kunst pole elu

Mõtlen vaikselt kirjutama hakata asja, mis saab valmis ei-tea-millal. Aga valmis ta saab. Nähtavasti lavastuse algmaterjali kujul.

Lugu räägib arvutitest ja koristamisest ja arvuti koristamisest. Ja oma vanade e-mailide lugemisest. Ja sellest, et kui palju on meil oma arvutitestja Internetis isiklikke mälestusi, mis moodustavad ütlemata põhjalikku ja struktureerimata isikliku biograafia.

Inspiratsiooniks paluksin inimeste abi, kes oma arvutiajalugu veidi meenutada viitsivad. Kui sul on hetk aega, siis palun vasta neile kolmele küsimusele või ühele neist.

Kuidas sa hoiad ja struktureerid oma eelmiste arvutite sisusi?
Kui palju on sul arvuteid olnud ning kuidas on näinud välja sinu eelmise arvuti tühjaks tegemine (ükskõik kas siis sellepärast, et pead töökohta arvuti tagasi andma või sellepärast, et oled ostnud uue ja parema)? Kas sa sobrad oma eelmiste arvutite kaustades ka argipäeviti? Mida sealt leiad?

Mitme aasta kõik (isiklikud) e-mailid on sul alles?
Kui tihti sa loed vanu e-maile? Kas sa hetkel saadad pigem vähem või pigem rohkem isiklikke e-maile kui varem? Sama küsimus im (msn, skype) kohta? Kas msni pikemad vestlused jäävad aastate taha ja kas need on sul alles ja tunduvad täna naiivsed? Ja see endine naiivsus polnud tingitud ainult vanusest, vaid ka õhinast online suhtlemise üle? Kas e-mailide saatmise õhin on möödas ja see on asendunud Facebooki hängiga. Või pigem vastupidi.

Milline on olnud sinu elu kõige suurem ja kõige sotsiaalsem andmete/info/kõvaketta hävimine?
Pea igaüks on läbi elanud vähemal või suuremal määral andmete hävimise, enamjaolt on tegemist isikliku tragöödiaga. Aga äkki on sul rääkida mõni lugu a la kui on hävinenud kogu massistseenidega võttepäeva materjal või programmeerijate poolt kuu aega kirjutatud veebilehe kood. Millist sotsiaalset arvutitraagikat oled elus läbi elanud või tead?

Olen tänulik kõigile, kes viitsivad miskit kirja panna.

Käisin täna poes ja sattusin poodi pooleldi juhuslikult. Ma satun alati toidupoodi peaaegu juhuslikult. Ma ei oska oma poes käimist ette planeerida. Ma pole seda kunagi osanud. Ma ei oska isegi poe sees käimist normaalselt süstematiseerida. Alati jääb midagi ostmata. On olemas telefonimeeldetuletused ja kõik muu, aga see ostmine tuleb poes oma sisemuses läbi lavastada. Nüüd sain pizza kätte ja põrutan.

Oleks sel või teisipäeval aega, siis põrutaks Viljandisse noortestuudio teatrit vaatama. YouTube päris kenakese promovideo teinud.

Tahaksin näha mõnda praegu (kaasajal) Eestis tehtud teatrietendust või (lühi)filmi, mis mulle päriselt meeldib. Vähemalt mul on hetkel see isiklik jama, et olen äärmiselt vastunäidustatud kõigele, mida liialt kiidetakse või mille suhtes põhjalikult inimesi eelhäälestatakse. Kes mind tunneb, see soovitagu miskit.