2010-06-28T05:28:00.004+03:00

Olin reisil, viis päeva Cannesis reklaamifestivalil ja neli päeva Pariisis. Reklaamifestivali kõige emotsionaalsem osa oli rannajalgpalliturniir (nn. loovinimeste world cup), kus juhtus selline lugu, et eestlaste ja lätlaste ühistiim saavutas kõrge teise koha. Eurosport oli turniiri peasponsor ja tase oli osade võistkondade puhul üpriski kõva. Meile tõid edu meeskonnavaim ja soov/oskus rünnata ja skoorida. Lõime turniiril osalenud võistkondadest kõige rohkem väravaid.

Alagrupi mängud:

Eesti - USA 6:1 - ameeriklased olid kogukad, aga entusiastlikud. Saime vaikselt end käima.

Eesti - Kanada 7:4 - hokirahvus olid sitked, aga mitte nii osavad ja kiired.

Eesti - Portugal 3:4 - Portugali pojad olid tehnilised ja meid tabas ebaõnn, sest üks meie põhimeestest (sitked lätlane) ei saanud vigastuse tõttu kaasa teha. Ning Portugali tabas õnn, kui nad 3:3 seisult lõid oma värava alt karistuslöögist meile ristnurka.

Liivi ordu koostöö paranes iga mänguga ning kasvas ka meeskonna ja poolehoidjate hing. Mõnusalt kõvasti kõlas üle Cannesi ranna "Võitle, Eesti, võitle". Jalgpall liidab.

Teisipäeva õhtul võtsime osa õdusast festivali avamisest ning magama, sest kolmapäeval kell 11 algasid otsustavad mängud.

Veerandfinaal: Eesti - USSR 5:1 - nii nagu Eesti võistkond koosnes eestlastest ja lätlastest, nii koosnes Team USSR võistkond venelastest, ukrainlastest jms. Ainult delegatsioonide suurused olid erinevad. Ja seekord pöördvõrdelised mänguoskustega. Kiiresti ja konkreetselt lõime oma väravad ära ning hakkasime valmistuma poolfinaali pähkliks.

Poolfinaal: Eesti - Brasiilia 7:1 - Brasiilia võitis veerandfinaalis Argentinat 3:2 ja bravuuri oli õhus palju, kuid enneolematult ebaloogiliselt sai selles mängus kõik kiiresti selgeks. Meil tuli põhimõtteliselt kõik välja. Meistermängumees lätlane Robert lõi ise või tõmbas kaitsjad enda peale ja söötis mulle. Teisel poolajal oli vahepeal seis 7:0. See võit jääb eluks ajaks meelde.

Finaal: Eesti - Holland 3:4 lisaajal (normaalaeg 2:2) - Rand oli rahvast täis. Viimast korda kõlas meie meeskonna sõjahüüd "Marika" ning vapper väravavaht Kristjan, kaks sitket läti kaitset, mina ja lätlane Robert astusime lahingusse. Mäng algas võitluslikult ja jõuliselt, Eurospordi kohtunik vilistas meie kasuks karistuslöögi, mille Robert kindlalt ära lõi. Sama kordus ka meie värava all. 1:1. Poolaja lõpus läksime juhtima, kui hollandlaste suur väravavaht ei suutnud mu vasaku litakat tõrjuda. Teise poolaja alguses oleksime pidanud 3:1 ära lööma, aga paar poolikut võimalust jäi kasutamata ja nii lõid madalmaade oranžid pojad pusimisest viigi. Lisaaeg 3 minutit. Vastased läksid pusinast juhtima ning siis viigistasin väravaga, mis jääb mind kauaks emotsionaalselt toitma. Tegin kahele vastasele keskväljal ära ning virutasin paremaga posti kõrvale siukese litaka, et pidin lihtsalt karjuma "Võta välja". Kuid pusinast lõid hollandlased veel ühe ning kõlas lõpuvile. Napp kaotus ja enneolematu teine koht turniiril.

Vaata videot turniirist.

Eestlastest käisid platsil: Kristjan Seema, Erkki Tuisk, Erik Roose, Alvar Jaakson, Urmas Villmann, Mart Kase. Lisaks neli vaprat ja osavat lätlast. Ilma nendeta poleks me pooltki nii kõvad olnud. Pri Baltika Forever! Meeskonna produtsendid Marika Jahilo ja Jaanus Lillenberg. Fotosid meeskonnast.

Farewell NO99

2010-06-18T21:16:00.002+03:00

Täna oli fiktiivselt mu viimane tööpäev Teatris NO99. (Ametlikult on juuli lõpp, aga vahepeal on kollektiivpuhkus.) Lahkun töölt omal soovil, sest otsin huvitavamaid ja inspireerivamaid väljakutseid.

Ma lõpetasin kaks aastat tagasi lavakooli ning suundusin tööle parimasse teatrisse Eestis. Ammendumine on lihtne tekkima, kuid 24 kuud on selgelt liiga ruttu. Mitte, et ma teaksin nüüd teatrist kõike, aga ma tean, et mu elu vajab rohkem funki ja tegusid. Rohkem kirge, riski, loomingut ja raha. Rohkem päevi, mil saan elada adrenaliinilaksust ja loominguhirmust.

Viimase kahe aasta jooksul oli eredamaks asjaks mu jaoks varahommikune lavastus “Startup”, sest oli meeletult tore pakkuda inimestele teatrit enne tööpäeva algust. Kommunikatsiooniprojektina oli edukas ja põnev ka Ühtne Eesti, mil 44 päeva kütsin projekti veebilehel ja sotsiaalmeedias.

Ka Teater NO99 tegevjuht Kaarel Oja lahkub töölt samal ajal kui mina. Võite sellest kõigest otsida mingit põlvkondliku vastuolu, kuid ärge mõelge intriige välja. Lihtsalt pole võimalik uskuda sellisesse teatrisüsteemi, kus on võimalused ja ressurssid väheste poolt kontrollitud ja meeskondlik avatud looming tegelikult puudub. Üldistamine on halb, aga julgen väita, et sama kehtib pea iga teatri kohta Eestis. Väjendite “teater”, “kunst”, “looming” all mõistetav on ühiskonnas liiga palju muutumas, et mitte panna tähele, et kuidas loojate peast on kadunud oluline. Tähtis on avatus, kaasatus ja protsess, aga neid pole.

Mult küsitakse iga päev, et mida ma edasi teen ja paljud arvavad, et mul on tagataskus “masterplan”.

Valetaksin, kui ütleksin, et mul pole mingeid mõtteid, mis edasi saab. Mõtteid on, kuid osad neist teostuvad nähtavasti alles mõne aja pärast ja osad on nähtavasti (hetkel) teostumatud.

Ja esialgu on mu mõtetes vaid reisimine ja maal konnadega tiigi ääres elu mõtte üle diskuteerimine.

Järgmist asja (asju), mis ma teen, teen ma kirega. Olgu see siis mu Mõte OÜ avalikumaks kasvatamine või mõni muu tegevus, mis on seotud loomingu, produtseerimise või reklaamiga.

Ja ma tean, et homme varahommikul väljub lennuk. Ja juba homme õhtul algab Cannes'is reklaamifestivali noortekonkurss, kus mina ja Teele-Reet paneme oma mõtlemise ja oskused proovile. Ja siis Pariis ja Offf.

trimmerdamine ja jalgpall

2010-06-14T09:47:00.006+03:00

Trimmerdamine on suhteliselt eksistentsiaalne tegevus. Mulle meeldib. Trimmerdasin laupäeval maal ca seitse tundi. Alguses 2.6 millimeetrise tamiiliga ja siis langetasin kettaga pikemat mahalangenud heina. See trimmer on meil maal olnud ca 13 aastat ja sellega on trimmerdatud nii kive, puid kui nõgeseid. Töötab ja raiub.

Trimmerdamine on väga tehniline töö. Igaüks oskab trimmerdada, kuid hea trimmerdaja on see, kes trimmerdab ühtlaselt. Tutid tahavad vägisi püsti jääda. Trimmerdamine on mõnus.

Nädalavahetusel välkusid maal tumedad pilved ja puhus meeletu tuul, kuid vihma ei sadanud. Vaatasin väikesest televiisiorist reede ja laupäeva õhtul MM-i mänge. Ikkagi tundub libe see pall. Kuid sakslased lõid asja eile käima. Loodame, et täna Holland ja Itaalia jätkavad sama bravuurikalt. Eile pidas ka mu teise liiga klubi HÜJK Emmaste järjekordse mängu, võtsime järjekordse võidu. Täna juba ootan, et millal saaksin kiire tööpäeva sees televiisori käima klõpsata.

Küsimusi iPhone 4 kohta

2010-06-08T09:52:00.006+03:00

iPhone 4 on oma kahe kaameraga tore mänguasi, kuid videokõned mind isiklikult ei eruta. Fotode ja videode kvaliteet ja netti laadimise kiirus erutavad. Nendest ei saa hetkel aru. Ma pole väga asjatundja, aga kas originaalis 5 megapixline kaamera nõrgaks ei jää, mu tuunitud iPhone 3G peale on 7 megapixlit. Ja mind huvitab heli salvestamise võimalused video puhul. Kui kaugelt ja kvaliteetselt on telefon võimeline heli salvestama. Nii video kui audio puhul. Neist parameetritest ei saa praegu aru.

Multitasking on loomulikult tore, loodan, et see mõjutab tulevikus positiivselt telefoniarvet. Kui ainult Skype harjumus inimesteni lihtsamini jõuaks.

Ja miljoni dollari küsimus: kaua aku igapäevasel kasutamisel vastu peab?
Kardan, et see vastus on üsna nukker.
Mahlakriis on käes.

koertenäitus

2010-06-07T00:37:00.005+03:00

Mulle meeldib elus igalpool huvitavates kohtades käia, kus on palju inimesi, kes usuvad iseennast. Nüüd olen ma ka koertenäitusel käinud. Laupäeval oli Kalevi Keskstaadionil miljoneid kroone ringi jooksmas. Kõik iganes tõud ning vähemalt kümne erineva riigi lipud mastis. Ja millist atribuutikat oli soomalastel ja teistel kirglikel koerteomanikel kaasas - telgid on veel väike asi, osadel olid ikka lauad kaasas, kuhu koer ülesriputati ja nii pidi lemmik jäädvustama mällu sirgelt seismise. Ja kuidas osad kohtuniku ees seisvale koerale piirde tagant lihapalle liputasid, et koer ikka täiesti sirgelt seisaks. Puhas kuld. Millised pühendunud hobiga inimesed. Ühel proual oli täpselt nii kõrge saksa dogi, et ta sai selle ümbert nagu mehe ümbert kinni võtta.

Miia polnud ammu näitusel käinud ja jõudsime vara ka kohale. Miia esines setterite naisseeniorite klassis. Paras ootamine ja mopsutamine.

Teele oli ringis tubli. Ja sama tubli oli ka Miia. Kohtunikult tuli hinne "suurepärane". Sama hinde said kümnest nais-setter-seeniorist viis koera, nii tuli uuesti teistega koos sirgelt seista, kuid siis praagiti Miia kaasasündinud konkssaba pärast välja. Nii, et väga tubli viies koht.

Mulle muidugi tegid kõvasti nalja paksud soomlased, kes pidid koeraga kohtuniku valvsa pilgu all ringe jooksma. Koerad oleks kenasti lidunud kasvõi sada ringi, aga mul oli tunne, et nii mõnelgi omanikul oli hing niidiga kaelas selle väikese jooksu peale.

Õhtul käisime teiste koerteomanikega koos grillimas. Kui palju asjamehi.

