kunst pole elu

Kui ma oma eelmisi aastavahetusi meenutan, siis on olnud need kõik suhteliselt erinevad. Eelmine vaikne koos lastešampusege, üleeelmine koos kamba välismaalaste ja Spice Boysi esinemisega. See aasta vist tuleb veidi selle üleeelmise nägu. Vargamäele asun lõunapaiku Kätuga koos teele. On seal meid juba ees ootamas nii välismaalased kui pool Spice Boysist ehk siis Alo ja Stass. Nagu laiem üldsus teab olen ma ise mõneks ajaks tantsutrupist pausil. Igatahes ma siiski arvan, et ma eriti ei viitsi täna õhtul inglise keeles plämada, varsti saab seda teha nagunii põhjalikumalt.

Terve eilse õhtu ma lõin. Näidendit. Ja kuulasin Sufjan Stevensit. Mulle meeldib see, et mu kursakaaslased muretsevad mulle head muusikat. Mida ma öösel unes nägin, seda ma täpselt ei mäleta. Vist tegin inimestega mingit nalja. Aga igatahes oli seal kooli peeglisaal ja Mill, Andres, Toompere ja mina, me tegime seal mingit proovi. Aga kuna seal vedelesid mingi peo söögijäägid, siis asusime hoopis sööma. Toompere sõi sülti, mina lõikasin hallitanud keeksi lahti. Hallituse hõõrusin noaga maha. Pärast Toompere veel pahandas, et miks kalkuni koibade ümbert on kõik liha ära söödud. Toompere veel ütles, et Andres sinust sai täna näitleja, päris kihvt. Siis tungis vanem kursus koos Laine Mägiga peeglisaali ja me saime sõimata, et miks oleme ära läbustanud tantsimiseks mõeldud pinna.

Aasta viimane hommik on lörts. See ei muuda midagi. Homme kohtume. Teate küll kus. Sünnipäeval.

Vahel mulle meeldib kanda musti riideid. See on inimlik, et peale duši alla käimist paned puhta särgi ja puhtad aluspüksid ja puhtad sokid. Aga mõnikord ei viitsi ilutseda. Vaatan neid eilse päeva sokke ja küsin neilt: „Kuidas end tunnete?“ Kui nad vastavad reipalt, siis on võimalus, et veel ühe päeva seikleme koos.
Särgi valin selga tavaliselt tuju järgi. Iga särgiga seostub mul mingi mälestus või inimene. Ma olen ise endale muretsenud väga vähe riideid. Ikka ema, kaaslane, sõbrad või jõuluvana on minu eest selles suhtes hoolitsenud. Ja siis hommikuti kapis sorides ma mõtlengi, et missugune mälestus võiks mind täna kaitsta.
Kampsunid, pusad ja püksid kestavad mul päris kaua. Tavaliselt kuni suitsuhaisuni. Või söögiplekkideni. Kapi peale on „töös olevatest“ riietest moodustunud seapesa.
Ma olen üks nendest inimestest, kes vist eriti ei oska haiseda. Ma ei ole hull lõhnastaja ega aroomikeha. Peale habeme eemaldamist panen näole kipitavat lõhnavett ja meestekiiretpulka kasutan ka.
Aga uue aasta hommikul ma olen siis päris ja panen selga ainult puhtad riided.

Külmetada. Pikalt.Võib-olla kõndides undki näha.
Siin peitub põhjus, miks igatseda on nii magus.
Kes taluks ühistransporti, tellereid, vanureid ja
koledaid inimesi, kui poleks võimalik näha,
et midagi pole päriselt olemas. Parem ma unistan
kui lasen endast unistada. Tammuda, Vaikida.
Muud midagi, sest nõnda elades saan ma vanaks
ja mõistan siis, et nutt pole minule tundmatu.
Neid unenägusid, mis võivad mul täna tulla
ma juba ootan. Ma kaotan teod ja jätan ööd.

Mul on will, ülemäära, sina taha mind.
Olen. Olen küll.

