kunst pole elu

Reede õhtu viis mind kiirvisiidile Rakverre, et ära vaadata kiidetud Baltoscandali soojendus. Ehk siis väljamaalt pärit igalpool hinnatud etendus Voices, kus üks mees mängib järjest neli väga puhast karakterit ja samal ajal ajab seosega poliitilist juttu. Mulle ei meeldinud eriti, sest ma ei saanud aru. Mitte ainult ses mõttes ei saanud aru, et ta rääkis keerulises inglise keeles vaid mina eestlane ei mõista ka poliitikat nii nagu nemad seal. Aga mul tekkis Rakveres paar mõtet ja need ma kirjutasin üles. Häid mõtteid ma ju kogun.

Tänane õhtu leidis mind Von Krahlist Ultramelanhooli kontserdilt. Jah ma tean neid Eesti rokkstaare, aga kui kellelgi üldse on neist eriliselt seda rokkstaari sära, siis Robert Kurvitz varastab vist au endale. Väga hea kontsert oli, mul hea meel, et käisin. Ma ju satun siukestesse kohtadesse täpselt 27 korda aastas. Nagu ka teatrisse.

Aga praegu ma õpin lavastama. Kogu närvisüsteemiga.