Pecha Kucha formaadist

2010-06-04T09:11:00.003+03:00

Eile oli teine Pecha Kucha üritus, mida olen aidanud korraldada/produtseerida/pakendada. Mõlemad üritused (Teater NO99 viies sünnipäev ja Fontes PMP kahekümnes juubel) on olnud suhteliselt edukad, aga seda järgmistel põhjustel:

* Kindlaks on määratud teema, mis kõlab piisavalt üleüldiselt.

* Teemast on kutsutud rääkima võimalikult erinevate valdkondade intelligentsed inimesed. Esinejate valik ja nendega koostöö on Pecha Kucha puhul kõik.

* Slaidid on enne sisse nõutud. Alati tuleb sündmusele formaadi loomiseks kasutada vaheslaide. Alati tuleb kasutada disainerit, kes pakendab kogu asja ning mudib ettekannete fonte, stiile veidi.

* Alati peab Pecha Kuchal olema võimekas moderaator, kes ei tõsta ennast esile, kuid juhatab esinejad sisse ja välja.

* Alati võiks vähemalt üks esineja olla professionaalne fotograaf/kunstnik vms., kes presenteerib üritusel visuaalset omaloomingut.

* Pecha Kucha puhul on eeltöö kõik. Loeb nii esinejatega suhtlemise aktiivsus kui see, kui palju esinejad ise kodus proovi teevad. See on halastamatu formaat ning laval võimendub kõik. Nii see, kui inimesel on mõte, mida räägib, kui see, kui ta lihtsalt keerutab. Ja loeb kergus, pole vaja mõtet jõuga pressida, kergelt öeldult on mõte palju jõulisem.

Pecha Kucha tundub mulle igav ja ülepingutatud, kui seda kasutatakse konverentsidel/koosviibimiselt, kus enam-vähem ühe valdkonna inimesed räägivad enam-vähem samast asjast. Aga formaadi võlu just ongi see, et 6.40 (ehk 20 slaidi per 20 sekundit slaid) avavad erinevad inimesed end ja oma maailma. Inspireeriv.

heinaküün

2010-05-24T18:43:00.002+03:00

Olen sel kevadel juba üsna mitu korda maal käinud. Tore. Need fotod pole tehtud eelmine nädal toimunud viimasest käigust. Need fotod on tehtud mai alguses. Aga see on olnud mu kevade üks suurimaid projekte. Vana heinaküün oli langenud nii loogu, et tuli maha võtta. Võtan rahulikult, haamriga lauad ja talad ühekaupa lahti, sest võimalik, et neid laudu ja palke kasutame mõne teise hoone parandamiseks ja miljööstamiseks ära.

See on aastaid ja helgeid päevi näinud materjal. Kuidas me väikesena selles heinaküünis trampisime heina kokku, et ikka rohkem mahuks. Kuidas me seal kukerpallitasime. Kuidas viskasime pihuga soola, et hein poleks talvel loomadele mage. Nostalgia on rõõmsameelne. Nüüd on uued rõõmud. Palju on sel aastal maal korda tehtud ja palju ootab veel ees. Puhas rõõm. Heinaküüni lammutus oli nii intensiivne protsess, et püksitagumik otseloomulikult rebenes õige mitmest kohast.

Ühtne Eesti suurkogu DVD

2010-04-27T14:43:00.005+03:00

Foto Kliff ja Klaus Stuudio

Midagi minu argipäevast. Arvan, et Ühtne Eesti suurkogu DVD on väga paslik mälestus/kingitus/õppematerjal/emotsionaalne etteaste. Tasub tellida. Kuigi laps on veel sünnitamata. Aga laps on juba päris palju ära teinud enne sündi.

See on hea asi kõigile, kes Saku Suurhalli mahuvad ja ei mahu 7. mail.

Ühtne Eesti suurkogust valmib DVD, ettetellimine algab täna

7. mail Saku Suurhallis toimuvast Ühtne Eesti suurkogust valmib Teater NO99 ja Allfilmi koostöös tipptasemel salvestus, mis antakse välja DVD-l ja Blu-ray plaadil 15. juunil 2010. Ühtne Eesti suurkogu salvestis sisaldab 7. mail toimuvat Ühtne Eesti suurkogu, valimiskoole ning eksklusiivseid fotosid suursündmusest.

Saku Suurhalli mahub 7. mail vaid 6500 inimest, aga huvi Ühtne Eesti suurkogu vastu on olnud kordi suurem. Ühtne Eesti tänab kõiki toetajaid ja poolehoidjaid. Ühtne Eesti suurkogu DVD on mõeldud kõigile inimestele, kes istuvad 7. mail Saku Suurhallis kui ka kõigile nendele, kes saali ei mahtunud. Tahame oma sõnumit ja mõtteid levitada võimalikult paljude inimeste hulgas ning jäädvustada Ühtne Eesti suurkogu Eesti rahva südamesse. Saku Suurhalli ees ega kuskil mujal ei ole 7. mail suuri ekraane, mis edastaksid suurkogust otseülekannet. Otseülekandest loobusime, sest otseülekande formaadiga pole võimalik tagada pildi- ja režiikvaliteeti, mis rahuldaks Ühtne Eesti meeskonda.

Ühtne Eesti suurkogu salvestatakse tipptasemel. Lisaks tavalisele DVD formaadile toodetakse ka kõrgkvaliteetne Blu-ray versioon, mille videopildi kvaliteet on kordi detailsem ja põhjalikum kui DVD-l. Blu-ray plaate mängivad ainult Blu-ray tähisega mängijad. Kuna Ühtne Eesti suurkogu on massiaktsioon, siis inimesed on üksteisest Blu-ray versioonis paremini eristatavad. Ühtne Eesti suurkogu on avalik salvestus ning kõik publikus olevad inimesed võivad jääda videopildile.

Suurkogu salvestise maksumus on viidud miinimumini, mis on vajalik projekti õnnestumiseks. 5000 esimest DVD-d müüakse Interneti vahendusel hinnaga 179 krooni. Salvestuse Blu-ray versioon maksab täna 259 krooni. Pärast esimese 5000 plaadi müüki on DVD hind 199 krooni ja Blu-ray hind 289 krooni. Müük Internetis lõppeb 14. juunil 2010. Lunastatud DVD-d saab kätte Teatrist NO99 vahemikus 15. juuni – 22. juuni. Soovi korral tuuakse salvestis Eesti piires kullerteenusena kohale 55 krooni eest. Väljaspoole Eestit tellimiseks palun võtta personaalselt ühendust aadressil dvd@no99.ee. Samuti võib samal aadressil pöörduda salvestise ostuga seotud lisaküsimustes.

Ühtne Eesti DVD-d müüb Internetis eksklusiivselt ainult Rahvusmeenete portaal. Ostu vormistamiseks palun vajutage järgmisel lingil www.rahvusmeened.ee/suurkogu.

Palun levitage sõnumit.

www.eestieest.ee

www.youtube.com/suurkogu

Mina ja mu iPad, kümme mõtet avanädala järel:

2010-04-20T08:49:00.001+03:00

* Ta on tõesti kiire. Palju kiirem kui mu iPhone või must MacBook. iPad on kiiruse poolest paugupill. Ja iPad on väike ja mugav.

* Google Reader + sealt avanevad lingid on iPadi Safaris kiire ja hea lugeda. Google Readerit olin vahepeal hülgamas, sest arvutis on seda kedrata kohutavalt tüütu, iPadis on asi hoopis parem.

* Tema peal on hea kontsentreeritult trükkida/kirjutada/mõelda. Soetasin selle jaoks kümne doltsi ees programmi Pages.

* Filmi ja YouTube vaatamise kvaliteet on super. Fotode vaatamiseks on see riistapuu lausa loodud. Tõmba sisse ja muudkui sõrmega ketrad. Pildistuva maailma apostelinstrument.

* Tunnen puudust korralikest blogide toimetamise äppidest – ei Blogger, WordPress, Tumblr ega Edicy pole iPhone’s ega iPad’is just kõige kasutajasõbralikumad.

* Tunnen puudust korralikust Facebooki äppist nagu on olemas iPhonel. Safari vahendusel pole näpuga hullates Facebook päris see.

* Tunnen puudus korralikust Twitteri lugemise-otsimise äppist. Crème’l läheb veel aega iPadile jõudmisega, kohal pole ka veel kõikvõimas Tweetie ja Twitterrific on suht algeline programm.

* iBooks on üllatavalt palju praegu ikka ja ainult ameerikaliku mõttelaadi raamatuid täis (Ma kasutan USA iTunesi poodi, see tegelt siis suht loomulik). Olen seal riiulite vahel ringi küll tuianud, aga midagi ostmisväärset pole silm hakanud. Tasuta raamatud “Alice Imedemaal” ja “Winnie Puhh” on jätnud hea mulje.

* Aku peab kenasti. Paari päeva tagant panen puhtalt rutiinist laadima, kuigi otsest vajadust pole. iPhone aku on ikka hoopis-hoopis kehvem.

* See asi on mõeldud lastele. Ma arvan, et iga laps hulluks sirgeldamisäppi Adobe Ideas või näpumussi äpi “Magic Piano” peale.

Ja ei saa mainimata jätta, et see võib olla rumal, aga mu e-mailide lõpus on “Sent from my iPad”.

Mis emotsionaalseid kõikumisi toob sulle kaasa reisilt koju naasmine?

2010-04-19T09:08:00.004+03:00

Sellist küsimust on muidugi raske küsida päeval või nädalal, mil reisimise võimalus või kojujõudmise vintsutused on saanud asjaks omaette. Tuhk on uskumatult paljude inimeste päralejõudmised segi paisanud. Aga ärme räägi lennujaamadest või kiirteedest, räägime otspunktidest ja ühest teise sisemiselt üleminekust.

Kuidas sa tunned ühe linna mõjusid teise linna (kodulinna!?) saabununa? Kui kiiresti nn. "teise linna laine" Su kehas ja meeltes püsib ja kas otseselt tänu sellele lainele oled ka midagi ära teinud?

Näiteks, kui ma saabusin New Yorgist Tallinna, siis ma tundsin, et tänu avatusele ongi kõik võimalik, aga nädala pärast oli "laine" kadunud ja enam ma ei osanud mõistet "avatus" sõnastada.

Näiteks, kui saabun mõnelt Tartu kiirvisiidilt Tallinna tagasi, siis tunnen päeva või kaks, et liiga palju struktureeritust ja täispandud ajakava on mu elus.

Kui Cannes'ist kord tagasi jõudsin, siis olin liiga tugevalt tolle linna kaubamärgi ehk reklaamifestivali (filmifestivali kõrval toimub igal aastal Cannes'is ka reklaamifestival, mis on selle tööstusharu tipptasemel jõulud,) mõju all ja mul oli vaja kirjutada kiiresti kõik oma mõtted ülesse, sest muidu paari päeva pärast oleks nad tundunud mulle liiga kauged.

Ja iga kord, kui ma jõuan tagasi Tallinna, siis mulle meeldivad meid supermarketid, sest neis müüakse õiget toitu ja ma ei pea toidu saamise ja valimise üle liiga palju mõtlema ja aega kulutama. Ma vihkan seda tunnet, kui ei tea poolvõõras linnas, et mida ja kus süüa.

Mis mõtted ja tunded tänu võõrale/võõrastele/tuttava(te)le linnale/linnadele Sinus kõiguvad, kui jõuad tagasi (praegusesse) kodulinna?

Võid kommenteerida/vastata ka Facebookis.

Tuli

2010-04-12T17:49:00.006+03:00

Kui reedel maale jõudsime, siis oli kell kümme õhtul, koerad jooksis pimedas ringi, aga olid suhteliselt hirmunud, pugesid vabatahtlikult esikusse loodud pessa magama. Koerad kardavad võõrast pimedat kohta.

