kunst pole elu

Paari viimase päeva kohta oleks võimalik kirjutada palju. Aga ma ei tee seda väga põhjalikult, sest „jookseb me elu, mis meenutab filmi“. Oli Panso pidu, mis möödus oma tõusude ja mõõnadega. Genialistid tegid marudalt, nad on ju professionaalid.

Eile hommikul jõudsin ma kooli umbes üksteist. Inimesed magasid, koristamiseni oli hetk veel aega. Toompeal valitses sõjaolukord, sest pidi saabuma Toni Pläär, politseinike olid kõik kohad täis. Ma jalutasin linnahalli juurde mereni ja läbi vanalinna kooli tagasi. Mõtlesin ja laulsin. Päev möödus koolis koristades. Pärastlõunal läks sõjaolukord Toompeal tõsisemaks. Õhus hakkas tiirutama helikopter, kaks korda käis politsei koolimajas. Politseiautode sireenid lõugasid. Ja siis kui ma astusin koolimajast välja, et ära viia hõõgveini kanistrid, siis ma nägin selle Plääri ära. Kolonnis oli umbes nii 12-13 julgestusautot ja siis kaks laia autot, millel olid väikesed lipukesed küljes. Stenbocki majas oli see päev vast viisakas koosviibimine. Kindlasti nad seal ka sõid midagi head.

Meie pidasime eile koolis väikese tšillbill järelpeo ja nüüd peab hakkama jälle asjalikuse kangi liigutama.

Ma ei jõua rääkida inimestest.