Eile õhtul-öösel umbes nii poole ühe paiku jalutasin mööda seda ringitatud Tondi tänavat kodu poole. Kui linnas oli külm, siis sel tänaval oli vaikus. Keegi oli läinud enne mind, tal ei olnud eriti suur jalanumber. Võib-olla umbes 39. Nähtavasti oli ta mõni tüdruk. Sillerdas see tee.
Ago juurest tulin. Me sõime seal rasvast vorsti ja vaikselt tähistasime Maria sünnipäeva. Ago küttis pliidi soojaks ja kuigi ta korter asub Pärnu mantee viadukti juures, ei ole sellest midagi. Korteris on Tartu.
Inimestel on mured. Mina olen inimene. Aga millegi pärast on see nii, et kui enam oma muresid muretseda ei viitsi, et siis hakkad teiste muresid muretsema ja siis on uus ja huvitav. Isegi oled õnnelik, et oma muredest pääsed.
Kahe päeva pärast tuleb 2006. Ilus number.

Ma ei oskagi öelda kuidas oleks võimalik täpsemalt kirjeldada neid hetki, kui enam ei viitsi. Ei viitsi olla pealiskaudne. Tahaks midagi, mis läheks otse sügavale. Tavaliselt pole seda maailmast võimalik saada. Maailmast kui inimeste kooslusest ja sind ümbritsevast reaalsusest. Sest esiteks see, et leiad siit maailmast mõne inimese, keda kuulata viitsid ja kes sind kuulata viitsib, see on üpriski välistatud. Teiseks see, et kõik teod ja meelelahutus, mida suudad välja mõelda ja mida maailm pakub, on ju tegelikult edasilükkamine. On jälle pealiskaudsuse nautimine.

Lõpuks ei jäägi midagi muud üle kui süveneda. Paberisse. Lihtsalt luua näpuvajutustega ekraanile tähti. Ja pärast olla oma kurbuses ilus. Sest kokkuvõttes on olemas põhjendus:

Ma ei ole kurb, mina olen sügav.

Oleks nii lihtne omada kanaleid. Mõned oskavad, nende ümberlülitused on valutud. Tantsivad, naeravad, siis jälle nutavad, loevad raamatuid või kirjutavad päevikut. Tavaliselt on sellised inimesed tüdrukud. Neil on olemas päris rikkalik valik iseendeid. Minu garderoob on liiga lihtne. Ja mis kõige hullem, kõik hilbud on üksteise külge seotud. Jalutan siis mööda oma pükse, kampsuneid ja ootan, et millal see riidekett katkeb…

Katkeb siis, kui võtan end alasti ja põletan kõik ostetud kestad. See leek oleks päris suur, sest kuigi mul pole palju riideid, on enamus neist siiski kirega auklikuks kantud.

Ja siis kustub tuli ja ma seisan paljalt. Kõvera keha ja pruunide silmadega.
Ja üle huulte lipsab lause “Külm on.”
Ma enam ei viitsi.
Panen kõik selga. Kõik. Ja kõige peale toon maalt vanaisa paksu kasuka.

Tavaliselt on nii, et teed midagi ja siis hakkad tegema mingit muud asja. Ses suhtes pole tänane päev veel päris metsa läinud, et veidi olen suutnud joont hoida. Tulin kodust välja, ei saanud Jänese aastale lähiajaks piletit. Koolist pidin võtma osad paberid ja siis Rahvusraamatukokku õppima suunduma. See kõik oli umbes kolm-neli-viis tundi tagasi.

Praegu olen endiselt koolis. Kiidan ennast. Lugesin läbi TUA ja TUMi konspektid. Ehk siis 12. jaanuar on mul munade lõikamise kuupäev ehk siis Peda bakaeksam ja nagu usin inimene ikka haaran ma varakult härjal sarvist. Võtsin siis kõigepealt kaks kõige igavamat ainet. Teadusliku uurimistöö alused ja Teadusliku uurimistöö meetodid. Ehk siis valiidsus ja reliaablus.

