20040601
ESSEE MINU KODULINNAST
Vabandust targad inimesed. Pidin Linnasotsioloogias kirjutama essee, absoluutselt valel teemal tuli, aga tuli siuke.
Linnade kasv ja linnauuendus – sotsiaalse ja füüsilise ruumi harmooniline areng või vastuolu? (retrospektiiv ja tänapäev)
Ma jalutasin Tallinna vanalinnas. Seal on alati hea jalutada. Ronisin Oleviste kiriku torni ja nautisin vaadet. Punased katused, nagu metsaall ühte hoidvad seene, paistsid alt. Ja kaugemale olid tekkinud kõrged majad. Sealt Oleviste kiriku tornist nad nii veel ei häirinudki. Kuid jalutasin edasi see päev. Läksin Toompea linnapoolsele vaateplatvormile. Ja kui sealt vaatasin, siis riivasid need kõrgemad majad silma. Korraga tundusin need punased katused nii väikesed. Kas minu kodulinn Tallinn peaks jõudsalt arenema ja ehitama punase katusega vanalinna majad suurte majade keskele lõksu või peaks neid punase katusega maju hoidma ja laskma neil hingata õhku ning keelama suuremad majad ära?
Eelmise sajandi kõige mõjuvõimsaim arheoloog Gordon Child tõi oma “linnarevolutsiooni” kontseptsioonis välja teatud kriteeriumid, et küla saaks linnaks nimetada: tööd peavad olema spetsialiseerunud, valitsva klassi tekkimine, võimalus kultuuriliseks eneseväljenduseks jne. Lisaks füüsilisele tegevusele pidi tekkima ka midagi lisaks. Kindlasti on ka igas külas või ka ükskõik millises asustatud paigas olemas oma hingus, aga linnades on see teistsugune, sest majadega täidetud ruumi on rohkem. Samuti on rohkem võimalusi ka loomaks harmoonilist hõngust füüsiliste ehitiste vahele. Klassikalised linnad Ateena ja Rooma eksisteerisid samaaegselt kandes endas vastandlikke tähendusi, Ateenas oli kesksel kohal kodanlik võrdsus ja sümboliks linna keskel Agora, Roomas valitses sõjaline jõud ja sümboliks oli Colosseum. Colosseum ja Agora olid kooskõlas linnades valitseva harmooniaga, sest teisiti see poleks olnud mõeldav.
Louis Wirth tõi välja urbanismi kui elustiili. Linna karakteristikud olid tema jaoks suur populatsioon, sotsiaalne ebaühtlus ja populatsiooni pinge. Wirth tõi välja, et kui on olemas “linlik elustiil”, siis on olemas ka “linlik isiksus”. Kuna linnastumine kasvab igalpool maailmas tõusvas tempos, siis on saanud “linlikud ellujäämisstrateegiad” üheks põhiliseks võtmeküsimuseks inimliku heaolu tagamiseks. Inimesed jooksevad linnadesse, linnad kasvavad, füüsiline ruum avardub ja sotsiaalne eksisteerimine muutub järjest julmemaks. Ma ei tea kas linnade pidurdamatu kasv on inimtsivilisatsiooni järjekordne suur rumalus või lihtsalt paratamatus, aga vahest võiks peatuda kõik ja mõelda, et miks üldse on vaja kuhugi kogu aeg tormata ja luua vägevamat maailma ja kõrgemat pilvelõhkujat.
Modernismi rajaja, maalja, arhitekt, linnaplaneerja, filosoof, suursugune inimen Le Corbusier tuli oma teoses “Kaasaegne linn” välja uuendusliku ideega kuidas peaks üks õige linn välja nägema ja funktsioneerima. Tema plaanis oli kolme miljoni elanikuga linna jaoks kõik täpselt paika pandud alates pilvelõhkujate asetusest kuni maanteede võrgustikeni. Corbusieri ideed on tänapäeval realiseerunud vähemalt või rohkemal määral linnades Brasil ja Chandigar. Corbusier tõstatas oma pilvelõhkujate pargi juurde küsimuse, et millised on sotsiaalsed suhted nendes kõrgustesse pürgivates tornides. Nähtavasti tunnevad end inimesed juba sellepärast teistmoodi, et asetsevad kõrgemal enamus maapinnal siblivatest inimestest. Igas suures linnas on tänapäeval pilvelõhkujad - ülbavad majad teiste vahel. Eks Corbusier lihtsalt oma mõistusega ennetas kõrgustesse pürgimise kultust. Muidugi kõrgeid maju ehitati juba varemgi, kuid minu kodulinna Tallinnasse jõuab see kultus kätte alles nüüd. Muidugi kõigel sel on ka majanduslik külg- kui maa on kallis, ehitame õhku. Ma ei ole suurte majade vastane, tegelikult mulle Corbusieri fundamentaalsed ideed isegi sümpatiseerivad, aga ma olen selle vastu, et linnade arengus läheb inimkond kergema vastupanu teed ja ehitab kõikide linnade ühe osa teiste linnadega sarnaseks. Ja sellepärast mulle ei sümpatiseerigi see, et Tallinna linn on oma arengus praegu järgus, kus minu vanalinna panoraami taha kerkib “pikkade majade kommuun”.
