kunst pole elu

Ma ei oska lugeda. Ma ei kirjuta. Mu jope lukk on katki. Ma ei hooli rahast ja inimestest. Ma oskan elada südamest, isegi siis ma ei loobu sellest, kui teen endale ja teistele haiget. See ongi minu stiil.

Ma ei oska laulda. Ma ei oska joonistada. Ma mõtlen lollusi. Aga autod sõidavad kõigest hoolimata mööda seda teed edasi, mida ma oma aknast näen. Sellest, mis mina oskan või olen, oleneb tegelikult nii vähe, et kokkuvõttes on peaaegu kõik täpselt sama.

Sama hala. Tasuks praegusel ajal minna ostukeskusse, sest seal on väga palju rahvast. Igal inimesel on omad konkreetsed tahtmised. Anonüümsusena nende inimeste vahel seistes võib tunnetada kui vähe ühest inimesest oleneb. Kassad töötavad ilma sinuta. Äri käib alati. Üks ei peata kosmost.

Jah. Kokkuvõttes on peatus minu enda määrata. Pehmemele kohale. Sinna kus kõik on uus ja puutumatu. Võib-olla mere äärde.