kunst pole elu

Täna kui trolliga koju sõidsin, siis üks istuv tüdruk toetas pead vastu akent. Tal oli ilme "Tahan ka puhkust, tahan magada, vegeteerida, tahan villaseid sokke ja oma kaisuloomi..." Mõtlesin, et las see tüdruk magab ja vanurid seisavad püsti.

Reedel lõpeb üks hullumeelsus, aga siis kohe käivituvad järgmised. Mõnedel inimestel on jõulud, eks tule nad minulgi. Aga see on millegi pärast nii, et kui pole seda õiget jõulutunnet, et siis nagu väga ei näe põhjust neid ka pidada ja hakkad seda kõike ignoreerima. Aga kellelgi kuskil kindlasti on see tunne. Ta teeb piparkooke ja nuusutab kuuske ja tunneb tehtud ja saadud kingitustest rõõmu.

Narr, ma lähen hulluks.
Ja ausalt öeldes on mul omad saladused, mis mind toidavad. Mulle meeldivad iroonilised naljad. See ongi meie aeg. Must taevas ja must huumor.