Lugesin umbes aasta aega tagasi eesti moekunstniku Tanel Veenre esseed suurlinnade kohta. Ta ütles: “Viimase viie aasta jooksul on paar päeva, kus pole ma viibinud suurlinnas.” Mul oli seda suhteliselt imelik lugeda, sest mina mõtlen teistmoodi. Kui viibid katkematult linna keskkonnas, siis juhtub mõistusega midagi. Mõtlemine muutub rutiinselt ühesuguseks. See on meeletu hea tunne, kui tuled tagasi kuskilt loodusest ja peale tuleb sagimisvajadus. Soov tegutseda ja olla asjalik. Minu arust on linn sotsiaalselt ja füüsiliselt subjekt, mis on loodud selleks, et sa kiirustaks ja saadaks midagi korda. Linnas pole mõtet laiselda, sest siis tuleb kasutu inimese tunne peale.
Igal linnal on oma iseloom. Tallinna iseloom on kahtlemata need punased katused. Raha paneb rattad käima ja majad kerkima. Linnauuendused toimuvad igas linnas ja kogu aeg. Tallinnal ei ole Agorat või Colosseumit, Talllinnal on munakivitänavad. Mulle väga meeldib olla oma linnas turist ja uitata oma vanalinnas. Ja vaateplatvormil mõelda, kas neid suuri inimeste saginat täis maju on sinna tahapoole vaja. Need suured sagivad majad ei riku ära minu arusaama Tallinnast, aga lihtsalt on kole vaadata ja kaubamaja ümbrus on läinud nii pimedaks, et päikest näeb seal ainult siis, kui päike on seniidis. Ma armastan Tallinna vanalinna ja suuri maju on ka meie linna vaja, aga nad võiks ehitada selliselt, et nad ei riku minu ja mu vanalinna kohvikute harmooniat. Kahjuks pole praeguses Tallinnas enam harmooniline füüsilise ja sotsiaalse ruumi areng võimalik, sest pole aega mõelda harmoonia peale. Võib-olla kord jälle on ja pole tegelikult hullu, ma sealt vaateplatvormilt kiigates mõtlen nendele punastele katustele ise mere juurde.
Linnade kasv ja linnauuendus – sotsiaalse ja füüsilise ruumi harmooniline areng või vastuolu? (retrospektiiv ja tänapäev)
Ma jalutasin Tallinna vanalinnas. Seal on alati hea jalutada. Ronisin Oleviste kiriku torni ja nautisin vaadet. Punased katused, nagu metsaall ühte hoidvad seene, paistsid alt. Ja kaugemale olid tekkinud kõrged majad. Sealt Oleviste kiriku tornist nad nii veel ei häirinudki. Kuid jalutasin edasi see päev. Läksin Toompea linnapoolsele vaateplatvormile. Ja kui sealt vaatasin, siis riivasid need kõrgemad majad silma. Korraga tundusin need punased katused nii väikesed. Kas minu kodulinn Tallinn peaks jõudsalt arenema ja ehitama punase katusega vanalinna majad suurte majade keskele lõksu või peaks neid punase katusega maju hoidma ja laskma neil hingata õhku ning keelama suuremad majad ära?
Eelmise sajandi kõige mõjuvõimsaim arheoloog Gordon Child tõi oma “linnarevolutsiooni” kontseptsioonis välja teatud kriteeriumid, et küla saaks linnaks nimetada: tööd peavad olema spetsialiseerunud, valitsva klassi tekkimine, võimalus kultuuriliseks eneseväljenduseks jne. Lisaks füüsilisele tegevusele pidi tekkima ka midagi lisaks. Kindlasti on ka igas külas või ka ükskõik millises asustatud paigas olemas oma hingus, aga linnades on see teistsugune, sest majadega täidetud ruumi on rohkem. Samuti on rohkem võimalusi ka loomaks harmoonilist hõngust füüsiliste ehitiste vahele. Klassikalised linnad Ateena ja Rooma eksisteerisid samaaegselt kandes endas vastandlikke tähendusi, Ateenas oli kesksel kohal kodanlik võrdsus ja sümboliks linna keskel Agora, Roomas valitses sõjaline jõud ja sümboliks oli Colosseum. Colosseum ja Agora olid kooskõlas linnades valitseva harmooniaga, sest teisiti see poleks olnud mõeldav.
