kunst pole elu

Palju on muutunud. Ja ei mitte midagi. Ma sain lavakunstikooli. Ma ei oskagi seda muud moodi öelda. Või on siin üldse midagi öelda. Kui on öelda, siis ainult neile, kes ei saanud. Eks kõik on kuulnud neid lugusid, et iga asi omal ajal ja tuleb see, mis tulema peab bla bla bla bla. Elu on mitmekesine ja vaadake ringi ja kui tahate siis ükspäev pöörduge tagasi. Ja kui ei taha, siis ärge pöörduge. Dramaturg saab olema mu niinimetatud ametinimetus. See on see, kes kirjutab ja natuke oskab ja teab ka lavastamisest ja näitlemisest. Ja siiski paberi psühholoog saab must ka ükspäev, sest iseenesest kahte kõrgharidust meeldiks mul omada. Ja mulle meeldib nende omandamise protsess. Nüüd sai see selgeks, et natsa jäängi vist eluks ullikeseks. Mis teha.