Lülitasin kompides korgid majas sisse. Surnud rotte põrandal ei olnud, suurde ahju tuli kiiresti tuli panna. Olime väsinud, aga öösel ärkasin instiktiivsel kell 2:19 ülesse, et panna siiber kinni. Suurde ahju peavad söed hõõguma jääma, siis läheb soojus soojamüüri sisse.

Laupäeva hommikul oli vaja kohe pliidi alla tuli teha, sest pliidi all tõmbab hommikul tuli kõige paremini. Alguses susises, siis läks põlema.

Laupäeva hommikul nägime õues kitsi, kes panid liiga ruttu krabistamise peale minema, et oleks saanud neid korralikult fotografeerida. Aga siiski nii nad piilusid.

Koerad jooksid maal ringi nagu puurist välja pääsenud loomad.

Maal on kevadel sügis. Kõik on nii paljas ja ilus. Hakkasime koristama, et hoov ja majaesine oleks veel rohkem alasti. Oksad mahad, surnud puud maha, lehed kokku.

Saime pika susistamise peale lõkke kuivanud oksahunniku peale põlema ja siis vedisime lillelise presendiga lõkkesse leherisu juurde. Ja tuul keerutas lõket ja lõket tuli aeg-ajalt viglaga segada ja kokku tõmmata. Ja ma palusin andeks väikestelt puudelt, mis tuli loodusest eemaldada ja koheselt tules hävitada. Kui lõke maht kasvab suureks, siis põleb lõkkes kõik, ka täiesti toores asi.

Laupäeva õhtuks olime päris läbi. Tegime sauna tule üles. Õnneks hakkas saunaahi suhteliselt kergelt tõmbama ja sai hea pika niiske leili.

Ja tegime ahju tule ja pliidi alla ka, et saada sooja vett nõude pesemiseks.

Öösel oli ahi päris tuline, tuli pea voodis teisele poole keerata.

Pühapäeva hommikul lõke veel tossas ja kui viglaga natuke surasin, siis sain leegi üles, tuli on jätkusuutlik.

Päike paistis, koerad tuli kupatada autosse ja asuda Tallinna suunas tagasi sõitma.

www.emmaste.com

2010-04-09T13:15:00.001+03:00

www.emmaste.com on registreeritud ja jalgpalliklubi rebränding on käimas! Juhhuu! Hooaeg algab pühapäeval. Aga nüüd põrutan kaheks päevaks maale. Loodust kuulama ja ringi jalutama kevadises õhus.

Mille järgi Sa kujundad linna esmamulje?

2010-04-06T19:31:00.003+03:00

Linn(ad) on teema, mis mind huvitab.

Mitte arhitektuurses plaanis, pigem emotsionaalses ja tunnetuslikus plaanis. Pigem inimeste ja nende harjumuste võtmes. Pigem flanööri või läbikõndija perspektiivis kui arendaja ja püsielaniku võtmes.

Loomulikult võib ka läbikõndimise taandada kokkuvõttes linnaplaneerimise ja inimmassi käitumisharjumuste analüüsiks, aga ma mõtleks asja üle teise võtmes. Et kui sa satud võõrasse linna, et milliseid parameetreid sa jälgid või millised nüansid Su peas tööle hakkavad?

Mille järgi sa saabudes koheselt linna hindad?

Inimeste mitmekesisus, kohvitopside värv, ühistranspordi sujuvus või kiirtoidu hind?

Vana seadus ütleb, et esimene päev oled sa ükskõik, mis majas või linnas külaline. Mind just huvitabki see esimene päev või esimese päeva emotsioon, mis võib uues linnas kesta mitu päeva. Mis sel ajal sinu mõtetes toimub ning milliste detailide läbi infot salvestad?

Loomulikult on linnad äärmiselt erinevad vastavalt kultuuriruumile või asukohale, aga paljud detailid on üldiseloomulikud kõikidele linnadele. Inimesed, majad, kauplemine, suhtlus, transport, kodutud, politseinikud vms. Eelkõige huvitavad mind meie kultuuriruumis asuvad (suur)linnad.

Mulle endale on alati uude linna saabumine nagu adrenaliinilaks. Loomulikult on see tingitud sellest, et ma ei reisi liiga tihti (ca nädal kolme-nelja kuu jooksul, see teeb keskmiselt ca kolm täiesti uut linna aastas) ja ka mitte liiga harva. Mul on arenenud piisavalt välja võõrastest linnadest toituvad akud, mis vajavad regulaarset laadimist.

Kuidas Sinuga on?

Võid oma arvamuse jätta ka Facebooki.

Toon siin ära kaks lõiku antropoloog Claude-Lévi Straussi raamatust "Nukker troopika".

Aga ma tajun teisigi muutusi: ma olin vaene, nüüd olen ma rikas; esmalt seetõttu, et mu rahaline olukord on muutunud; teiseks sellepärast, et kohalikud kaubad on uskumatult odavad: see ananass läheb mulle maksma kakskümmend sou'd, too banaanikobar kaks franki, kanad, mida itaallasest müüja vardas küpsetab, neli franki. Võiks arvata, et tegu on Võileivaemanda paleega. Lõpuks, vahepeatuse puhul tekkiv olukord, kus kõik on saadaval, tasuta pakutav võimalus, millega kaasneb aga tunned, et oled kohustatud seda ära kasutama, kutsub esile kahevaheloleku, mis soodustab harjumuspäraste piirangute tühistamist ja pillamise peaaegu rituaalset vallapääsemist. Muidugi võib reis mõjuda ka otse vastupidiselt; kogesin seda, kui pärast vaherahu kehtestamist rahatuna New Yorki jõudsin; aga toimigu see plussi või miinuse, materiaalse olukorra paranemise või halvenemise suunas, igal juhul oleks ime, kui reis ei tooks selles suhtes kaasa ühtki muutust. Viies tuhandete kilomeetrite kaugusele, kergitab või langetab reis teid mõne astme võrra ka seisuste skaalal. Reis nihutab paigast ja samas ka liigitab ümber – nii heas kui halvast mõttes – ning paikade värvi ja lõhna ei saa lahutada sellest alati ootamatust positsioonist, millesse reis teid asetab, et saaksite neid proovida.

*

Üldiselt on linn nendes suurelistes ja meelevaldsetes toonides, mis on iseloomulikud kehvasti ehitatud hoonetele, mille looja on pidanud seinu lubjaga võõpama, ühtaegu nii kaitse otstarbel kui selleks, et varjata seda, mis on all.

Kivihoonete puhul korvab 1890ndate stiiliveidrusi osaliselt materjali raskus ja tihedus: nad jäävad selleks, mis nad on – aksessuaarideks. Siin aga meenutavad need rasked tursed ainult leepra improvisatsioone nahal. Valede värvide alt tulevad varjud veelgi tumedamana esile; kitsad tänavad ei võimalda liiga õhukesel õhukihil “atmosfääri luua”, ja sellest sünnib mingi ebareaalsuse tunne, justkui polekski kõik see kokku linn, vaid mõne filmivõtte või teatrietenduse tarbeks rutakalt püstitatud silmapete.

Vajan Wordpressi abi, head sõna

2010-04-04T12:17:00.003+03:00

Eks ma siin jälle mõtlesin, et ma olen kõvem veebimees, kui ma tegelikult olen. Iseõppimine ei tule täna välja. Mul oleks abi vaja, kui keegi viitsib kirjeldada.
Et kuidas ma saan selle oma jalkameeskonna www.emmaste.wordpress.com lehe selle Aparatus kujunduse peale üleviidud? Step by step juhise eest oleksin äärmiselt tänulik, kui keegi viitsib kirjutada. Saan allalaetud selle Aparatuse, aga ei oska sealt suurt midagi edasi teha seda, tahaks ta lihtsalt saada wordpressi sisse.
Paar rumalat küsimust:
Et kas pean CSS koodimuutmiseks Wordpressile midagi maksma ja kas CSS on see märksõna üldse, et ümber mille pean mässama?
(Ei taha aadressi muuta, aadress võib jääda www.emmaste.wordpress.com, aga kujundust tahan muuta)
Et kuidas see ftp-sse kujunduse üleslaadimine ja sealt kasutamine käib?
Ühesõnaga, ma ei oska. Üritasin siin netis õpetusi lugeda, aga ma ei saa aru, et kas ma wordpressi sisse seda templated lihtsalt ei saagi?

2010-04-01T18:01:00.002+03:00

Käisin täna dressipluusi väel tänaval ringi. Ja see ei olnud taotluslik. Nii oligi paras.

Ja palun mult mitte midagi küsida Ühtne Eesti suurkogu kohta. Ei, poolsõbrad ja tuttavad ei saa minu kaudu kuidagi pileteid orgunnida. Ja ma ei kommenteeri ega analüüsi ega mõtesta (veel) seda (sotsiaal)meedia kampaaniat.

Et munadepühad õitseks. Peske aknaid. Raiuge lund.

Peipsi kalatakso

2010-03-26T07:04:00.002+02:00

Nüüd vist hakkab Peipsil jää ära minema, möödunud nädalavahetus oli paras aeg ära käia. Kalatakso on punk, viib kuus kilomeetrit jää peale. Ilm oli kehv, kala eriti ei saanud. Aga vabadust ja emotsiooni sain, kuigi sain teistel kurjustada, et augu ääres passimise vahepeal oma iPhone näppisin, et vaadata igavuses peletamiseks, et mis toimub. Kalastamine on vabadus, peaks vist iPhone koju jätma!?

Margus ka kirjutab, veidi tsiteerin:

Martidega Peipsil, tellisime kalatakso ja põrutasime 6 km kaugusele jääväljadele. Kalad võtsid harvemini kui kalda äärest kuid see eest-olid kõvasti kogukamad. Niru võtt sundis pooli kalamehi juba hommikul jäält lahkuma (keegi veel karjus: "P*** see saanimees! Siin ei ole kala!"). Sain suure pingutuse tulemusena 6 üsna pirakat ahvenat ning 3 kiiska - natuke supimaterjali. Parem kui mitte midagi - eelmistel retkedel sain vaid 1 kiisa Jägalast ning 27 kõikehaaravat ogalikku Piritalt.

Kuldmuna kõige nähtavam asukoht

2010-03-22T21:15:00.007+02:00

Kuldmunasid riputatakse ikka büroodes seintele, et endal oleks uhke vaadata ja kliendid näeksid. Leidsime viimasele Pesamunale parima vaatamise koha üldse. Külaline lihtsalt on sunnitud alt ülesse vaatama. Ei tea muidugi, kas endal ka millalgi ära tüütab, sest enda vetsus tuleb ikka ise kõige rohkem käia.

Vaade positsioonilt.

Noorte Kuldmuna 2010, võit

2010-03-19T22:55:00.004+02:00

Läksin täna jalgpalli hooajaeelsele sõprusmängule teadmisega, et pärast mängu tuleb mulle sõnum. Täna õhtul toimus Kuldmuna 2010, kus me selle tööga võitsime noortekonkursi ära. Aimu võidust andis üleeile õhtul saabunud e-mail, kus paluti galal kohal olla. Kahjuks ma ei saanud, jalkasatsi ülesehitus nõuab praegu omad tähtsad hetked.

Ma ei tahtnud sellest Kuldmuna Pesamuna asjast enam osa võtta. Kuid Teele-Reet rääkis mu ära, et viimast aastat mahume vanusesse ja teeme ikka vanade aegade mälestuseks. Ja ausalt öeldes, kui pandi tööd koos tegijate nimedega ülesse, siis oli mul hea meel, et osa võtsime, sest noortekonkursist võtsid osa palju-palju kõvemad aktiivsed reklaamitegijad kui meie oleme või oleme kunagi olnud.

Ausalt öeldes me polegi kunagi reklaami teinud. Oleme lihtsalt koos töötanud disainibüroos Velvet, kus saime lusti sisse, et mis tähendab hea koostöö. Et siis kolm aastat võtsime Kuldmuna Pesamunast osa ja tulemuseks jäi

2008 võit;

2009 finaalis (3-5 koht);

2010 võit.