Muidugi ei tohi unustada seda, et 5. jaanuaril on mul kirjanduse eksam, mis kujuneb nähtavasti lihtsalt meeldivaks vestluseks. Aga 10. jaanuaril on eesti teatriajaloo eksam, kus tädid on haudunud välja selle, et dramaturgid peavad 49 (!) asja selleks läbi lugema. Oma huvitavuselt kujutan ette võiksid need asjad vabalt võistelda TUA või TUMiga. Andke andeks tädid, mul on teised plaanid.

Tähendab täna oli siis nii, et tegelt ma printisin ühe näidendi koolis välja. Jaan Unduski “Quevedo” ja ma olen selle lugemisega jõudnud poole peale. Ja lihtsalt ma pean nüüd natuke maha viksima:

“Aga keda ma armastan? Loomi, naisi? Kastiiliat? Mis asi see on, mida ma armastan maailma parimal moel? Naised ajavad mind vihale. Jumalat püüan ma korrigeerida. Kastiiliat ei ole peaaegu enam olemas. Aga armastus on suur. Suur. Suur-suur. Nii tobe, kui see ka ei tundu. Suur ja võimas. Tema hiilgus läbistab müüridki.”

Tähendab ma tahaks praegu koju minna ja siis võtta oma voodis laiseldes ette veel üks konspekt. Näiteks mingi Keskkonnapsühholoogia või Sotsiaalpsühholoogilised teooriad. Aga ma ei saa koju minna, sest praegu on tipptund ja ühistranspordis on liiga palju kirgi. Loen edasi.

... blog Maria – oma mõtted ja elu muutnud kirjanduseks

... lavastus „Surm ja tütarlaps“

... teatriidee Hapnik – see ei olnud teater, see oli päriselt

... raamat Maag – mitmetasandlikkuse eest, tuleviku meelelahutuse piibel

... postitus

... inimene Agnes – sõpruse, soojuse ja ainulaadse isiksuse eest

... areng see ja see ja ka see – tehes kommunikatsiooni ajalugu

... helid Björk ja Ultramelanhool

... lause „Sa oled nagu kampsun, soe ja karvane.“

... reisikaaslane Muki – oma koer on ikkagi oma koer

... õppejõud Leonhard Lapin – süstemaatilisuse ja hoolivuse eest

... loeng Kausi kaks esimest kirjanduse seminari, kus rääkisime Maagist ja Vaenlasest.

... sõnum Mart, sa oled natuke dalai laama ja tsingis-khani vahepealset

... jalgpallur Tarmo Neemelo - läbimurre

... vaatepilt Suured lained Musta mere äärse Lašarevskoe rannas

... ujumisvesi Rautina järv maakoha juures

... seiklus Rebastenädal

... jobu Ingo Normet – silmakirjalikuse, rumala jutu ja ebaadekvaatse huumorimeele eest

... probleem unetus

... magus Maarja poolt Panso peoks tehtud küpsisetort

... küllus õunad

... ühiskonnakriitilisem tegu EKA tudengite poolt vöötraja joonistamine Kaubamaja ja EKA vahele

... mürsk Mati Undi surm

Ma tahaksin olla ulmekirjanduse fänn. Aga ma ei ole. Ma ei ole keegi, ometi on mul olemas kuulid. Minu haavavad laadungid on sõnad. Ma oskan teha kõvasti kahju. Ja ma teen. Ma proovin oma töös olla peen.

Haavatavusest sünnib kunst. Aitäh.

Kord elas keegi. Ta ei osanud olla. Tal olid omad vead. Ta ei osanud olla.

Aga osad asjad on elus hästi. Kui ma mõtlen osade lähedaste inimeste peale ja mõtlen, mis on nende elus hästi, siis on mul hea meel. Mulle meeldib kaasa tunda.

Elada. Me võime hullult soovida, et võiksime elada. Kaua kaua elada. Ilusalt.

Kui te vaid teaks kuidas on võimalik tähtede peal sõita. Kui vananenud on rula ja rulluisud. Ilusad hobused siiberdavad ringi ka külmas, ei tohiks karta mõnel lakast haarata.

Ma ei viitsi suhelda. Tahaksin soovida teile elu. Palun saatke mulle palju sõnumeid.

Brides in Bloomi jõulutervitust.

