kunst pole elu

Kui ma oma eelmisi aastavahetusi meenutan, siis on olnud need kõik suhteliselt erinevad. Eelmine vaikne koos lastešampusege, üleeelmine koos kamba välismaalaste ja Spice Boysi esinemisega. See aasta vist tuleb veidi selle üleeelmise nägu. Vargamäele asun lõunapaiku Kätuga koos teele. On seal meid juba ees ootamas nii välismaalased kui pool Spice Boysist ehk siis Alo ja Stass. Nagu laiem üldsus teab olen ma ise mõneks ajaks tantsutrupist pausil. Igatahes ma siiski arvan, et ma eriti ei viitsi täna õhtul inglise keeles plämada, varsti saab seda teha nagunii põhjalikumalt.

Terve eilse õhtu ma lõin. Näidendit. Ja kuulasin Sufjan Stevensit. Mulle meeldib see, et mu kursakaaslased muretsevad mulle head muusikat. Mida ma öösel unes nägin, seda ma täpselt ei mäleta. Vist tegin inimestega mingit nalja. Aga igatahes oli seal kooli peeglisaal ja Mill, Andres, Toompere ja mina, me tegime seal mingit proovi. Aga kuna seal vedelesid mingi peo söögijäägid, siis asusime hoopis sööma. Toompere sõi sülti, mina lõikasin hallitanud keeksi lahti. Hallituse hõõrusin noaga maha. Pärast Toompere veel pahandas, et miks kalkuni koibade ümbert on kõik liha ära söödud. Toompere veel ütles, et Andres sinust sai täna näitleja, päris kihvt. Siis tungis vanem kursus koos Laine Mägiga peeglisaali ja me saime sõimata, et miks oleme ära läbustanud tantsimiseks mõeldud pinna.

Aasta viimane hommik on lörts. See ei muuda midagi. Homme kohtume. Teate küll kus. Sünnipäeval.