20051227

laskumine

Ma ei oskagi öelda kuidas oleks võimalik täpsemalt kirjeldada neid hetki, kui enam ei viitsi. Ei viitsi olla pealiskaudne. Tahaks midagi, mis läheks otse sügavale. Tavaliselt pole seda maailmast võimalik saada. Maailmast kui inimeste kooslusest ja sind ümbritsevast reaalsusest. Sest esiteks see, et leiad siit maailmast mõne inimese, keda kuulata viitsid ja kes sind kuulata viitsib, see on üpriski välistatud. Teiseks see, et kõik teod ja meelelahutus, mida suudad välja mõelda ja mida maailm pakub, on ju tegelikult edasilükkamine. On jälle pealiskaudsuse nautimine.

Lõpuks ei jäägi midagi muud üle kui süveneda. Paberisse. Lihtsalt luua näpuvajutustega ekraanile tähti. Ja pärast olla oma kurbuses ilus. Sest kokkuvõttes on olemas põhjendus:

Ma ei ole kurb, mina olen sügav.

Oleks nii lihtne omada kanaleid. Mõned oskavad, nende ümberlülitused on valutud. Tantsivad, naeravad, siis jälle nutavad, loevad raamatuid või kirjutavad päevikut. Tavaliselt on sellised inimesed tüdrukud. Neil on olemas päris rikkalik valik iseendeid. Minu garderoob on liiga lihtne. Ja mis kõige hullem, kõik hilbud on üksteise külge seotud. Jalutan siis mööda oma pükse, kampsuneid ja ootan, et millal see riidekett katkeb…

Katkeb siis, kui võtan end alasti ja põletan kõik ostetud kestad. See leek oleks päris suur, sest kuigi mul pole palju riideid, on enamus neist siiski kirega auklikuks kantud.

Ja siis kustub tuli ja ma seisan paljalt. Kõvera keha ja pruunide silmadega.
Ja üle huulte lipsab lause “Külm on.”
Ma enam ei viitsi.
Panen kõik selga. Kõik. Ja kõige peale toon maalt vanaisa paksu kasuka.

Comments: Postita kommentaar



<< Home
eXTReMe Tracker

This page is powered by Blogger. Isn't yours?