Ma ei oska lugeda. Ma ei kirjuta. Mu jope lukk on katki. Ma ei hooli rahast ja inimestest. Ma oskan elada südamest, isegi siis ma ei loobu sellest, kui teen endale ja teistele haiget. See ongi minu stiil.

Ma ei oska laulda. Ma ei oska joonistada. Ma mõtlen lollusi. Aga autod sõidavad kõigest hoolimata mööda seda teed edasi, mida ma oma aknast näen. Sellest, mis mina oskan või olen, oleneb tegelikult nii vähe, et kokkuvõttes on peaaegu kõik täpselt sama.

Sama hala. Tasuks praegusel ajal minna ostukeskusse, sest seal on väga palju rahvast. Igal inimesel on omad konkreetsed tahtmised. Anonüümsusena nende inimeste vahel seistes võib tunnetada kui vähe ühest inimesest oleneb. Kassad töötavad ilma sinuta. Äri käib alati. Üks ei peata kosmost.

Jah. Kokkuvõttes on peatus minu enda määrata. Pehmemele kohale. Sinna kus kõik on uus ja puutumatu. Võib-olla mere äärde.

minu luuletus on kuust

millest siis muust

juust mu juust

rända valgusega

ühiskonda ei ritiseeri

endast ei räägi

ka täht jäi meelega ära

olgu homme see kuu must

tunda võiks külma

kardan hammaste tõttu

täna õhtul unes nägusid

Täna kui trolliga koju sõidsin, siis üks istuv tüdruk toetas pead vastu akent. Tal oli ilme "Tahan ka puhkust, tahan magada, vegeteerida, tahan villaseid sokke ja oma kaisuloomi..." Mõtlesin, et las see tüdruk magab ja vanurid seisavad püsti.

Reedel lõpeb üks hullumeelsus, aga siis kohe käivituvad järgmised. Mõnedel inimestel on jõulud, eks tule nad minulgi. Aga see on millegi pärast nii, et kui pole seda õiget jõulutunnet, et siis nagu väga ei näe põhjust neid ka pidada ja hakkad seda kõike ignoreerima. Aga kellelgi kuskil kindlasti on see tunne. Ta teeb piparkooke ja nuusutab kuuske ja tunneb tehtud ja saadud kingitustest rõõmu.

Narr, ma lähen hulluks.
Ja ausalt öeldes on mul omad saladused, mis mind toidavad. Mulle meeldivad iroonilised naljad. See ongi meie aeg. Must taevas ja must huumor.

Mul on alati olnud tunne, et kõutsidel on selline nägu peas, et nad tunnetavad aega ja saavad täpselt aru, mis toimub. Loomulikult on nad niivõrd laisad, et ega nemad pingutama ei hakka. Kassid on juudid, nad on andekad, aga teevad täpselt niipalju kui vaja on, jumala eest mitte rohkem. Ma arvan, et kui kassid tahaksid, siis nad valitseksid maailma. Koerad on siirad, aga kassid on targad. Kassid on isekad, kassid on enda arust ikka väga ilusad olevused. Ma saan aru inimestest, kes armastavad kasse. Mina olen vist rohkem koeraliku olemusega.

Mul on äärmiselt väikesed sõrmed. Ma ei tea mitte ühtegi meest, kellel oleks samaväikesed sõrmed kui mul. Ma ei olekski kunagi osanud unistada klaverimängija ametist. Mu ranne on ka õrn. Kõige pöidlapoolsem pikk sõrm on tipust kõver. Ma ei suuda eriti kaugele kivi visata. Mõnikord saan lendavale taldrikule tuule alla, mõnikord mitte. Aga ma ei hooli oskustest. Ma oskan pöidlatega teha prõkse, jäljendada luumurru hääl. Aga ma ei hooli oskustest.

*

Kiri halbade dialoogide koju:

ABU Mida sa ootad?
UMM Homset. Ma ootan homset ööd.
ABU Mis siis on?
UMM Midagi ei ole. Siis on vaikus.
ABU Äge.
UMM Võta kuidas tahad.
ABU Davai. Täiega.
UMM Idioot oled.
ABU Lahe idioot olen.
UMM Mitte eriti lahe.
ABU Olen, olen.

