kunst pole elu

Tavaliselt on nii, et teed midagi ja siis hakkad tegema mingit muud asja. Ses suhtes pole tänane päev veel päris metsa läinud, et veidi olen suutnud joont hoida. Tulin kodust välja, ei saanud Jänese aastale lähiajaks piletit. Koolist pidin võtma osad paberid ja siis Rahvusraamatukokku õppima suunduma. See kõik oli umbes kolm-neli-viis tundi tagasi.

Praegu olen endiselt koolis. Kiidan ennast. Lugesin läbi TUA ja TUMi konspektid. Ehk siis 12. jaanuar on mul munade lõikamise kuupäev ehk siis Peda bakaeksam ja nagu usin inimene ikka haaran ma varakult härjal sarvist. Võtsin siis kõigepealt kaks kõige igavamat ainet. Teadusliku uurimistöö alused ja Teadusliku uurimistöö meetodid. Ehk siis valiidsus ja reliaablus.

Muidugi ei tohi unustada seda, et 5. jaanuaril on mul kirjanduse eksam, mis kujuneb nähtavasti lihtsalt meeldivaks vestluseks. Aga 10. jaanuaril on eesti teatriajaloo eksam, kus tädid on haudunud välja selle, et dramaturgid peavad 49 (!) asja selleks läbi lugema. Oma huvitavuselt kujutan ette võiksid need asjad vabalt võistelda TUA või TUMiga. Andke andeks tädid, mul on teised plaanid.

Tähendab täna oli siis nii, et tegelt ma printisin ühe näidendi koolis välja. Jaan Unduski “Quevedo” ja ma olen selle lugemisega jõudnud poole peale. Ja lihtsalt ma pean nüüd natuke maha viksima:

“Aga keda ma armastan? Loomi, naisi? Kastiiliat? Mis asi see on, mida ma armastan maailma parimal moel? Naised ajavad mind vihale. Jumalat püüan ma korrigeerida. Kastiiliat ei ole peaaegu enam olemas. Aga armastus on suur. Suur. Suur-suur. Nii tobe, kui see ka ei tundu. Suur ja võimas. Tema hiilgus läbistab müüridki.”

Tähendab ma tahaks praegu koju minna ja siis võtta oma voodis laiseldes ette veel üks konspekt. Näiteks mingi Keskkonnapsühholoogia või Sotsiaalpsühholoogilised teooriad. Aga ma ei saa koju minna, sest praegu on tipptund ja ühistranspordis on liiga palju kirgi. Loen edasi.