Noortekonkurss on Kuldmunal siis selline, kus tuleb 48 tunni jooksul luua printreklaam ja video näidis. Seekord oli teemaks Estonian Air ja skandinaaviast talvel Eestisse lendamine.

See on väga konsentreeritud võistlus ja nõuab tulemuse nimel õiget ideed ja õige idee väga jõulist resultaadi poole liikumist. Ja reklaamis kõige tähtsam on tõde. Mitte nali.

Hea koostöö on väga valus ja väga põhjalik ja tulemuslik.

NB! Selle aasta noortekonkursi projekti eduka õnnestumise eest oleme miljon-triljon tänu võlgu ka Jaagule ja Teelele. Nad põhimõtteliselt aitasid meil pool tööd ära teha. Edukas saab tänapäeval olla ainult individuaalsed isiksused ilusti kokku liites.

Aitäh ka Kliff & Klaus Stuudiole, kes andis meile hetkeks oma pinda kasutada. Ja aitäh Kaarlele, kes on alati siis olemas, kui enam kelleltki küsida ei oska.

Cannes ootab meid jälle see suvi. Seekord tahaks hästi palju õppida ning omandada ja end väga ära laadida.

Internetivabadusest, netikasiinodest ja Chatroulette'i pealetung

2010-03-16T14:12:00.004+02:00

Järelkuulasin podcastist just pühapäevast "Olukorrast riigis", kus ühe teemana duo Muuli-Samost lahkavad seda, et kuidas arukatelt inimestelt tuli netis nii kõva ja arulage reaktsioon "litsenseerimata netikasiinode blokeerimise" uudise peale. Et kas arukad inimesed siis tõesti ei mõista, et ka Internetis kehtivad Eesti Vabariigi seadused.

Aga siis on üks konks ja see konks on päris kardinaalne.

Internetis ei kehti Eesti Vabariigi seadused ega ühegi teise riigi seadused.

Internet on kõige suurem anarhism inimkonna ajaloos, mida olemasolevate seadustega reguleerida ei saa.

Ja nii ongi.

Seega, ma saan aru, et miks on Eesti Vabariigi seaduste järgi välismaiste netikasiinode blokeerimine täiesti õigustatud, aga see ei ole võimalik ega õigustatud ega teostatav Internetis.

Internet on palju teistsugusem asi, kui enamus inimesed seda defineerivad või arvavad omavat arvamust Interneti kohta. Internet on palju keerulisem. Ja mitte eelkõige tehniliselt, vaid just filosoofiliselt ja ideeliselt.

Seega vajaks vist globaalne ja lokaalne Internet hoopis teistsuguseid seadusi, kui on Eesti Vabariigi või ükskõik millise teise riigi seadused.

Ühtepidi liigub Internet ainult lihtsuse ja oma lõpu suunas, teistpidi paneb see lihtsus proovile kõik ühiskonnad ja ärimudelid ning ka seadused.

Toon näite küsimusest, mis järgmistel kuudel hakkab vaevama seadusandlust.

Mida teha Chatroulette saidiga? See viimane ja jõuline netifenomen (Wikipedia tutvustus) lööb nähtavasti juba sel kuul või järgmisel kuul kõik ühe netilehe külastatavuse kasvurekordid. Üks analüüs kasvust eelmisel kuul.

Chatroulette's on samaaegselt nähtavad nii pedofiilid kui äärmiselt loominguliselt online hinged, kes mängivad läbi oma loomingulisuse ja väljanägemise ütlemata lahedaid mänge võõraste inimestega. Ja kõik see toimub online's üks ühele veebikaamerate vahendusel.

Seaduste järgi peaks Chatroulette koheselt kinni panema, sest seal tegutsevad pedofiilid ja haiged inimesed, kellele on suhteliselt kerge saak inimesed, kes otsivad sealt tegelikult üllatuslikku ja siirast adrenaliinilaksu.

Aga samas kasvab Chatroulette iga päevaga järjest kõvemaks oma toote, laulu või tegemiste turule toomise kanaliks. Lihtsalt salvestatakse video ja suhtlus, mis netis suvalise inimesega toimub ning sellest saabki promoklipp. See suund lähikuudel suureneb massiivselt ja hakkab laineid lööma ka Eestis.

Seega, kas peaks Chatroulette kinni panema, sest pool kogu asjast on ekraanile hüppavad nokud? See ei ole nii lihtne küsimus.

Loomulikult peaks Chatroulette paremini modereerimine oma ekistentsi, aga võib-olla kaotab see kogu lehe mõtte ära. Ma ei tea, mis see Chatroulette on. Aga sellest räägivad selle aasta sügisel kõik inimesed.

Samamoodi ei ole nii lihtne küsimus, et kas peaks välismaised netikasiinod kinni panema, kuna need ei too riigile raha sisse. Internet, Chatroulette ja online pokkerimängimine on riigitud. Ja nii ongi.

Üks Mee-Boa daamile ja prouale, tüdrukule ja preilile

2010-03-15T10:58:00.004+02:00

Tootetutvustus Disainimaja lehel:

"Mee-Boa on võimalik tellida paljudes erinevates värvitoonides. Sul on võimalus anda selle aksessuaari abil enda riietusele omanäoline välimus. Selleks, et Sinu Mee-Boa sobiks olemasolevate üleriietega, kombineeri endale sobilikud värvid, mis on vastavalt pildile tähistatud järgmiselt: A - sinakas-roheline; B - valge; C - veinipunane. Kui soovid öelda vaid salli põhitooni, võime üheskoos teised toonid välja valida."

Huvitav sall loob meeleolu ja teeb päeva, tõmbab tähelepanu ja on isikupärane. Hind on 350 krooni per tükk. Kohaletoimetamine Tallinna piires tasuta, mujale hind kokkuleppel. Tellimus täidetakse viie tööpäeva jooksul + kohaletoimetamise aeg. Tellimus jõustub pärast makse sooritamist ja Sinu Mee-Boa värvisoovide edastamist.

Kontakt teele.ardel ät gmail.com

Mee-Boa sobib (firma)kingiks. Seda salli poest osta ei saa. Kevadel hiilib ringi salakaval tuul, kaelad tuleb kindlustada.

Kas Leiburi saibi "inspireeris" meie saibik???

2010-03-11T08:10:00.004+02:00

Fotol ei ole Leiburi "saib", vaid meie "saibik".

Loen, et Leibur tuleb välja uue tootega "saib":

Leibur toob järgmisel nädalal turule Saibi - ainulaadse 100 protsenti rukkijahust valmistatud pagaritoote, milles on esmakordselt ühendatud leiva tervislikkus ning saia pehmus ja mahe maitse.

Samuti olevat toodet presenteeritud eile õhtul saates "Ringvaade".

See kõik on kuidagi väga tuttav...

Lavastuse "Startup" proovides ja etendustel (eelmise aasta mai, juuni) toimunud ajurünnakute üks juhtmõte oli esimestes proovides tekkinud mõte saibik - leib, sai ja sepik ühes pätsis. Saibikust on kirjutatud ka selles Postimehes eelmise aasta mais ilmunud intervjuus:

Ühes esimestest proovidest ütles Bert «Saibik» ja sellest sai alguse mitu olulist külaskäiku seoses lavastusega.

Käisime lavastuse meeskonnaga ka Fazeris oma mõttest rääkimas, väga tore fiktsiooniline tootearenduse kohtumine oli.

"Startupi" saibikut on mainitud ka selles Ekspressis ilmunud arvustuses:

Totakate ajurünnakute käigus mõeldakse välja suur hulk narrusi, mida kellelegi vaja ei ole – nagu näiteks “saibik” – sai-leib-sepik üheskoos, “infosulg” – selline mull, mis infot läbi ei lase, “kuum nuga” (ilmselt patareidega), millega võid lõigata, jpm.

Saibikut näitamise iga hommikuse etenduse lõpus publikule.

Loomulikult on võimalik, et Leibur on tõesti mitu aastat toodet välja toonud ja mõtles hullult kaua nime "saib", aga kõik see kokkusattumus tundub lihtsalt kummaline. Kui idee on inspireeritud lavastusest "Startup", siis võiks seda ka öelda, muud midagi polegi vaja.

Kokkuvõttes on see kõik positiivne, ideed tuleb ellu viia. Lihtsalt tõesti huvitab, et kas Leibur teadis meie "saibikust" ning kui nad teadsid või said sellest inspiratsiooni, siis miks nad seda ei maini.

Egiptuse reisi finaal - väljasõit värvilisse kanjonisse

2010-03-07T07:35:00.018+02:00

Egiptuse reisi emotsionaalne ja seikluslik finaal saabus neljapäeval, mis sõitsime kohaliku giidiga "Nuweiba värvilisse kanjonisse". Ei teagi, kas kohale jõudsime, aga ära käisime ja oli põnev...

Džiibis istus seitse inimest, vist viiest erinevast rahvusest, ekskursiooni juht Raimondo ja autojuht. Meid korjati hommikul viimase peale. Vene proua veel mukkis džiibis suud, ootas vist meeleolukat jalutuskäiku...

Kanjon asub ca 180 kilomeetrit Sharm el Sheikh'st eemal, viib sinna lõputu sirge tee.

Ja mäed on tõesti erinevast kivist tehtud ja erineva valgusega näitavad erinevaid värve.

Džiibid uhasid sihtkoha poole. Igas väike reisiseltskond.

Keerasime korraga teelt kõrvale, läksime ühele kohalikule külla, kel olid kodus kaamlid.

Mees ise oli heatahtlik ja tagasihoidlik, temast sai meie matka üks peategelasi.

Armsad väiksed kitsekesed jooksid ka mehe juures ringi.

Ning pakkus ta koos oma naistega meie reisiseltskonnale teed. Magus mõnus löga.

Ja järgmisel pildil tagaplaanil näete Raimondot. "Meie ekskursioonijuhti". Peopüksid jalas sehkendas ta ringi ja tundis põhimõtteliselt kõiki inimesi, positiivse emotsiooniga laksas üle inimeste pidevalt. "Jella-jella" on väljend kohalikus keeles, et hakkame kiiresti-kiiresti minema, seda ta kasutas pidevalt grupi koos hoidmiseks, ainult ise kadus pidevalt siis kuhugi ära.

Olime ausad turistid ja ostsime kohalikelt kolme euro eest ühe kivimuna. Tuleb osta, sest arvan, et need inimesed on head inimesed. Puust kaamel jäi veidi kripeldama, vast oleks pidanud ka selle ostma.

Võtsime kohaliku mehe peale ja hakkasime sõitma kanjoni suunas, auto pidas kinni külapealik vms., kellega läks Raimondol kõvaks vaidluseks, ju maksti kohaliku giidimehe eest liiga väikest tasu. Lõpuks peale pikka vaidlust lasti meie autol edasi sõita küngaste vahele.

Ja nii jäi ühtede küngaste vahel auto seisma. Raimondo ütles napisõnaliselt, et kaasa ainult vesi ja fotokaamerad. Mulle sidus Raimondo sõbralikult kõrbemehe moodi rätiku pähe.

Matk läks lahti, džiip jäi maha.

Kohalikul mehel oli kaasas köis. Ei saanudki aru, et miks.

Algas paras ronimine, ülesse väikestest lõhedest. Raimondo süstis emotsiooni.

Käis kõva pildistamine. Turistid on ka kanjonis turistid.

Kohalik mehe rätik jälle kadus mõnda lohku või ronis lohust ülesse. Ja seltskond järgnes talle.

Ja meeskondliku soorituse tulemusena vinnasime suurt vene prouat ülesse ja alla.

Aga tõesti oli ilus. Puhas ürgne värk.