Kui oleks aega ja ühiskondliku aktiivsust, siis korraldaks „Sittade kirjatööde konkurssi“. Väga raske on kirjutada midagi, mis oleks kõigi inimeste arust pask.

Ja kokkuvõttes saadetaks sinna konkurssile palju paremat kraami kui igasugu päris ülevaatustele.

Et iseenda tuju parandada, mis hetkel ei olegi eriti kasin, tahan ma soovida kellelegi ilusat laupäeva. Minul on täna tähtis päev ja täna võib kõike juhtuda. Elagu. Armastatagu. Kõladeni.

Ma ei tea millest see tuleb, et detsembrikuud on need kõige hullemad. Eelmine aasta oli, üleeelmine aasta oli, see aasta on ka. Ma ei tea mida ma tahan. Vist seda, et oleksin kaugemal. Inimestest, sündmustest ja kohustustest.

Üleüldse kõigist inimestest, mitte ainult inimestest, keda võiks minuga kuidagi suhestuda. Jan Kaus ütles oma pika ja suhteliselt isikliku arutelu tulemusel kolmapäeval hommikul, et „Vaadake vahe on selles, et mina olen kirjanik ja teie ei ole“

Oi kuidas ma teda tol hetkel kadestasin. Mitte sellepärast, et oleks võimalus või oskus raamatuid kirjutada ja mingid inimesed loeks neid raamatuid, vaid sellepärast et tõesti oleks vabadus. Vabandus kõigest. Kirjanikud ei puudu põhjuseta, kirjanikud on alati tööl, kirjanikud ei pea rääkima.

Ma olen arg. Minust ei saa kunagi kirjanikku. Jan Kaus on praegu Kirjanike Liidu esimees, aga ta lubas, et ta rohkem ei kandideeri sellele kohale, sest ta tahab kirjutada ja lugeda.

Kui vannitoast tulin, siis arvutiklappidest kostus „Parem aeg, parem aeg, jälle tulema peab...“
Aga millal? Mul on tunne, et mina olen ära teeninud paradiisi.
Osa minust on astunud mängust välja.

Mis sa teed või õigemini kuidas sa seda teed, kui tuleb peale tunne, et tahaks tuju ära kinkida. Muidugi poleks see tuju mingi kingitus. Lihtsalt üks junn mis haiseb ja mis on samas nähtamatu. Lõhnakuuske nõuan.

Kui mul on prillid peas ja väljas on sombune ja pime, et siis kui päris ausalt öelda, et ega ma siis tänavatel kulgedes suurt ei näe küll. Trajektoor on mul selge ja peas. Tulen sealt Toompealt alla ja vaatan Vabaduse väljaku R-Kioski eest, et mis kell see 17a nüüd tuleb. Tavaliselt tuleb paar minutit varem kui graafikus märgitud. Õhtuti on bussis mitmeid vabu kohti. Mul ei ole cd-pleierit ega ipodi või muud sellist vidinat. Hea on vist, et ei ole. Sest muidu oleks ma päris kontaktivõimetu - pime, kurt ja sügavalt ära.

Reede õhtu viis mind kiirvisiidile Rakverre, et ära vaadata kiidetud Baltoscandali soojendus. Ehk siis väljamaalt pärit igalpool hinnatud etendus Voices, kus üks mees mängib järjest neli väga puhast karakterit ja samal ajal ajab seosega poliitilist juttu. Mulle ei meeldinud eriti, sest ma ei saanud aru. Mitte ainult ses mõttes ei saanud aru, et ta rääkis keerulises inglise keeles vaid mina eestlane ei mõista ka poliitikat nii nagu nemad seal. Aga mul tekkis Rakveres paar mõtet ja need ma kirjutasin üles. Häid mõtteid ma ju kogun.

Tänane õhtu leidis mind Von Krahlist Ultramelanhooli kontserdilt. Jah ma tean neid Eesti rokkstaare, aga kui kellelgi üldse on neist eriliselt seda rokkstaari sära, siis Robert Kurvitz varastab vist au endale. Väga hea kontsert oli, mul hea meel, et käisin. Ma ju satun siukestesse kohtadesse täpselt 27 korda aastas. Nagu ka teatrisse.

