kunst pole elu

Kakskümmend kaks musta rüü sõdurit
Panin endale rüüd selga
Ärkasid enne koitu
Istusid valgete ratsude peale

Kummardasid sahhile
Kapjad plaksusid enne päikest
Kõrb, mets ja maa polnud veel ärganud

Nad ratsutasid kohtuma jumalaga
Ühe lagendiku peale

Mõnikord ärka vara
Ja vaata aknast välja
Nad võivad kolonnides mööda ratsustada

Ära end kaasa paku
Nad ei pane sind tähele

Pole sul sahhi
Ei oska sa taltsustada valget hobu