kunst pole elu

Ma mõtlesin, et ma õiendan natuke. Õiendan selle blogimise või asjanduse üle. Andke andeks, aga enamus need asjad on jumala jamad lugeda. Mitte sellepärast, et inimesed oleks jamad kes neid kirjutavad või isegi, et mõtted pole ka jamad. Aga jama on see, et mida te kirjutate. Seda et teil on päevad läbi masendus, seda pole vaja kirjutada, seda teavad niigi kõik. Ja teil pole mingit õigust oma topakate kirjatükkide, luuletustega teiste inimestesse negatiivseid emotsioone süstida. Aga kui teil endale on seda väga vaja, siis laske aga käia. Selle orkuti tõttu olen viimasel ajal neid bloge lugenud. Ei ole mõtet midagi kirjutada, kui pole midagi öelda. Ma olen paha, et õiendan vist, aga vahest on mul vajadus õiendada. See orkuti sõprade network on ka imelik asi, täpselt eestlaste mäng. Ainult orkutil on üks väga hea omadus, sa saad sealt inimeste käest vastavast kommuniitist head infot huvi pakkuva asja kohta, mida ise netist otsiks nagu lollakas.