Aga praegu ma õpin lavastama. Kogu närvisüsteemiga.

Inimesed ei salga mu ekstravagantseid küsimusi. Oma südamest nad ei salga. Nero ütles, et küsiks ükskõik kes muu, et siis ta saaks pahaseks, aga kuna küsin mina, et siis ta ei viitsi eriti reageeridagi. Muidugi ta reageeris. Ma küsisin talt üks õhtu kui ta koolis suvaliselt kitarri pinistas, et kumb siis Nero on sinu jaoks tähtsam, et kas naine või kitarr.

Eile oli nii, et jalutasime koos Maria ja Kristoga koolist ära. Kristol polnud kõige parem tuju, aga mul oli tunne, et minu ja Maria seltskond suutis seda veidi parandada. Sõime ära pooliku halvaa ja läksime sinna uude coffee inni seal nimetatud paaride vahel. Maria ütles, et seal saab head latet kuueteist krooniga ja nii tõesti oligi. Kuna meil oli veidi aega, et siis me potsatasime sinna pool pimedasse kohvikusse ühe laua taha. Mingi lollakas läptopiga mees altkulmu vaatas meid. Kui ta oli pede, siis ta tahtis Kristot. Nojah, siis ma tahtsingi, et Maria reastaks oma ja meie jaoks tähtsuse järjekorras seksi, kirjutamise ja kohvi. Loomulikult ta ei teinud seda. Ja kui me muusikaakadeemiasse kolmekesi jalutasime, et siis Kristo tahtis, et ma veel Marialt küsiks ja siis ma küsisin et Maria et millal sa oma juuksed maha ajad ja siis Maria ütles, et siis kui tal see elu metsa läheb ja kõik mis oluline ära kaob. Et ta umbes ennustas, et siis kui ta on 25 või 26.

Muusikaakadeemias oli meie kursuse teise poole improvisatsiooni kontsert. Ma jõudsin oma kärsituses selle ilusti ära vaadata. Nad tegid päris pulli. Siis panin jooksujalu Pedasse. Laboris kohtasin Älli ja Stassi ja me kallistasime ja siis jõime rummi ja siis ma muutusin natuke kurvaks. Sest Stass ütles, et me sõidame järgmine september kuuks ajaks Abhaasiasse ja Gruusiasse ja mul hakkas kohe peas tööle reaalsuse aparaat, et kuidas siis mina saan siit suurepärasest elust end kuuks ajaks vabaks küsida. Ühesõnaga mul on kahju, et elan.

Siis me läksime Uisupeo bussi peale. Hull-Margus, mu parim sõber, tuiskas ka seal kuskil ringi. Mind ümbritsevad legendid. Kaisa, see hea tüdruk, andis mulle tasuta pileti ja rumm sai otsa. Uisupidu möödus kiirelt ja ega midagi eriti niimoodi suurelt meenutada polegi, vast ainult seda kuidas ma selle erakordse tüdrukuga, selle Agnesega, seal uisutada proovisime ja tegelt rääkisime tähtsat juttu näitlemisest. Seda mäletan ka, et seisime kaua uisu saamise järjekorras ja laulsime mingeid lolle laule. Igatahes üks hetk lasin ma sealt uisupeolt jalga ja rääkisin taksojuhiga vahvat juttu. Ma ei mäleta millest. Elust vist. Nähtavasti reaalsusest. Linnas Patricku kõrtsis kohtusin Veiko ja Ursula ja siis veel ühe poisiga. Rääkisime midagi, mina kukkusin jonnima ja kui koju jõudsin, siis minu arust see teine taksojuht nii vägev mees ei olnud.

Täna hommikul ma nutsin. Nutsin vist õnnest. Sellepärast, et elu on olemas. Isegi vist sellepärast, et näitlejannad ja kunsti tegemine on olemas. Nutsin muusika igatsusest. Praegu ma enam ei nuta. Praegu ma juba kuulan.

Ärge teie ka pahandage, et elu on olemas. Täna on reede.

