kunst pole elu

Mõtlesin et tapan selle blogi ära. Mõttetu. Ei viitsi oma mõne ükskiku mõtte otsaga masturbeerida. Aga veel ei tapa, sest tappa jõuab alati. Inimesed, inimesed, see pole üldse mina, kes siia kirjutab vahest kiirelt, see olen hoopis mina. Käisin Folgil esimest korda elus. Muidu oli linn laaberdavaid inimesi täis, aga selleks, et teha folgibändi on vaja ühte meest kes puhub kõike vilest torupillini klarnet ja saksofon jäävad sinna vahele, siis on vaja ühte meest kes taob kõike trummilaatseid asju tamburiinist suurte trummideni, siis on vaja ühte meest kes oskab tinistada kõiki asju, mis on natuke kitarre moodi ja lõpuks on vaja neljandat meest, kes oskab jöriseda. Üks laupäeva õhtune kontsert oli hea koos hoogsa paduvihmaga, sai vihmas lõbusalt Laura, Tultsi ja Kaarlega tantsu vihutud. Mobiiltelefon isiklikult ei sallinud seda vihma ja praegu ei tööta. Võib-olla millalgi töötab jälle, aga suvel pole mul suurt isu inimestega metsikult suhelda.