kunst pole elu

Esmaspäeval, 24. jaanuaril 2005, jõudsin kooli lõunapaiku. Kõik sagisid. Öeldi, et rebasenädal käib. Olid trükitud ajalehed meie kursuse eelnevast elust. Minu üks mõte oli esikaanel. Stendilt haarasin end üksikuna tundva omanimelise kirja. Kirju ilmus stendile kogu nädala jooksul. Samuti kirjutasin ma oma „ristivanematele“ vastu. Enamus mulle adresseeritud kirju pole tänase päevani säilinud, nii ka ma päris täpselt ei mäleta, mis seal kõige esimeses kirjas oli. Aga vist oli nõue, et nädala lõpuni reageeriksin sõnale „teater” kaheksakordse „jaatusega”. Vist oli kirjas ka käsk olla järgmine päev riietatud rangelt punasesse. Esmaspäev oli minu jaoks rohkem ootusärevus, sest konkreetseid missioone mul polnud ja õhtul olin hõivatud viimast korda etenduva Mati Undi lavastuse „Meister ja margarita” vaatamisega.

Teisipäeval oli kogu meie kursus ilusas punases. Koolipäev oli elevust täis. Õhtuks oli mul sarnane ülesanne Roberti, Mareki, Kristo ja Meelisega: pidime olema teatud kellaajal Gustav Adolfi Gümnaasiumi ees koos spordiriiete ja pesemisasjadega. Ei osanud arvata, mis saab. Lootsime mängida mõnd lustlikku meeskondliku sportmängu. Aga läks teisiti. Meie juurde tuli juba kaugelt spirituaalsust ja headust õhkav tugeva kehaehitusega keskealine Meister ja küsis, kas me oleme lavakunstikoolist. Jaatava vastuse saanuna tõdes ta, et tal kästi meile natuke jõuharjutusi teha. Sisenesime võimlahoonesse, vahetasime riided ja astusime väikesesse spordisaali. Meid valdas teadmatus. Saal oli täis erinevas vanuses kahest soost keskenduvaid inimesi, kes vaatasid meid hämmeldunud pilguga. Olime sattunud Taij trenni. Meister sisenes võimlasse, kummardas ja algasid soojendusharjutused. Need koosnesid kõrvad pihus üksteise solgutamisest ja väsitavatest kükkidest. Väsisime ja proovisime käituda nagu tõsised treeningukaaslased. Tõesti oli tunne, et linnainimestel on salahobi ja me oleme tulnud nende kodurahu rikkuma. Pärast kolmveerandtundi kestnud väsitavat solgutamist, ajas Meister meid saalist välja. Pesime end puhtaks ja läksime koju. Emotsionaalne kogemus.

Kolmapäev oli näitlemispäev. Mina sain lõigu Moliere näidendist „Naeruväärsed eputised”. Agnes ja Jekaterina said ka. Päev läbi käisime ringi ja mõtlesime, et mida ja kuidas teha. Tülitsesime ja heidsime mitu mõtet halbade ideede kolooniasse. Lõpuks leidsime selle, mida otsisime. Saime aru, et Moliere on otseselt selle näidendi kirjutanud eesti talurahvaolustikust. Käepärastest vahenditest meisterdasime musta saali lehma. Teatrit on tore teha. Ka kõigi teiste kursusekaaslaste katkendid olid kihvtid. Õhtu lõpetasime Draamateatris, kus Jan Haasma ja Juss Uuspõld andsid meile privaatetenduse kuulsa „Kerjus ja prints” ainetel.

Neljapäeval oli mul kohustus olla varem koolis ja ülesandeks oli antud, et pean üles otsima Ago. Leidsin ta keldrisaalist koos rikkalikult kaetud hommikulauaga. Olime hämmelduses ja asusime sööma. Kuid ruumis oli veel üks tool. Ei me teadnud arvata, kes seal istuma peaks. Nautisime kehakinnitust ja veidi aja pärast avanes uks. Sisse astus Tõnu Tepandi koos kitarrikastiga. Ta oli tellitud meile eine taustaks musitseerima. Rääkisime Tepandiga juttu ja jätsime kahjutundega mitmed hõrgutised lauale lebama, sest jõudis kätte aeg lahkuda koolitundi. Neljapäeva õhtu veetsime Sõpruse kino juures oleva hotelli saunas. Kursuse tüdrukud natuke varem ja poisid hiljem. Meeldiv oli saunalaval külma õlut juua ja kursusevendadega mullivannis naeru kihistada. Kui õhtul kodu poole sammusin, kohtasin tänaval Tõnni, kes bravuurikalt kirjeldas, kui maru oli olnud nende tänaõhtune „Suveöö unenägu“. Seisime tänava peal ja ta vehkis kätega. Tõnn suundus edasi Kuku klubi suunas, mina kodu poole. Mulle jättis see kohtumine rõõmsa ja eriskummalise tunde.

Reede hommikupoolikul oli ilmunud rebasestendile kiri dramaturgidele Mariale, Marionile ja Mardile. Kirjaga kaasas oli koogikarp ja pudel veini. Ülesandeks oli minna kella 12ks ühele eraviisidile. Maja, kuhu aadressi järgi läksime osutus kuulsaks Kirjanike majaks ning pärast hoovivärava ja välisukse kellade laskmist, leidsime Jaan Krossi ja Ellen Niidu uksel meile vastu naeratamas. Järgmised kaks tundi möödusid meeldivalt. Aga naljakas vast oli see, et nii kui jutt läks kirjanduse teemadele, oli kõigil korraga igav, aga kui rääkisime lapsepõlvest ja lõõpisime niisama, siis oli kõigil tahtmine jutule kogu aeg vahele segada. Sai naerdud ja positiivset energiat vahetatud. Saime Ellen Niidult teada, et Ingo Normet oli juba kümnekuuselt väga kindlameelne isiksus, kes imiku võrevoodi pulkade väristamises ilmutas erakordset sihikindlust. Nad oli armas vanapaar. Ja tihtilugu tundubki, et üks asi, mis lisaks elukogemusele, on tänapäeva noortel rõõmsameelsetelt „vanainimsetelt“ õppida, on see et kuidas olla armas. Reede õhtu pidin ma oma vanaemaga olema kodus ja läksin vara magama, sest käsk oli antud olla laupäeval viksilt ülikonda riietatult juba hommikul kell 9 ühes Vanalinna kohvikus.

