kunst pole elu

Vahel mulle meeldib kanda musti riideid. See on inimlik, et peale duši alla käimist paned puhta särgi ja puhtad aluspüksid ja puhtad sokid. Aga mõnikord ei viitsi ilutseda. Vaatan neid eilse päeva sokke ja küsin neilt: „Kuidas end tunnete?“ Kui nad vastavad reipalt, siis on võimalus, et veel ühe päeva seikleme koos.
Särgi valin selga tavaliselt tuju järgi. Iga särgiga seostub mul mingi mälestus või inimene. Ma olen ise endale muretsenud väga vähe riideid. Ikka ema, kaaslane, sõbrad või jõuluvana on minu eest selles suhtes hoolitsenud. Ja siis hommikuti kapis sorides ma mõtlengi, et missugune mälestus võiks mind täna kaitsta.
Kampsunid, pusad ja püksid kestavad mul päris kaua. Tavaliselt kuni suitsuhaisuni. Või söögiplekkideni. Kapi peale on „töös olevatest“ riietest moodustunud seapesa.
Ma olen üks nendest inimestest, kes vist eriti ei oska haiseda. Ma ei ole hull lõhnastaja ega aroomikeha. Peale habeme eemaldamist panen näole kipitavat lõhnavett ja meestekiiretpulka kasutan ka.
Aga uue aasta hommikul ma olen siis päris ja panen selga ainult puhtad riided.