kunst pole elu

Inimesed ei salga mu ekstravagantseid küsimusi. Oma südamest nad ei salga. Nero ütles, et küsiks ükskõik kes muu, et siis ta saaks pahaseks, aga kuna küsin mina, et siis ta ei viitsi eriti reageeridagi. Muidugi ta reageeris. Ma küsisin talt üks õhtu kui ta koolis suvaliselt kitarri pinistas, et kumb siis Nero on sinu jaoks tähtsam, et kas naine või kitarr.

Eile oli nii, et jalutasime koos Maria ja Kristoga koolist ära. Kristol polnud kõige parem tuju, aga mul oli tunne, et minu ja Maria seltskond suutis seda veidi parandada. Sõime ära pooliku halvaa ja läksime sinna uude coffee inni seal nimetatud paaride vahel. Maria ütles, et seal saab head latet kuueteist krooniga ja nii tõesti oligi. Kuna meil oli veidi aega, et siis me potsatasime sinna pool pimedasse kohvikusse ühe laua taha. Mingi lollakas läptopiga mees altkulmu vaatas meid. Kui ta oli pede, siis ta tahtis Kristot. Nojah, siis ma tahtsingi, et Maria reastaks oma ja meie jaoks tähtsuse järjekorras seksi, kirjutamise ja kohvi. Loomulikult ta ei teinud seda. Ja kui me muusikaakadeemiasse kolmekesi jalutasime, et siis Kristo tahtis, et ma veel Marialt küsiks ja siis ma küsisin et Maria et millal sa oma juuksed maha ajad ja siis Maria ütles, et siis kui tal see elu metsa läheb ja kõik mis oluline ära kaob. Et ta umbes ennustas, et siis kui ta on 25 või 26.

Muusikaakadeemias oli meie kursuse teise poole improvisatsiooni kontsert. Ma jõudsin oma kärsituses selle ilusti ära vaadata. Nad tegid päris pulli. Siis panin jooksujalu Pedasse. Laboris kohtasin Älli ja Stassi ja me kallistasime ja siis jõime rummi ja siis ma muutusin natuke kurvaks. Sest Stass ütles, et me sõidame järgmine september kuuks ajaks Abhaasiasse ja Gruusiasse ja mul hakkas kohe peas tööle reaalsuse aparaat, et kuidas siis mina saan siit suurepärasest elust end kuuks ajaks vabaks küsida. Ühesõnaga mul on kahju, et elan.

Siis me läksime Uisupeo bussi peale. Hull-Margus, mu parim sõber, tuiskas ka seal kuskil ringi. Mind ümbritsevad legendid. Kaisa, see hea tüdruk, andis mulle tasuta pileti ja rumm sai otsa. Uisupidu möödus kiirelt ja ega midagi eriti niimoodi suurelt meenutada polegi, vast ainult seda kuidas ma selle erakordse tüdrukuga, selle Agnesega, seal uisutada proovisime ja tegelt rääkisime tähtsat juttu näitlemisest. Seda mäletan ka, et seisime kaua uisu saamise järjekorras ja laulsime mingeid lolle laule. Igatahes üks hetk lasin ma sealt uisupeolt jalga ja rääkisin taksojuhiga vahvat juttu. Ma ei mäleta millest. Elust vist. Nähtavasti reaalsusest. Linnas Patricku kõrtsis kohtusin Veiko ja Ursula ja siis veel ühe poisiga. Rääkisime midagi, mina kukkusin jonnima ja kui koju jõudsin, siis minu arust see teine taksojuht nii vägev mees ei olnud.

Täna hommikul ma nutsin. Nutsin vist õnnest. Sellepärast, et elu on olemas. Isegi vist sellepärast, et näitlejannad ja kunsti tegemine on olemas. Nutsin muusika igatsusest. Praegu ma enam ei nuta. Praegu ma juba kuulan.

Ärge teie ka pahandage, et elu on olemas. Täna on reede.

Kas pole tegelt nii, et asi pole ainult kunsit tegemises. Nad tahavad, et inimesed oleks laval alasti ja samas ka ei vahetaks ennast peenrahaks.

Aga mis oleks õige valem elamiseks. Kui kisud end alasti ainult üksi kodus olles, et kas see on siis siirus või möödalaskmine.

Päris kihvt on mõelda, et mõni mees laseb täis peaga potist mööda, aga kuna ma pole eriti tihti täis ja kuna ma juhin juga, et siis minul on mööda laskmine süüvinud verre ja mina lasen elust mööda. Nii et kogu peldik haiseb viis päeva. Mitte rohkem, sest siis tuleb suure lapiga koristaja-tädi, kes tegelikult on positiivne tegelane ja viskab minu tänavale. Tänaval ma külmetan ja kuna mu põis on tühi, siis jätan kõik endiseks.

Me peame elama alasti hea maitse piirides ja oskama vastata küsimusele, et mis see minu on.