Laupäeval kulmineerus kogu nädal. Kohvikus teenindati mind rikkaliku hommikusöögiga vahva trullaka tädi poolt, kes edastas mulle ka postkaardi järgmiste juhistega. Pidin minema Pikk tänav 9 teisele korrusele, võtma ukse taga ära välisjalanõud ja astuma sisse Ilukorrus salongi ning lausuma sõnad „Ma ei jää kauaks...“ Nii ma tegingi. Mind juhatati ühte väikesesse tuppa, kus oli mudimislaud. Lahke keskealine naisterahvas, kelle rinnasildilt võisin lugeda, et ta nimi on Larissa, ulatas mulle ühed imelikud püksid ja ütles, et ma võtaksin riidest lahti. Ta ütles veel, et need on ühekordsed massaazipüksid, mille võin pärast endale mälestuseks jätta. Koorisin end ülikonnast välja ja asetasin jalga püksid, mis katsid täpselt kubeme. Üle tagumiku jooksis lihtsalt paar rida kummi. Juba lamasin selili ja ei mõelnud enam midagi. Mind muditi läbi. Larissa alguses küsis, et kas ma tahan tugevamat või nõrgemat massaazi, ma muidugi vastasin, et tugevamat, sest tol hetkel tundus, et tuleb võtta kõik, mis võimalik. Larissa oli mu selja, kaela ja käte mudimise lõpetanud ja suundus allapoole. Ta võttis kääte tuharad ja sakutas neid. Korraga käis üks prõks. Pükste kummid andsid järele ja Larissa kiljatas „Oih katki läks!“ Aga mina lihtsalt lamasin ja nautisin iga hetke sellest tunniajasest mõnust. Igatahes ripub mul kodus seinal üks väärtuslik trofee, mis küll pole enam kasutamiskõlblik, kuid seda suurem on nende pükste ajaloolis-emotsionaalne väärtus. Larissa visiitkaart on samuti üks mälestusese, mis küll võib tulevikus omada ka praktilist väärtust.
Ilukorruse sekretär ulatas mulle järgmise kaardi, kus oli kirjas, et pean kell pool 12 olema Vana-Viru hotellis ja parool on Uku Uusberg. Sattusin järjekordselt ühe kalli kesklinna hotelli meeldivasse sauna. Mõne aja pärast ühines minuga ka Uku Uusberg. Nautisime vanni mullidega ja leili kuumusega. Lahkudes ulatas hotelli adminstraator mulle ühe vana Loomingu ja järjekordse kaardi järgmise ülesandega. Pidin minema Linnateatri all olevasse Le Chateau restorani ja ülesanne oli loominguses õhkkonnas loovutada see Looming. Ülev Aaloe ühines minuga maitsval laupäevasel lõunasöögil. Rääkisime päris kaua igasugustest asjadest, põhiliselt jalgpallist. Selgus, et seda vana Loomingut mõtles Ülev kasutada „Tõde ja õigus. Teise osa“ kava koostamisel. Ülev kinkis mulle mälestuseks oma viimase tõlke, Noreni näidendid. Oli järjekordset väga meeldiv mõtete- ja energiavahetus. Lõuna lõppedes ulatas restorani kelner mulle järjekordse kirja – pidin kell kolm olema Vanalinnastuudio majas, kus saan kokku nelja kursusevennaga.
Pokkerilaud. Viis ülikondades meest. Sigarid. Konjak. Pokkerikaardid. Raha. Pinged. Naer. Toss. Lai lamp laua kohal. Stiilne muusika. Viimane mäng täispangale. Roberti võit, mina napilt ilma. Natuke purjus ja meeldiv olek. Emotsionaalne laeng.
Marek ootas mind kell viis linnateatri ees. Meil mõlemal seoti silmad kinni ja kutsar viis meid autoga kuhugi. Võisime silmad avada. Kutsar lahkus. Küünlad juhatasid meid edasi. Teatrikuulsuste kalmule. Ja nurga tagant ilmusid välja Tõnn Lamp ja Veiko Tubin. Veikost sai Mareki isa ja Tõnn oli, on ja jääb minu „ristivanemateks“. Ta hämas, tegelikult on teda ainult üks. Ja seda siis tähendaski see kummaline õhtune kohtumine tänaval paari päeva eest. Kallistasime ja lugesime ühes korteris mälestusteraamatutest üksteisel lõike ette. Edasi läks sõit piloot Anu Lampi juhtimisel metsakalmistule. Olime viimased, kes pärale jõudsid. Joodi koos Pansoga šampust ja vennastuti. Õhtul koolimajas toimus traditsionaalne pühalik ristimistseremoonia. Kõik olid õnnelikud. Sain teada, et pärinen väga kuulsusrikkast ja tugevast sugupuust: Tõnn Lamp, Märt Aavandi, Indrek Ojari, Priit Võigemast, Taavi Eelma, Jan Uuspõld jne. Loodan olla oma eelisade vääriline.

Aitäh Tõnn. Tore oli. Ja nostalgia on. Elu läheb paremini edasi.