Kas pole tegelt nii, et asi pole ainult kunsit tegemises. Nad tahavad, et inimesed oleks laval alasti ja samas ka ei vahetaks ennast peenrahaks.

Aga mis oleks õige valem elamiseks. Kui kisud end alasti ainult üksi kodus olles, et kas see on siis siirus või möödalaskmine.

Päris kihvt on mõelda, et mõni mees laseb täis peaga potist mööda, aga kuna ma pole eriti tihti täis ja kuna ma juhin juga, et siis minul on mööda laskmine süüvinud verre ja mina lasen elust mööda. Nii et kogu peldik haiseb viis päeva. Mitte rohkem, sest siis tuleb suure lapiga koristaja-tädi, kes tegelikult on positiivne tegelane ja viskab minu tänavale. Tänaval ma külmetan ja kuna mu põis on tühi, siis jätan kõik endiseks.

Me peame elama alasti hea maitse piirides ja oskama vastata küsimusele, et mis see minu on.

Ma ei leia täna sobivat muusikat. Isegi ei hakka vist väga põhjalikult otsima. Tänane päev vajus õhtuks ära. Vajus kuhugi ma ei tea kuhu otsaga. Veidi võiks vist isegi öelda, et sügavusse. Margus ütles mulle just läbi msni et Mart mis sa passid orkutis võõraid naisi.

Mulle ei meeldi intriigid ja pahandused ja tülid ja ütlemised ja kõik mis on paha. Ja kui vahel seda sinu ümber veidi hõljub, nii et ise ei olegi otseselt sellega seotud, et siis ta nagu ikka hakkab sind torkima. Lõpuks teeb päris haiget. Nii et kuulutagem "Ma ei taha midagi teada, miski pole minu asi, mina pole loodud selliste asjade jaoks." Pole loodud elama.

Ma ei taha. Ma ei taha teha mingit Eesti teatriajaloo referaati kunagi elanud näitleja Hilda Gleseri kohta. Sest mul on temast südamest savi. Väga savi ja väga südamest. Öäkk. Mulle meeldib ajalugu. Napoleon ja värgid. Aga teatriajalugu meeldib mulle senikaua, kui sellest võib olla miskit kasu praegu teatritegemisel. Ma ei ole see mees, kes oskaks varem olnut nautida. Jah Kivirähk on ja on veel kuidas veel. Rühkast tegi las aga mait võtta loo valmis.

Las ma olen ajalootu eksemplar. Kui on praak ja katki läheb, siis olgu nii.

Nagu Ago ütles, et ei viitsi koju väga minna. Et lähed koju ja siis istud. Siis mõtled, et võiks midagi asjalikku teha. Siis hakkad mõtlema. Avastad et päris palju on teha. Ja siis saad aru, et nii palju on teha, et mitte midagi ei viitsi teha ja istud edasi.

Täna öösel ma näen unes midagi puhast.

Minu juurde tuli eile üks päkapikk. Potsatas mu koolikappi. Päkapikud on nagu elu. Nad tulevad siis, kui sa ei oska neid oodata. Minu viga elus on see, et mul on liiga palju stsenaariumeid enda jaoks valmis. Nii ma mingis mõttes liigse mõtlemisega välistan nad kõik. Aga päkapikku ma ei oodanud ja näe kui hea särts välja tuli.

Stiil ja hea maitse. Stiil on kogemus ja tarkus ja isiksus. Stiil on arendatav. Hea maitse on taju ja intuitsioon. Kõik on veel ees. Looming ja maailm. Ristugu riidepuud. Tõusku maamulla salajõud. Elagu detsembrikuu!

Aga äkki täna ei läheks. Helistaks kellelegi
ja ütleks, et olen haige. Sest tegelikult mul
on ju nohu. Sööksin päev läbi voodis jogurtit,
nutaks, kuulaks Ultramelanhooli ja sokke ei
paneks üldse jalga. Kui hakkavad külmetama,
siis tõmban jalga kulunud kandadega villased.