Ja kivid olid erinevad, ka laava jälgi võis kivide seest leida.

Grupp venis pikaks, kohaliku mehega sai ka juttu räägitud. Niivõrd - kuivõrd me teineteist mõistsime. Tore mees.

Ja selle järgmise pildi tegigi fotoaparaadiga see kohalik mees. Täitsa hästi tehtud foto ju. Mehel silma on.

Ja kui grupp koos jälle, siis algas kahest osast koosnev lõpulaskumine, kadus kohalik jälle ühte kaljuprakku...

Kuhu siis turistid järgi pidi minema. Teist valikut lihtsalt polnud, sest tagasi minna enam ei saanud.

Jumal tänatud, et sai tossud jalga pandud. Nendega võis täitsa suursuguselt tunda end lohkudes turnides. Teistel turistidel nii head varustust polnud. Ega kellelegi ei selgitatud täpselt, et mida see "kanjonimatk" endast kujutab.

Ja nii jõudiski kätte grande finale. Raimondo võttis proualt kübara ja käekoti...

Kohalik mees pani prouale köie ümber ja ees ootas ca 4-5 meetrit laskumist pisukesse kaljuprakku. See kõik oli samaaegselt naljaks, aga ka väga ohtlik. Tulid meelde Eesti filmi a la "Siin me oleme" vms.

Vene proua sai alla, kord oli inglise daami käes. Sai ka temagi hakkama.

Vast kõige suuremad probleemid sel laskumisel olid hoopis nende tüdrukutega, kes armastasid teineteist. Kleenukesem hakkas nutma ja nõudis, et Raimondo teda kätel alla kannaks. See polnud selles situatsioonis mitte kuidagi võimalik. Köis ümber ja pilusse.

Ja nii kadus ka Teele eelviimasena sellesse lohku...

Lups ja läinud.

Mina tulin viimasena alla ja täitsa põnev oli see laskumine. Järgmisel pildil on see käik altpoolt pildistatuna.

Ja pärst väikest ekslemist kaljude vahel paistis päästev džiip.

Roniti õnnelikuna sisse. Väikese marrastused ei heidutanud kedagi.

Tagasiteel kohalikus külas võeti Raimondo jälle ette. Alguses vaidles temaga üks mees ning siis hakkas mehi järjest lisanduma...

Samal ajal noolisid kohalikud lapsed autoaknast vene prouade hommisöögipakkide jäänuseid.

Raimondo pääses kohalike käest ühes tükis autosse tagasi. Algas sõit Dahabi linna suunas, kus sõime lõunat ja tegime ilma ostudeta šoppingut.

Ja väike vahepeala oli ka tagasisõidul. Džiibi kumm ja rehv ütlesid ülesse, kõik autost välja ning Raimondo hakkas autojuhiga ratast vahetama, kuid siis peatus üks teine džiip ning selle juht võttis huvitava tehnikaga asja üle...

Nimelt, kõige parem on ratast vahetada nii, et sõidad katkise rattaga kivide peale ning siis alles lükkad tungraua auto alla. Nii on vahetatav ratas juba õhus ning boksipeatus läheb kibekiiresti.

Oli vägev väljasõit värvilisse kanjonisse. Vene proua küsis tagasiteel, et kas teile ka meeldis. Temale oli meeldinud väga. Ei tea, kas päris õiget värvilist kanjonit nägime, igatahes loodust ja emotsiooni saime.

Egiptuse puhkuse kaader - tõeline supleja

2010-03-05T11:20:00.001+02:00

Kas sa oled vee all käinud?

2010-03-05T11:17:00.001+02:00

Sukeldumine oli asi, mida ma arvasin, et ma kunagi ei tee. Aga kuna oleme Teelega siin Egiptuses ning Tuuli ja Markko on siin instruktorid, siis otsustasin proovida. Tulgu, mis tuleb. Pühapäeval oli Domina hotelli rannas laine nõnda tugev, et proovisukeldumise jaoks oli pontoonilt vette minna algajal võimatu. Kolmapäev oli ilm vaiksem ning “märgülikond” läks selga. Meeles jutud tasakaalustamisest, maskist vee välja puhumisest ning regust hingamisest, astusin pika sammu ette ja plärtsi lendasin vette. Ja laine veidi peksis ning alguses tundus päratult raske vee alla minna. Kõrvad peksid tuld ning kukkusin regust liiga kiiresti õhku sisse ja välja ahmima. Aga siis sain järjekindla instruktori Tuuli abiga uude maailma laskutud. Seal olid värvilised kalad ja sinine avarus. Teiste sukeldujate siluetid ning õhumullid. Kümneminutilise sukeldumise lõpetas mu väike paanikahoog, et nina ja suu on soolast vett täis. Oli põnev, nähtavasti lähen kunagi jälle ning järgmisel korral neelan kordades vähem soolast vett.

Vee all tunned sa end nii kaitsetuna, et esialgne surmahirm kaob kiiresti. Sult võetakse ära meeled, jääb vaid nägemine ja suu kaudu hingamine ning käemärgid instruktoriga. Vesi valitseb su üle täielikult. Oled osa loodusest kordades rohkem kui pinnal. Sul pole mingit võimu, on ainult juhised ja liigutused ning silmad, mis peavad seda kõike kirevat maailma nägema. Ja need kalad juba siin Punase mere ääres ei karda. Eelkõige ei pelga nad eputamist. Nad on värvuselt hoopis mitmekesisemad kui inimliik.

Egiptuse puhkuse kaadreid, esimene osa

2010-03-01T10:15:00.008+02:00

Egiptuse puhkus on täpselt nii nagu ta on - hotell, kus on üliteenindavad tšurkad ning rand, kus võib kohata igausuguseid tegelasi. Me oleme õnneks veits prostamas piirkonnas, siis võib kohata kõike. Lõbus.

Pole kahtluski, see tabatud härrasmees on John.

Kohtumise Sisekosmose Saadikutega. Oli lõbus. Kohalik õlu on täitsa joodav.

Ja kui istusime ühes väikeses rannaäärses kohvikus, siis ühele kassile meeldisid mu varbad ja ma pidin tegema kiirelt ühe kunstfoto.

Pühapäeval üritasime teha proovisukeldumist, aga tuul oli nii kõva, et tahtis Domina rannas oleva platoo ära viia, tšurkad eemaldasid platoolt ka kogu varustuse.

Ja nii pidimegi tegema rannas kuiva trenni. See on sukeldujate käemärk "ultraokei".

Ja eile hotellituppa tagasi jõudes ootas meid ees lõbus luik. Muki oli suutnud päästa ühe voodi, teisele tehti luik.

2010-02-21T19:32:00.002+02:00

Tänane "Olukorrast riigis" (21.02) oli tõesti väga hea kuulata iPhone tulnud podcasti kaudu läbi auto kõlarite jalkamängule sõites ja tagasi. 2011 valimised võidab see, kes pakub töötutele magusama piruka. Ärge kartke, töötud lähevad hääletama. Massiliselt. Nii lihtne see valem vist ongi.

Ja meeldis ka teema, et poliitiku mõõt on tekst, mida ta kirjutab (või mida talle kirjutatakse). Tegelt on iga inimese mõõde mõte, mida ta omab ja mida ta oskab kirja panna. Kirjaoskamatust ei maksa karta, kui mõte on piisavalt tugev ja endale selge, siis läheb mõte ka sõnade ja tähtede sees elama.

Kumb vend Tarand täna kirjutab?

2010-02-17T08:18:00.003+02:00

Skandaalse tänase ajaleheartikli "Kehvem mees tahab ka naist" juures on täna see pilt ja tiitel. Kumb vend siis on selle artikli autor? Pildil on Indrek Tarand, Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand näeb välja nii. Eurosaadik Indrek Tarand näeb välja nii. Nähtavasti online EPL-s on viga õige pea parandatud, aga kas ka paberil on ühe venna pilt ja teise nimi?

EDIT: Ja Eesti Päevaleht online on vea minutite pärast parandanud, kuid huvitav, mis paberil on?

Kui sul on iPhone, mille kaudu kasutad Twitterit...

2010-02-14T21:25:00.002+02:00

... ning Sul on huvi, et kuidas tehnika ja infoedastus areneb, siis nüüd on Jaanuse muditav äpp jõudnud closed beta testimiseni. Asjast pikemalt siis, kui see valmis on, praegu võivad koostööna ja tagasisidestajatena inimesed kaasa aidata.

Chatroulette! - mis kuradi porno see veel on!

2010-02-14T19:42:00.004+02:00

Jah, asi on nüüd tõsine.

Chatroulette on mingi sait, kus su videoaken pannakse vestlusesse suvalise inimesega, mis sellest välja tuleb võib lugeda siit või vaadata siit.

Väidetavalt on see üks kõige kuumem leht praegu netis ning ollakse üsna kindel, et varsti mingi kohtuotsusega pannakse leht ka kinni. Siin on Schofieldi neli väikest ennustust.

Igatahes on see adrenaliini laks, mida teatrist ei saa. Sa pead olema aktiivne osaleja mingis kahtlases mängus.

Mina seda asja katsuda ei julge, see on liiga karm. Aga see on suund, kuhu ajaviide/kultuur läheb. Karm värk tõesti.

Pane pantri kostüüm selga ja hakka teatrit tegema!

Läti mägi

2010-02-08T17:24:00.003+02:00

Käisin pühapäeval Lätis mäel, mis mulle seal meeldis ja mis ei meeldinud.

Meeldis:

1) Tõstukeid oli palju ja rahvast oli vähe, järjekorras ei pidanud seisma.

2) Hinnad olid vist odavamad Kui Eesti. 1000 krooni ehk 45 latti oli küll ja veel, et kahele inimesele osta viieks tunniks mäepilet, laenutada varustus (lumelauad, saapad) ning korralikult ka mäel süüa-juua saada ning paar latti jäi veel ülegi. Kuutsekal on vist kallim.

3) Pärast sai Elvi poest kaasa ostetud head läti õlut, Dzintars juustu ja head sinki. Toidul on ju igas riigis erinev maitse.

Ei meeldinud:

1) Mäe toidukohas valitses paras kaos - maksid ära ja siis ootasid-ootasid, kuni diskori mikrofoni teenindajad midagi läti keeles pomisesid ning siis rabasid leti kõrvalt olevalt platelt ausõna peale toitu. Paras trügimine ja ebamugavus.

2) Mäepilet oli nii nõrgast kiletamata papist, et mul lendas tükkideks ja kadus ära ning siis pidin all tõstukite juures poistele seletama, et mul on küll pileti kuni kella 19-ni ja siis nad pidid mulle halvas inglise keeles vastu seletama, et mine küsi uus ja siis ma läksin küsisin kassast ja sain ausõna peale uue.

3) Kõik tõstukid on need jalgevahe pulgad, mille tõmme on suht kiire ja ega ma kõige osavam lumelauamees ei ole ning iga korda seda junni jalge vahele ka ei saanud, päris väsitav on selle tõstukiliigiga ca 30-40 korda üles sõita.

Tagasiteel nägime autotulede säras nii sarvedega kui sarvedeta kitse, õnneks ohutult distantsilt. Tore vaheldus oli see reis. Täna on käed valusad.

Emma jääb voodisse!

2010-02-04T14:54:00.003+02:00

Emma Leppermanni naised pakuva enne sõbrapäeva detaile ja komplekte.

