kunst pole elu

Aga äkki täna ei läheks. Helistaks kellelegi
ja ütleks, et olen haige. Sest tegelikult mul
on ju nohu. Sööksin päev läbi voodis jogurtit,
nutaks, kuulaks Ultramelanhooli ja sokke ei
paneks üldse jalga. Kui hakkavad külmetama,
siis tõmban jalga kulunud kandadega villased.

Jah. Ma lähen. Hakkan selle nädalaga peale
ja üritan võimalikult kiiresti ära unustada mõtte,
et ma hakkasin selle nädalaga peale. Sest kui
ma seda mõtet ära ei unusta, siis jääb midagi
kripeldama. Algused on nauding. Mõtleme nii.