kunst pole elu

Eile sõitsin Viimsisse, pidime Madleeniga minema jalgratastega sõitma. Sealt sõitsime linna kaudu Tabasalust läbi Vääna-Jõesusse. Seal tegime ujumist külmas külmas vees korra ja siis sõitsime Türisalu Pangast mööda ja Keila-Joale, kus oli palju palju vett mis voolas mööda kive alla ja venelased on aegade jooksul pannud palju lukke rippsildade külge seal, et abielu ikka seisaks lukus. Nii kena on ju teha viis aastat peale abiellumist romantikat ja käia vaatamas oma roostes tabalukukest. Siis sealt sõitsime edasi Lohusalu sadamasse, seal sõin mina salatijäänsed ära ja üks sipelgas ronis mulle püksi ja tahtis mind nokust hammustada, õnneks jõudsin õigel ajal ta tegevuse viisakate füüsiliste zestidega katkestada. Madleen sõi samal ajal mustikaid põõsas. Siis sõitsime läbi Kloogaranna Keilasse ja mina sealt ei oleks jaksanud enam rattaga pealinna tagasi sõita, nii et selle viimase otsa Keila-Tallinn tulime rongiga. Kuna mul pole rattapükse ega rattakindaid, siis need kohad olid ihul ära põrutatud ja natuke ära nühitud. Aga kõik kokku nii umbes 97 kiltsa olime sel päeval ratta seljas. Enne ma pole eriti ratast pannud, nii et raudselt rekord.