New York, mõni lõik

2010-02-04T11:16:00.002+02:00

Käisin mõni aeg tagasi Ameerikas, nüüd Jean Baudrillardi reisiraamatut "Ameerika" lugedes on need lõigud suurlinna kohta atmosfääri poolest räigelt tuttavad:

Mispärast inimesed üldse elavad New Yorgis? Nende vahel pole mingeid sidemeid. Küll aga teatav varjatud elektriseeritus, mis saab toitu sellest kokkukuhjatud inimmassist. Pidevast külg külje kõrval olemisest tekkiv maagia ja tõmme kunstlikult tekitatud tuuma poole. Õigupoolest on siin tegemist iseenda poole tõmbuva universumiga, millest pole vähimatki põhjust väljuda. Ka selles viibimiseks pole ühtki inimlikku põhjust, seda tehakse üksnes kokkukuhjumisega kaasnevast ekstaasist.

Mustanahaliste ja puertoriikolaste ilu New Yorgis. Lisaks seksuaalsele erutusele, mida tekitab erinevate rasside segunemine, peab ütlema, et tõmmude inimtõugude tume pigment on nagu naturaalne grimm, mis ühes kunstliku grimmiga annab intensiivse ilu - mitteseksuaalse, animaalse ja subliimse, millest lootusetult jääb vajaka heledatel nägudel. Kahvatu nahk jätab mulje, nagu oleks inimesel kaunistav rüü ült võetud, nii et alles jääb vaid neutraalsus, mis võib-olla just seetõttu kätkeb endas kõiki Sõna eksoteerilisi jõude, kuid mil jääb sisimas alati puudu esoteerilisest väest ja igasuguste taigade rituaalsusest.

New Yorgis pöörleb linn nii kiiresti, tsentrifugaaljõud on sedavõrd suur, et lausa üliinimlik on mõelda kahekesi elamisest, jagada kellegagi oma elu. Üksnes hõimud, gängid, maffia, asjassepühendatutele mõeldud ja perverssustega tegelejate, seega siis teatud kaassüüdlusel põhinevad ühendused võivad siin ellu jääda, aga mitte paarid. See on nagu Noa laeva antipood, mille pardale loomad paarikaupa astusid, päästmaks maailma veeuputusest. Siia, sellesse muinasjutulisse Noa laeva, on kõik üksinda tulnud - igaühe enda asi on igal õhtul leida järgmine eluga pääsenu viimaseks peoks.

New Yorgis on hullud vabastatud. Linna peale lahti lastud ega eristu kuigivõrd teistest punkaritest, junkydest, narkomaanidest, joodikutest või heidikutest, kes siin ringi liiguvad. Ega olegi põhjust, miks üks nõnda hull linn peaks oma hulle peidus hoidma, miks peaks ta ringlusest kõrvaldama selle hulluse mõned kandjad, mis tegelikult mitmekesistes vormides üle kogu linna on levinud.

2010-02-03T14:28:00.002+02:00

Üks enam-vähem esimene poolaeg futsalis. Trenn on tore, hoiab seda talve elavana. Asi pole lumes või ilmas, asi on mingis energias, mis õhtuks on otsas. Nagu sidrun läheb tühjaks. Siis ongi sport, sport, sport see, mis hinge sees hoiab. Jõuga.

Muidu need lumevallid teede ääres on vägevad. Need, kus on see lumi, mille on kühveldanud iga majaperemees oma sõiduteelt. Pole vaja ehitada mingit kokkuleppelist lumelinna, täitsa tore lumelinn on juba tekkinud igasse tänavasse.

Salinger ainult kirjutas

2010-01-30T20:51:00.005+02:00

Foto võetud Best Marketingi lehelt.

Ma arvan, et Salinger oli kirjanik, kes peaaegu kõige rohkem on inimesi mõjutanud. Sest ta on mõjutanud kirjanikke ja filmimehi. Kuuldavasti õppis Tarantino kirjutama Salingeri novelle lugedes. Ning Veidemann kirjutab siin ka sellest, et paljud Eestigi kirjanikud võtsid Salingerist kas meelega või kogemata õppust. Ning Elo Viiding kirjutab ka oma blogis.

Ja väga sümpatiseerib, et oli mees, kes ainult kirjutas, avaldas vähe ja kõik, mis avaldas oli kuld. Muidugi, kui Wikipediast ta elulugu ja tegusid lugeda, siis päris normaalne mees ei olnud - igaüks, kes tahtis kirjutada tema biograafiat või mõnest tema raamatust filmi teha, leidis enda ukse tagant advokaatide bande.

NB! Üks kokkusattumus, mis võib emotsionaalsel baasil hakata mängima. Disainiauhindade jagamisel mõni nädal tagasi võitis kategoorias "RAAMATUD ja TRÜKISED" esikoha J.D. Salingeri "Üheksa juttu", autor Sander Lastovets Eesti Kunstiakadeemiast. Trükist võib osutuda edukaks ka Euroopas.

Vaata ka Jaanus Adamsoni hüüet "Eile suri mees, kes tappis minus kirjaniku".

Avatar

2010-01-28T12:02:00.003+02:00

Käisin eile Avatari vaatamas. See oli mu esimene 3D kinokogemus, see 3D on kino nagu kino ikka. Lihtsalt suurepärase mulje jätnud "Alice Imedemaal" treiler oli kahtlaselt eesti keeles pealeloetud. Ei saa aru, et miks on vaja poolfilme dubleerida eesti keelde. Tõesti, miks Johnny Depp peab olema eestlane?

Aga Avatar mulle meeldis kui kogemus. Sisu loomulikult ülibanaalne rämps, kuid milline loodus, millised õhulennud. Mul oli hommikul kuri kahtlus, et köögiakna taga linnusöögiplatel nokib teri Toruk Maktro. Otsustasin kööki minnes tast mitte välja teha, et äkki lendab minema. Lendaski.

Kuid küsimus Avatari kohta. Mis sai linnust, mille pealetegelane ära kodustas oma USB-i juuksepatsi abil ning linnu ja peategelase side pidi olema eluaegne, kuid kui oli vaja Toruk Makto vallutada, siis see lind kadus ära? Mis sellest linnust sai?

Kollid on peaaegu alati vägevad.

2010-01-26T22:38:00.002+02:00

Käisin trennis. Keha on väsinud. Olen selle talve parimas futsali (saalijalgpalli) vormis. Pall liigub, joosta jõuan, ainult kompromissitu kaitsemäng on veel puudu. Hambad risti ja koivad vahele.

Kui on väga kiired päevad ja siis veel tempot juurde lisan, siis on lõpuks tunne, et elad oma kujutluses. Ja siis on tunne, et ma olen kõikvõimas ning elu peabki endale välja mõtlema.

Tiit Hennoste Twitterist?

2010-01-22T09:33:00.004+02:00

Tänase Sirbi Hennoste artikkel "Twitter on mõttetu paik" on kirjutis, mida lugedes ma ei saa aru kas vanameister teeb nalja või tõesti arvab, et teab, millest ta räägib.

Lihtsalt Twitterit (ja praegust Facebooki) ei saa hinnata samade reeglite järgi nagu senist Internetti, sest Twitteri tugevus on see, et ta on tunginud tugevalt mobiiltelefonidesse. Inimesed on nüüd kaitstud võimalusega KOHE hüüda appi või hüüda rõõmust. Haiti maavärina ja järeltõuke ajal pöördusid pea kõik uudiskanalid Twitterisse, et leida ja jagada inimeste poolt ülespandud fotosid. Haiti maavärina järeltõuke puhul oli Twitteri kasutamine nii suur, et Twitter lakkas ka tunniks töötamast.

"Nüüd, kohe ja praegu võimalus kõigil jagada" on funktsioon, mida ei ole Internetis sellises ulatuses varem olnud ja see funktsioon on võimas.

Seega kahtlen sügavalt, et Twitter on mõttetu. Kuniks maailmas juhtub midagi, on ka Twitter väga võimas.

iluuisutamine

2010-01-21T07:59:00.002+02:00

Kui psühholoogiline see kõik on. Korra eksid ja siis tuleb ka teine ja kolmas eksimus. Vaatasin eile koos sõpradega paarisõidu vabakava. Kui julm on teist alt vedada. Mõttesport. Perfektsus pole, võidavad need, kes vähem eksivad.

Mõned vaatavad kleite, mõned kuulavad muusikat, mulle meeldivad hüpped!

TTÜ raamatukogu muidu ja Kulka aastapreemiate ajal

2010-01-20T14:05:00.002+02:00

Projektijuht Teele tegi paar fotot. Peale klõpsates näed suuremalt. Esimesel pildil on TTÜ raamatukogu nii nagu muidu ruum on ning teisel pildil on laupäeva õhtul. Päris tore võrdlus. Ja veelkord ka link ETV arhiivi.

Kultuur muudab maailma

2010-01-17T11:57:00.006+02:00

Eile õhtul oli etteaste TTÜ uues raamatukogus, täna (pühapäeval, 17.01) kell 17:05 Kultuurkapitali aastapreemiad 2009 ETV ekraanil. Foto on tehtud tudengi Veiko mobiiltelefonist tudengist Bert otse lavalt selgituseks, et "kuidas meie põlvkonna hinged informatsiooni vahetavad."

Ja kogu asi ETV arhiivis.

Olid meeletud kaks nädalat, aga selliste inimestega teeks tööd iga kell.

Idee-lavastus Mart Kase, kunstnik, Elo Soode, projektijuht Teele Ardel, helikunstnik Hendrik Kaljujärv, telerežissöör ja vaheklipid Märten Vaher, lavaehitus Eero Ehala ja meeskond.

TTÜ tudengid Bert Raudsep ja Veiko Tubin, raamatukogu otsehääl Uku Uusberg.

Tänud Eventech, ETV, Teater NO99, Uue Maailma Selts, Jalgpallihaigla, Tallinna torupillimängijad, Lauri Kaldoja, Mart Kangro.

Raamatukogus oli vägev raamatukogu.

Kulka aastapreemiate saatepea

2010-01-11T15:19:00.004+02:00

Olen viimased nädalad ja see nädal rohkem kui tegus lavastades projekti "Kultuurkapitali aastapreemiad 2009". Seekord on Kulka usaldanud preemiate kätteandmise "gala" noorte ja uljaste kätte ning nii see värk laupäeva õhtul TTÜ uues raamatukogus lahti rullub. Eetris on asi pühapäeval (17.01) ETV-s kell 17.05. Koos ETV poolt tehtud peapreemiaid tutvustavate vaheklippidega. Igatahes režissöör Märten Vaher, kunstnik Elo Soode ja helikunstnik Hendrik Kaljujärv tegid ilusa saatepea, mida kasutame ka väikese reklaamina. Kütame tööd.

2010-01-11T08:28:00.003+02:00

On esmaspäeva hommik, kuulan rahustavat muusikat ja alustan meeletut nädalat. Loen sotsiaalmeediast, et mitu mu tuttavat on täna ärganud juba enne viite, see on julgustav.

Usun inimestesse. Usun sellesse, et oma mõtetest taganeda ei tohi, vaid nad tuleb teoks teha.

löövad purikad

2010-01-04T08:55:00.002+02:00

Ristisin selle nähtuse krokidilli suuks, kuid need purikad tunduvad isegi veel võimsamad kui roomava olendi tapjalõuad. Looduse vastu on väga raske saada. Linnatänavatel on maas postid, sest räästastest võib variseda. Kuid nende räästaste küljes, kus all keegi ei käi, seal on krokodillid kenad.

Neli tähtsat säutsu Eesti Twitteris 2009

2010-01-03T11:15:00.007+02:00

* 24.02 Sten Tamkivi (@seikatsu) presidendi vastuvõtult:

Presidendi vastuvõtul tuleb seista järjekorras, et jõuda kätlemiseni. Mobiiltelefone ja Twitterit ei võta nii kergelt inimestelt ära. Või on see võimalik, et ärahoidmaks säutse ja fotosid on edaspidi ürituste kutsetel "Palume mobiiltelefone ja Twitterit meie üritusel mitte kasutada"? Nähtavasti selle aasta 24. veebruaril tuleb otse presidendi vastuvõtult juba hoopis rohkem säutse. Nähtavasti võib seda Steni säutsu pidada Eesti vaba arvamise verstapostiks.