Jah. Ma lähen. Hakkan selle nädalaga peale
ja üritan võimalikult kiiresti ära unustada mõtte,
et ma hakkasin selle nädalaga peale. Sest kui
ma seda mõtet ära ei unusta, siis jääb midagi
kripeldama. Algused on nauding. Mõtleme nii.

Ma kujutan ette, et kuskil romaani lehekülgedel võiks ekselda mees. Näiteks ta jalutab päikeselise detsembri alguses külma elamurajooni tänavatel. Lund ei ole veel maha tulnud. Näiteks on pühapäev. Näiteks ta võiks teada, et pole palju jäänud hetkeni, kui jälle saabub pimedus:

Loomulikult ma tean. Oskan üsna hästi naiste maailma tungida. Ma võin neid lahterdada ja mõelda, et näen neid läbi. Kuid on üks süsteem, mille vastu ma alati eksin. Ma ei teagi, kas eksin teadlikult või tõesti tuleb see mulle alati üllatusena.

Pole võimalik teada, mis on naise jaoks oluline. Sest ta ei saa ka ise päris täpselt sellest aru. Ja see mis on üks hetk oluline võib järgmisel olla kadunud ja see mis on mõttetu võib kunagi saada kõige tähtsamaks.

Ma vist kunagi kindlasti olen selle kohta öelnud valetamine. Aga mis on valetamine? Valetamine on teadlikult vale jutu suust välja ajamine. Aga kui mõni naine ei aja teadlikult juttu suust välja, et kas ta siis valetab?

Sinu jaoks esimene kord ta kindlasti valetab. Ka teisel korral on veel tuju ära. Kolmandal korral sa juba distantseerud ja edaspidi ütled, et ma tean ju täpselt milline sa oled.

Sa ei tea. Iroonitsedes võiks seda kõike kutsuda huvitavakas nähtuseks.

Marialt
Mõtteid ei tohi lasta lahti. Nad lähevad ära ega tule kunagi tagasi. Paljus nagu inimesed. Hommikul suudled hüvastijätuks kedagi, kes õhtuks on juba hoopis teine. Kui nad tagasi tulevad, siis neid on töödelnud teiste inimeste mõtted, ja kui sa pole suutnud alles hoida nende esialgset kuju, siis sa oled üksi. Üksim.

Pimedus ja külmus toovad une linna. Inimesed magaks vaikuses päevi maha. Unistus on uitajatel sarnane - tahaks oma voodit. Otid on keeranud külili. Neid ei ärata enam suuremat sorti kisagi. Eks me kõik tahaks salaja olla Otid. Ott ärkab talvel ainult korra. Jõuluaegu. Sööb kõhu täis ja järgmine kord äratab teda juba päike. Sest palav on.
Poiss otistumisekommuunist.

Paari viimase päeva kohta oleks võimalik kirjutada palju. Aga ma ei tee seda väga põhjalikult, sest „jookseb me elu, mis meenutab filmi“. Oli Panso pidu, mis möödus oma tõusude ja mõõnadega. Genialistid tegid marudalt, nad on ju professionaalid.

Eile hommikul jõudsin ma kooli umbes üksteist. Inimesed magasid, koristamiseni oli hetk veel aega. Toompeal valitses sõjaolukord, sest pidi saabuma Toni Pläär, politseinike olid kõik kohad täis. Ma jalutasin linnahalli juurde mereni ja läbi vanalinna kooli tagasi. Mõtlesin ja laulsin. Päev möödus koolis koristades. Pärastlõunal läks sõjaolukord Toompeal tõsisemaks. Õhus hakkas tiirutama helikopter, kaks korda käis politsei koolimajas. Politseiautode sireenid lõugasid. Ja siis kui ma astusin koolimajast välja, et ära viia hõõgveini kanistrid, siis ma nägin selle Plääri ära. Kolonnis oli umbes nii 12-13 julgestusautot ja siis kaks laia autot, millel olid väikesed lipukesed küljes. Stenbocki majas oli see päev vast viisakas koosviibimine. Kindlasti nad seal ka sõid midagi head.

Meie pidasime eile koolis väikese tšillbill järelpeo ja nüüd peab hakkama jälle asjalikuse kangi liigutama.

Ma ei jõua rääkida inimestest.