Louis Wirth tõi välja urbanismi kui elustiili. Linna karakteristikud olid tema jaoks suur populatsioon, sotsiaalne ebaühtlus ja populatsiooni pinge. Wirth tõi välja, et kui on olemas “linlik elustiil”, siis on olemas ka “linlik isiksus”. Kuna linnastumine kasvab igalpool maailmas tõusvas tempos, siis on saanud “linlikud ellujäämisstrateegiad” üheks põhiliseks võtmeküsimuseks inimliku heaolu tagamiseks. Inimesed jooksevad linnadesse, linnad kasvavad, füüsiline ruum avardub ja sotsiaalne eksisteerimine muutub järjest julmemaks. Ma ei tea kas linnade pidurdamatu kasv on inimtsivilisatsiooni järjekordne suur rumalus või lihtsalt paratamatus, aga vahest võiks peatuda kõik ja mõelda, et miks üldse on vaja kuhugi kogu aeg tormata ja luua vägevamat maailma ja kõrgemat pilvelõhkujat.
Modernismi rajaja, maalja, arhitekt, linnaplaneerja, filosoof, suursugune inimen Le Corbusier tuli oma teoses “Kaasaegne linn” välja uuendusliku ideega kuidas peaks üks õige linn välja nägema ja funktsioneerima. Tema plaanis oli kolme miljoni elanikuga linna jaoks kõik täpselt paika pandud alates pilvelõhkujate asetusest kuni maanteede võrgustikeni. Corbusieri ideed on tänapäeval realiseerunud vähemalt või rohkemal määral linnades Brasil ja Chandigar. Corbusier tõstatas oma pilvelõhkujate pargi juurde küsimuse, et millised on sotsiaalsed suhted nendes kõrgustesse pürgivates tornides. Nähtavasti tunnevad end inimesed juba sellepärast teistmoodi, et asetsevad kõrgemal enamus maapinnal siblivatest inimestest. Igas suures linnas on tänapäeval pilvelõhkujad - ülbavad majad teiste vahel. Eks Corbusier lihtsalt oma mõistusega ennetas kõrgustesse pürgimise kultust. Muidugi kõrgeid maju ehitati juba varemgi, kuid minu kodulinna Tallinnasse jõuab see kultus kätte alles nüüd. Muidugi kõigel sel on ka majanduslik külg- kui maa on kallis, ehitame õhku. Ma ei ole suurte majade vastane, tegelikult mulle Corbusieri fundamentaalsed ideed isegi sümpatiseerivad, aga ma olen selle vastu, et linnade arengus läheb inimkond kergema vastupanu teed ja ehitab kõikide linnade ühe osa teiste linnadega sarnaseks. Ja sellepärast mulle ei sümpatiseerigi see, et Tallinna linn on oma arengus praegu järgus, kus minu vanalinna panoraami taha kerkib “pikkade majade kommuun”.
Lugesin umbes aasta aega tagasi eesti moekunstniku Tanel Veenre esseed suurlinnade kohta. Ta ütles: “Viimase viie aasta jooksul on paar päeva, kus pole ma viibinud suurlinnas.” Mul oli seda suhteliselt imelik lugeda, sest mina mõtlen teistmoodi. Kui viibid katkematult linna keskkonnas, siis juhtub mõistusega midagi. Mõtlemine muutub rutiinselt ühesuguseks. See on meeletu hea tunne, kui tuled tagasi kuskilt loodusest ja peale tuleb sagimisvajadus. Soov tegutseda ja olla asjalik. Minu arust on linn sotsiaalselt ja füüsiliselt subjekt, mis on loodud selleks, et sa kiirustaks ja saadaks midagi korda. Linnas pole mõtet laiselda, sest siis tuleb kasutu inimese tunne peale.
Igal linnal on oma iseloom. Tallinna iseloom on kahtlemata need punased katused. Raha paneb rattad käima ja majad kerkima. Linnauuendused toimuvad igas linnas ja kogu aeg. Tallinnal ei ole Agorat või Colosseumit, Talllinnal on munakivitänavad. Mulle väga meeldib olla oma linnas turist ja uitata oma vanalinnas. Ja vaateplatvormil mõelda, kas neid suuri inimeste saginat täis maju on sinna tahapoole vaja. Need suured sagivad majad ei riku ära minu arusaama Tallinnast, aga lihtsalt on kole vaadata ja kaubamaja ümbrus on läinud nii pimedaks, et päikest näeb seal ainult siis, kui päike on seniidis. Ma armastan Tallinna vanalinna ja suuri maju on ka meie linna vaja, aga nad võiks ehitada selliselt, et nad ei riku minu ja mu vanalinna kohvikute harmooniat. Kahjuks pole praeguses Tallinnas enam harmooniline füüsilise ja sotsiaalse ruumi areng võimalik, sest pole aega mõelda harmoonia peale. Võib-olla kord jälle on ja pole tegelikult hullu, ma sealt vaateplatvormilt kiigates mõtlen nendele punastele katustele ise mere juurde.
# posted by Mart : 10:33