* 07.06 Indrek Tarand (@indrektarand) pärast Europarlamendi valimisi:

Europarlamendi valimistel kõik kotti pistnud Indrek Tarand tänas inimesi emotsionaalselt. Kui võimas on aastast 2009 üksikinimene parteide ja süsteemide vastu. Sa võid väga odavalt enda kuvandit võimendada, lihtsalt sul peab olema kuvand ja sisu, mida ise usud.

* 08.08 Luhatsi naine Luhatsi kontolt (@luhats) Pühajärve maratonilt:

Telemees Toomas Luhats viis aastal 2009 läbi eduka tervisespordi projekti - treenis läbima Pühajärve maratoni ning alistas oma eesmärgi. Raja äärest tuli võistluspäeval info operatiivselt ning operatiivselt järgnes sellele säutsule õnnitluste voog.

* 14.10 Idee2009 (@idee2009) ja Mart Kase (@martkase) paralleelselt, kui sai kokku 100 000 e-hääletajat:

Vähesed uskusid, et kohalikel valimistel 100 000 e-hääletajat kokku tuleb. Tuli. Kas mõte idee2009 sellele otseselt kaasa aitas, ei tea, kuid 100 000-e e-hääle ootus sai e-hääletamise viimasel päeval suureks ootuseks. Elati kaasa ning kui summa sai kokku, siis levis see variant kunagisest Eesti tunnuslausest "retweetidena" massiliselt.

Loodame aastast 2010 rohkelt sündmusi ja tegusid, mida Twitteris kajastatakse.

Eesti originaalmaterjali YouTube TOP 5 aastal 2009

2009-12-28T11:37:00.006+02:00

See on väga subjektiivne edetabel. Aga panin siia ritta viis originaalvideot, mis aastast on meelde jäänud. Arvestasin ka mõne puhul pigem levikut kui mulle meeldimist. YouTube on meedium/kanal, mille auhinda võiks Kuldmunal vms. anda võrdväärselt telereklaami kategooriaga. Siin on aasta 2009 viis parimat.

5. Ugala teatri lavastuse "Nii nagu taevas" 20-sekundiline reklaam

Mulle tõesti meeldivad odavad ja lihtsad lahendused. See teatrilavastuse reklaam on väga lihtsa teostuse ja väga meeldejääva heliga. Ma ei tea, kas YouTube's on võimalik võita juurde teatrivaatajaid (pigem mitte), kuid lavastuse või teatri osana on YouTube (reklaam)videod oma kohta kinnistamas.

4. Winny Puhh laulu "Peegelpõrand" muusikavideo

Võib-olla oleks võinud Eesti aasta YouTube muusikavideoks kuulutada ka Def Räädu "Kaubaautoralli", kuid Winny Puhh "Peegelpõrand" on videona originaalsem, kuid muusikapalana kehvem. "Peegelpõrandas" pilt liigub, vaheldusrikkus on super, on huvitav vaadata ja video levib. Selge on see, et muusikavideot ei teha enam MTV jaoks, vaid YouTube loeb.

3. The Simpsons intro Estonian version

Professionaalne teostus, video on saanud palju klõpse välismaalt. Levik on lai, kuid vaevalt TV3 midagi sellest võidab. Kuid see ei tähenda, et Kuukulgur poleks teinud head tööd. Video, mis täpselt sobib YouTube'i, kus millegi kuulsa järgitegemine on väga tähtis nähtus.

2. Hitler Solarise all punkris

Hea copy loeb. Ühiskonnakriitiline nali loeb. See video on palju ehtsam kui Kreisiraadio või jõmminaljad. Seda Hitleri lugu on korduvalt uuesti subtiitritega vürtsitatud, kuid Hitleri ja Solarise puhul on see kuidagi eriti vaimukas ja täpne.

1. Tõnis Vanna supervärav

Ja parim kodumaine YouTube hitt aastal 2009 on video, mida YouTube's enam ei ole originaalis. See siin on üks kehvema kvaliteediga koopiatest. Tõnis Vanna lõi Fc Flora eest juulis uskumatu värava eurosarjas ning sellele uskumatule väravale tegid Kalev Kruus/Janno Kivisild uskumatult emotsionaalse live kommentaari. 400 000 vaatamist sai video mõne päevaga. See on kõva promo, see on kõva värav, see on kõva kommentaar.

YouTube videosid tehakse järjest rohkem, välja paista on järjest raskem, loevad reaalsus ja professionaalsus ja originaalsus, kuid tihti ei piisa ka neist. YouTube populaarsus on suhteliselt ennustamatu. Igatahes elame reklaami, promo ja videopildi mõttes huvitaval ajal. Aastal 2010 on võimalus kõigil ja igaühel odavalt jõuda paljudeni. Ole ainult mees ja tee midagi ära ning salvesta see üles.

2009-12-24T18:41:00.002+02:00

Kohe algab esimene mitmest lähipäevil asetleidvast jõuluõhtust ning pidulikust poeb hinge. Internetist on luuletused leitud, aeg on sööma minna. Ja homme sama. Ja ülehomme ka. Ja üleülehomme ka. Jõulud nonstop on lahe ja õiglane kõigi sõprade ja sugulaste suhtes.

Soovin kõigile head. Rõõmu, jõudu ja soojust soojendamaks teisi.

Mis teeb meid paremaks? | TEDxTallinn

2009-12-23T13:03:00.000+02:00

Mis teeb meid paremaks? | TEDxTallinn

See oli minu jaoks TedxTallinn ürituse parim esinemine. Point, tarkus ja arusaadavus.

2009-12-21T18:20:00.003+02:00

Pidin täna Solarises käima korra wifis, selleks pidin end Solarise Club vms. liikmeks tegema, panin meelega vale telefoninumbri, et nad mind mitte kunagi kätte ei saaks. Et nad mulle ei teataks, et mida kõike saab odavamalt ja varem kui teised. Ma ei taha midagi saada. Olen püsiklient väga vähestes kohtades, ainult pea Eagle Visions, et läätsi odavamalt saada.

"Kas teil Partnerkaarti on?"

Ei ole, meeletu küsimus. Elu on nagu üks klient olemine.

2009-12-19T10:05:00.002+02:00

Raamatupoed on devalveerunud, sest ega kõik raamatud "raamatu" mõistet ei vääri.

Kus on Eestis siiski kirjastusi ja kus ikka leidub tõesti inimesi, kellest kõigist on vaja (elu)lugu kirja panna ning kus ikka reisitakse ja kus ikka kirjutatakse reisimisest pikalt ja ülevoolavalt.

Seda kõike võib teha Internetis ilma, et keegi peaks Teile selle eest maksma. See oleks aus.

Üks tõde on päris kindel. Tegelikult oskavad vähesed inimesed kirjutada ning raamatute välja andmisse peaks suhtuma palju aupaklikumalt.

Logopeed ja tühjad raamatukogud

2009-12-16T15:29:00.005+02:00

Mind teeb murelikuks kaks asja. Et ei taheta enam raha anda, et koolides oleks logopeed ning see, et raamatukogudele ei anta raha uute raamatute soetamiseks.

Tallinna koolijuhid: linn asus lõhkuma toimivat süsteemi

Säästuaeg rapib raamatukogusid

Mina olen see inimene, kes on elus pidanud käima logopeedi juures. Ma nimelt ei osanud väikesena kirjutada. Ja ega ma ei tea, kas sain sealt ka mingit suurt abi, aga käidud sai. Aga nagu mina tean, siis väga paljudel lastel läheb veidi rohkem aega korrektselt kirjutama või rääkima õppimiseks kui paljudel eakaaslastel. Ja see on täiesti NORMAALNE. Logopeed on äärmiselt tähtis inimene haridussüsteemis.

Ma pidin täna ostma ühe tõlkeraamatu. Luuletused, mis on poola keelest tõlgitud. Oleksin võtnud selle raamatu hea meelega raamatukogust, aga seda pole kojulaenutuseks kuskilt saada. Nähtavasti selline olukord saab lähiaastatel tavapäraseks. Mitte kauged-kauged aastad ei hakka kaduma ajaloolisest raamatumälust, vaid iga uus aasta tõmbub kokku äärmiselt pealiskaudseks. Inimesed lükatakse lihtsalt jõua raamatutest kaugemale.

hea maitse piiri peal

2009-12-15T10:51:00.004+02:00

Mulle tõsiselt meeldivad mehed ja etendused, mis on hea maitse piiri peal, aga mitte kuidagi ei ületa piiri, aga on nagu täiesti nii piiri peal, et sa lausa ootad, et millal ta kukub, aga ta ei kuku. Mustkunstnikud pole mind päriselt kunagi tõmmanud, aga see mees tänaval on kuidagi kolossaalselt irooniline, terav ja vaimukas. Mulle meeldivad pealtvaatajate näod, kes ei saa aru, et kas see on halb või hea, et kas see mees mõnitab neid või teeb enda arust päriselt nalja.

Facebook ja tudengid

2009-12-14T19:55:00.003+02:00

Ei sõida ma enam tihti bussi, trammi või trolliga, aga kui mina oli üliõpilane, siis panin iga päev mitmeid otsi. Facebook liidab inimesi ja aktsioone ja see video on nii mõnusalt kodukootud ning arvan, et on hea, et on olemas sellised algatused, siis saavad tudengid jälle üheks. Nagu kunagisel kuldsel ajal. Facebook taaselustab ühtsustunde? Tudengid on vahvad. Mõtlen nagu vana mees.

Kui lihtsad on ideed

2009-12-13T11:11:00.001+02:00

Kui seda kunstiprojekti vaadata, siis on tunne, et milleks kõik pingutatus ja raha raiskamine. Sul peab olema lihtsalt nii labaselt lahe ja lihtne mõte, et see lööb jalust ning sul peab olema nii labaselt lihtne jonnakus see ära teha ning peab olema lihtsalt inimesi, kes sind levitavad, sest neile meeldib see sinu idee.

2 värsket kodumaist videot

2009-12-11T10:10:00.004+02:00

Tunnen end jälle vanana. Eestis on valminud kaks videot, mis paljudele meeldivad. Mulle mitte nii väga. Aga tunnustust vajavad tegijad vähemalt sellepärast, et midagi tehakse. Et kõik ei ole veel surnud.

Winny Puhh "Peegelpõrand" - Teistmoodi, seepärast jääb kohe meelde. Aga mulle tundub see pigem reklaam, sest video domineerib laulu/muusika üle. Sest promo domineerib muusika üle. Eestis on ikka nii, et kes rohkem kisab, see ka rohkem jääb silma. Antud juhul hästi "loontšitud" asi, eile paljud mu tuttavad rääkisid sellest videost ja linkisid. Aga seda muusikat oma iTunes-i kahjuks ei lase.

Simpsonite TV3-e uudiste reklaamklipp - Teistmoodi, kuid tekib palju küsimusi. Jätab mulje, et TV3-e uudiseid vaatavad "kodukootud imelikud inimesed" ja seega ka TV3-e uudiste väärtus on "selline kodukootud kahtlane", sest olenemata sellest, et kas tegu on paroodiaga, peab iga klipp ka iseseisvalt hea mulje jätma ehk suhtuma tootesse (antud juhul TV3-e ja TV3-e uudistesse) nii nagu tegijad ise tahavad, et neisse suhtutakse. Antud juhul jääb mulje justkui teeks TV3 halbu naljauudiseid ja TV3-e meeldib see imidž.

Ja teistpidi on nagu ikka Eestis kontekstis kogu selle asja mõte lihtsalt "promo". Vahet pole, peaasi, et räägitakse. Sellise eesmärgi püstitanult võib selliseid "paroodiaklippe" peksma jäädagi. Aga, et klipp on saanud ja saab veel hulganisti rahvusvahelist tähelepanu, siis peab projekti õnnestunuks lugema.

