kunst pole elu

Eile õhtul-öösel umbes nii poole ühe paiku jalutasin mööda seda ringitatud Tondi tänavat kodu poole. Kui linnas oli külm, siis sel tänaval oli vaikus. Keegi oli läinud enne mind, tal ei olnud eriti suur jalanumber. Võib-olla umbes 39. Nähtavasti oli ta mõni tüdruk. Sillerdas see tee.
Ago juurest tulin. Me sõime seal rasvast vorsti ja vaikselt tähistasime Maria sünnipäeva. Ago küttis pliidi soojaks ja kuigi ta korter asub Pärnu mantee viadukti juures, ei ole sellest midagi. Korteris on Tartu.
Inimestel on mured. Mina olen inimene. Aga millegi pärast on see nii, et kui enam oma muresid muretseda ei viitsi, et siis hakkad teiste muresid muretsema ja siis on uus ja huvitav. Isegi oled õnnelik, et oma muredest pääsed.
Kahe päeva pärast tuleb 2006. Ilus number.