kunst pole elu

Mul on äärmiselt väikesed sõrmed. Ma ei tea mitte ühtegi meest, kellel oleks samaväikesed sõrmed kui mul. Ma ei olekski kunagi osanud unistada klaverimängija ametist. Mu ranne on ka õrn. Kõige pöidlapoolsem pikk sõrm on tipust kõver. Ma ei suuda eriti kaugele kivi visata. Mõnikord saan lendavale taldrikule tuule alla, mõnikord mitte. Aga ma ei hooli oskustest. Ma oskan pöidlatega teha prõkse, jäljendada luumurru hääl. Aga ma ei hooli oskustest.

*

Kiri halbade dialoogide koju:

ABU Mida sa ootad?
UMM Homset. Ma ootan homset ööd.
ABU Mis siis on?
UMM Midagi ei ole. Siis on vaikus.
ABU Äge.
UMM Võta kuidas tahad.
ABU Davai. Täiega.
UMM Idioot oled.
ABU Lahe idioot olen.
UMM Mitte eriti lahe.
ABU Olen, olen.

Kui oleks aega ja ühiskondliku aktiivsust, siis korraldaks „Sittade kirjatööde konkurssi“. Väga raske on kirjutada midagi, mis oleks kõigi inimeste arust pask.

Ja kokkuvõttes saadetaks sinna konkurssile palju paremat kraami kui igasugu päris ülevaatustele.