Palun rohkem sisu ja mõtet ning intelligentset reklaami.

Jõulupidude hulk

2009-12-10T11:31:00.002+02:00

Ma pole veel ostnud valmis ühtegi kingitust. Varsti peaks hakkama ostma. Ütlen otse välja, et katsun inimestele osta raamatuid.

See aasta vist väga palju jõulupidusid-jõuluistumisi plaanis pole. Omad ja töö. Mida vähem jõule on väliselt, sest rohkem on äkki neid päriselt olemas.

Unistame. Mis võiks Tallinn 2011 tänavatel toimuda?

2009-12-08T10:22:00.004+02:00

Täna hommiku avas Twitteri Osoka säuts:

Kui saaks selle Danny MacAskill'i kuidagi Tallinnasse Vabaduse platsi! http://www.youtube.com/watch?v=Z19zFlPah-o&feature=player_embedded#

Kui ma vaatasin seda professionaalset trikiratta artisti, siis ma mõtlesin, et ega vist pole paremat aega, mil võiks lihtsalt unistada, et mis võiks toimuda Tallinn 2011 raames Tallinna tänavatel. Et kui siia saaks kutsuda ükskõik kelle laiast maailmast, et keda või mida Sa Tallinna tänaval näha tahaksid?

Unistusi ei saa keegi kärpida.

Mul lõi paugust pähe järgmised kolm viimase aja lemmikut. Nende kõigi stardiraha, tootmisraha ja transpordi raha on vist nii üüratu, et Tallinn 2011 ei saaks neid asju endale lubada ka üli-üli-ülipositiivse rahaseisu korral. Just kõik sellised asjad võiks unistades siia kirja panna...

1) Royal de Luxe on prantsuse suurte nukkude tänavateater, mille suurepärane etteaste oli näiteks Berliinis sel aastal ning varem on nad näiteks etendanud väikest tüdrukut ja elevanti Londonis.

2) Improv Everywhere on kõige lihtsamalt öeldes inimeste kooslus, kes põhjustavad stseene. Avalikus kohtades tavaliste inimestega. See tundub lihtne, aga pole seda teps mitte. Nad on Ameerikas väga kuulsad ja edukad. Tasub vaadata nende YouTube videosid.

Nähtavasti olekst kultuurierinevuste tõttu neil väga raske Tallinnas midagi korraldada, aga küll nad tänu oma suurepärastele ideedele ikka midagi ära teeksid. Nad oskavad väga oskuslikult oma missioone ka üles salvestada ja levitada. Tõelised kaasamise ja imestamise musternäidised. Salvestamine ning oma tegevuse "making off" levitamine on igasuguste tegevuste juures järjest olulisem. Avalik tegemine. Inimesed tahavad näha kuidas või mismoodi midagi tehakse.

3) Tänavakunstnike on igasuguseid. Siin üks video lahedast 3D kuristikust. Kristel viitas sellele ühes mu hiljutise postituse kommentaaris. Jah, tahaks keset linna näha mõnda sellist joonistust, mis võtab jalust ja peast nõrgaks, mitte poleks niisama.

Mida oled Sina maailmas või netis näinud, mis võiks ideaalide ideaalis Tallinn 2011 tänavatel toimuda?

Ja nüüd siis ka killud.tumblr.com

2009-12-08T09:45:00.003+02:00

Kõik telefonist tehtud (pildi)postitused lähevad ülesse aadressile http://killud.tumblr.com/, sest blogspot/blogger pole otse telefonist üleslaadimiseks päris see ning uusi asju tuleb elus katsetada.

Tumblri blogis hakkab rohkem olema meeleolu, halbu ja lihtsalt poolhalbu fotosid ning lihtsalt lihtsaid sõnu, mille puudumisest viimasel ajal killud.blogspot.com postitusi on õiglaselt süüdistatud. Siin on liiga palju Internetti ja liiga vähe suvalisi mõtteid.

Loomulikult võib asi keerulisemaks minna inimese jaoks, kes tahab lugeda/näha kõike, mis netti postitan, aga ei jälgi mu Twitteri voogu (Twitterisse lähevad Tumblr automaatselt) ning pole sõber Facebookis (Facebooki jooksevad kokku nii mu Twitter, Tumblr kui Blogspot) ning ei kasuta RSS-i (RSS on saadaval nii Blogspoti, Tumblri kui Twitteri vool). Aga kõik võivad mind vabalat Facebookis sõbraks panna, kui sealt on lugeda lihtsam.

Ühesõnaga, tegelikult ei ole see eelnev jutt üldse nii keeruline, kõik jätkub samamoodi. Lihtsalt telefonist lähevad hetked otse aadressile http://killud.tumblr.com/

Tumblr platvormile ennustatakse maailmavallutust, eks tahangi mina seda just veidi ka sellepärast proovida.

Ning killud.blogspot.com jätkub samamoodi ilmumist, sest mul on tihti midagi öelda ning killud.blogspot.com on brändi staatuses mõtete koht, mida lõpetada ma ei oska ega ka tahagi vist. Taotluslik on läbi aastate olnud sel lehel kole muutumatu disain. Et sõnad tuleksid esile.

Mobiilsus on tulnud, et jääda.

Emma Leppermann

2009-12-07T07:48:00.003+02:00

Meistrite Hoovis hakkavad naised tegutsema. Minge neid kaema!

(Klikka kutsel, et näha seda suuremalt või vaata kutset siit.)

Ajami ja Keegi ei tea midagi pärsia kassidest

2009-12-07T07:14:00.002+02:00

Vaatasin eile kahte PÖFF-i võidufilmi. Grand Prix "Ajami" tundus alguses igav, kuid ekraanilt nähtud kirglikus oli nakatav ning näitlejate loomulikus oli räigelt loomulikult. Kui võtta, et see on kahe režissööri esimene film elus, siis on asi päris lahe. Film on üdini negatiivne, põhimõtteliselt surub võim, usk, viha alati inimese alla. Treiler:

Kurb, et filmi "Keegi ei tea midagi pärsia kassidest" nurgas oli eile kogu seanss kiri suurelt "PROPERTY OF WILD BUNCH", sest õiged koopiad oli levitaja juba serverist kustutanud ning filmi näidati promodvd-lt. Nojah...

Aga suurepärane film. Millised Iraani muusikud, milline inimeste omavaheline lävimine ja tõesti milline loomulik kaameratöö. See film oli vist pool dokumentaal, et need bändid ongi päris bändid jne. Teherani tänavatel on palju peidus. Režissöör Bahman Ghobadi enam selle filmi pärast Iraani minna ei saa. Kahjuks filmi muusikat iTunes'is veel müügis pole. Treiler:

The Cove

2009-12-06T10:43:00.002+02:00

Kõik olid eile kinos. Ikka veel PÖFF. Vähemalt jääb mul siuke tunne tihti, kui nägin saalis veel seda ja seda tuttavat. Ja film oli tõesti kolossaalne. Võib süüdistada seda lugu "rohelises" propagandas, aga see film tõmbas nii harali kuidas maailmas delfiiniäri ja Jaapanis delfiinide tapmine käib ning kuidas delfiiniliha on tegelikult mürgine.

Kõigele lisaks loomulikult ka see, et kuidas see projekt oli nagu actionsalvestus üles võetud. Ning lisaks loomulikult ka Ric O'Barry isiklik traagika - 10 aastat oma elust lõi delfiinide armastamissoone maailma inimestesse ning järgmised 35 aastat on võidelnud selle "armastussoone" tapmise eest.

Film nagu "Darwin's Nightmare", kuid Aafrika asemel Jaapan ja kalade asemel delfiinid. Ning "The Cove" on hulka positiivsem, et kuigi olukord on halb, siis ikkagi on võimalik taolistel aktivistidel nagu Ric O'Barry veel midagigi päästa. Suur film igatahes.

Filmi koduleht, Wikipedia, Facebook

Eesti raamatud, mida tahaks

2009-12-05T13:42:00.002+02:00

Ostan "enne jõule ajaviitelugemiseks" neist neljast raamatust ühe. Millist neist peaksin eelistama ja miks? Kaks reisiraamatut ja kaks näitlejate lugu.

Urmas Kibuspuu elulooraamat
Peeter Vihma "Kättpidi Keenias"
Pesti, Jansen "Mate ja miljon mahla"
Arvo Kukumägi "Alasti elu"

Black Dynamite

2009-12-05T12:16:00.003+02:00

Mul on üks tuttav, keda ma näen iga poole aasta tagant ja siis ta räägib mulle, kui stiilsed on mustade meeste ninad ja olek. Ma arvan, et sellele mehele oleks eile Sõpruses möllanud film "Black Dynamite" meeldinud. Chuck Norris vaata ette. Black Dynamite on su must stiilne kloon.

Olgu paroodia film või mitte, mulle meeldib, kui süžee püsib ampluaas. See oleks olnud hullult lahe, kui see film oleks keerelnud ühe linna või linnaosa piirides, aga vandenõu muudkui ja teod järjest suurenesid ning lõpuks jõuti ikka Valgesse Majja.

Ikkagi oli hea istuda reede õhtul Sõpruses ja mitte midagi mõelda.

Lido

2009-12-04T21:29:00.001+02:00

Käisin esimest korda Solarise lätlaste putjonkini majakeses söömas
ja ma ütlen 96-e krooni eest sain süüa nii, et vähe ei ole. Täitsa
kodust praekartulit sai ning rohelise sibula salat koorega on
gripihooajal väärt asi. Ainult õlu oli otsas, kuid ilus on ka reede
õhtul juua keefiri. Ennem Lido kui Vapiano. Istun kinos, kohe hakkab
järjekordne Sõpruse kino ärasaatmine. Black Dynamite.

2009-12-03T08:23:00.002+02:00

Sain lingi Jimilt, see on tõesti imeline video, üllas töö. Natuke kõhe hakkab, kui mõelda, kui palju tahetakse Tallinnasse vägisi püstitada kultuurimajasid. Maju pole vaja, oskusi ja tegutsemist on vaja. See on üllas video, näitab veelkord, et "kõrgkultuuri" mõiste on muutunud.

2009-12-02T15:13:00.002+02:00

Käisin eile Pöffil vaatamas dokumentaalfilmi "Vutikohtunikud", millest kirjutan jalkaklubi lehel. Jalgpall on suur teema, et nõnda paljud peavad end otseselt või kaudselt teemaga seotuks.

Tore oli pungil inimesi täis kinosaalis märgata jalgpallureid, keda muidu olen elus näinud ainult mõnel jalgpallimängul. Väljakistud formaadis on alati hea inimesi vaadata.

Võib-olla mulle tundub, aga dokumentaalsus on praegu väga IN. Väljamõeldud lood enam inimesi eriti ei huvita. Pigem täpne vaatenurk ja huvitav lähenemine elule.

2009-11-30T15:32:00.002+02:00

Käisin eile õhtul esmakordselt väärtfilmikinos Artis, vaatasin PÖFF-i filmi "Buss 174" - dokumentaal sellest kuidas tänavanooruk kaaperdab liinibussi ja siis meedia kajastab üle kogu Brasiilia otsepildis pantvangidraamat. Politsei oskamatu tegutsemise tõttu said aastal 2000 toimunud juhtumis surma nii ebastabiilne nooruk kui üks pantvang. Ei kujuta hästi ette, et elu on see, mis seal kaugetes "slummides" toimub. Selliseid filme vaadates on ikka ja jälle tunne, et olen võitnud miljonimängu, et saan olla see, kes ma olen.

Polnud just kõige-kõige briljantsem film, aga jättis jälje. Dokumentaaljuhtum oli kenasti ja põhjalikult lahti tõmmatud.