kunst pole elu

Egiptuse reisi emotsionaalne ja seikluslik finaal saabus neljapäeval, mis sõitsime kohaliku giidiga "Nuweiba värvilisse kanjonisse". Ei teagi, kas kohale jõudsime, aga ära käisime ja oli põnev...

Džiibis istus seitse inimest, vist viiest erinevast rahvusest, ekskursiooni juht Raimondo ja autojuht. Meid korjati hommikul viimase peale. Vene proua veel mukkis džiibis suud, ootas vist meeleolukat jalutuskäiku...

Kanjon asub ca 180 kilomeetrit Sharm el Sheikh'st eemal, viib sinna lõputu sirge tee.

Ja mäed on tõesti erinevast kivist tehtud ja erineva valgusega näitavad erinevaid värve.

Džiibid uhasid sihtkoha poole. Igas väike reisiseltskond.

Keerasime korraga teelt kõrvale, läksime ühele kohalikule külla, kel olid kodus kaamlid.

Mees ise oli heatahtlik ja tagasihoidlik, temast sai meie matka üks peategelasi.

Armsad väiksed kitsekesed jooksid ka mehe juures ringi.

Ning pakkus ta koos oma naistega meie reisiseltskonnale teed. Magus mõnus löga.

Ja järgmisel pildil tagaplaanil näete Raimondot. "Meie ekskursioonijuhti". Peopüksid jalas sehkendas ta ringi ja tundis põhimõtteliselt kõiki inimesi, positiivse emotsiooniga laksas üle inimeste pidevalt. "Jella-jella" on väljend kohalikus keeles, et hakkame kiiresti-kiiresti minema, seda ta kasutas pidevalt grupi koos hoidmiseks, ainult ise kadus pidevalt siis kuhugi ära.

Olime ausad turistid ja ostsime kohalikelt kolme euro eest ühe kivimuna. Tuleb osta, sest arvan, et need inimesed on head inimesed. Puust kaamel jäi veidi kripeldama, vast oleks pidanud ka selle ostma.

Võtsime kohaliku mehe peale ja hakkasime sõitma kanjoni suunas, auto pidas kinni külapealik vms., kellega läks Raimondol kõvaks vaidluseks, ju maksti kohaliku giidimehe eest liiga väikest tasu. Lõpuks peale pikka vaidlust lasti meie autol edasi sõita küngaste vahele.

Ja nii jäi ühtede küngaste vahel auto seisma. Raimondo ütles napisõnaliselt, et kaasa ainult vesi ja fotokaamerad. Mulle sidus Raimondo sõbralikult kõrbemehe moodi rätiku pähe.

Matk läks lahti, džiip jäi maha.

Kohalikul mehel oli kaasas köis. Ei saanudki aru, et miks.

Algas paras ronimine, ülesse väikestest lõhedest. Raimondo süstis emotsiooni.

Käis kõva pildistamine. Turistid on ka kanjonis turistid.

Kohalik mehe rätik jälle kadus mõnda lohku või ronis lohust ülesse. Ja seltskond järgnes talle.

Ja meeskondliku soorituse tulemusena vinnasime suurt vene prouat ülesse ja alla.

Aga tõesti oli ilus. Puhas ürgne värk.

Ja kivid olid erinevad, ka laava jälgi võis kivide seest leida.

Grupp venis pikaks, kohaliku mehega sai ka juttu räägitud. Niivõrd - kuivõrd me teineteist mõistsime. Tore mees.

Ja selle järgmise pildi tegigi fotoaparaadiga see kohalik mees. Täitsa hästi tehtud foto ju. Mehel silma on.

Ja kui grupp koos jälle, siis algas kahest osast koosnev lõpulaskumine, kadus kohalik jälle ühte kaljuprakku...

Kuhu siis turistid järgi pidi minema. Teist valikut lihtsalt polnud, sest tagasi minna enam ei saanud.

Jumal tänatud, et sai tossud jalga pandud. Nendega võis täitsa suursuguselt tunda end lohkudes turnides. Teistel turistidel nii head varustust polnud. Ega kellelegi ei selgitatud täpselt, et mida see "kanjonimatk" endast kujutab.

Ja nii jõudiski kätte grande finale. Raimondo võttis proualt kübara ja käekoti...

Kohalik mees pani prouale köie ümber ja ees ootas ca 4-5 meetrit laskumist pisukesse kaljuprakku. See kõik oli samaaegselt naljaks, aga ka väga ohtlik. Tulid meelde Eesti filmi a la "Siin me oleme" vms.

Vene proua sai alla, kord oli inglise daami käes. Sai ka temagi hakkama.

Vast kõige suuremad probleemid sel laskumisel olid hoopis nende tüdrukutega, kes armastasid teineteist. Kleenukesem hakkas nutma ja nõudis, et Raimondo teda kätel alla kannaks. See polnud selles situatsioonis mitte kuidagi võimalik. Köis ümber ja pilusse.

Ja nii kadus ka Teele eelviimasena sellesse lohku...

Lups ja läinud.

Mina tulin viimasena alla ja täitsa põnev oli see laskumine. Järgmisel pildil on see käik altpoolt pildistatuna.

Ja pärst väikest ekslemist kaljude vahel paistis päästev džiip.

Roniti õnnelikuna sisse. Väikese marrastused ei heidutanud kedagi.

Tagasiteel kohalikus külas võeti Raimondo jälle ette. Alguses vaidles temaga üks mees ning siis hakkas mehi järjest lisanduma...

Samal ajal noolisid kohalikud lapsed autoaknast vene prouade hommisöögipakkide jäänuseid.

Raimondo pääses kohalike käest ühes tükis autosse tagasi. Algas sõit Dahabi linna suunas, kus sõime lõunat ja tegime ilma ostudeta šoppingut.

Ja väike vahepeala oli ka tagasisõidul. Džiibi kumm ja rehv ütlesid ülesse, kõik autost välja ning Raimondo hakkas autojuhiga ratast vahetama, kuid siis peatus üks teine džiip ning selle juht võttis huvitava tehnikaga asja üle...

Nimelt, kõige parem on ratast vahetada nii, et sõidad katkise rattaga kivide peale ning siis alles lükkad tungraua auto alla. Nii on vahetatav ratas juba õhus ning boksipeatus läheb kibekiiresti.

Oli vägev väljasõit värvilisse kanjonisse. Vene proua küsis tagasiteel, et kas teile ka meeldis. Temale oli meeldinud väga. Ei tea, kas päris õiget värvilist kanjonit nägime, igatahes loodust ja emotsiooni saime.