kunst pole elu

Ma käisin täna eriskummalises teatris. Sellisesse polnud varem sattunud. Lavakad mängisid lavakunstikateedris tsehhovi kolme õde. Pepelajevi plastiline teater. Etendus käis korraga kolmes saalis ja igalpool koridoris ka. Ja hästi paju vahvaid väikesi viguried oli kogu asi täis. Küll peideti publik kardinate taha, küll panid käsi köie külejs mööda kooli käima ja lauma valleraad, valleriid. Mulle väga meeldis. Võiks öelda, et nagu seiklusteater. Ja etendust mängiti nagu enam-vähem sama kaks korda järjest, et oleks võimalik viibida võimalikult mitme ruumi tegevuse juures.