kunst pole elu

Laupäeval peeti maha minu vanaema 80. Valga kultuurimaja. Sugulased ja külainimesed koos. Teatud väljakujunenud kohustuslikel koosviibimistel, mis on tulvil nähtavat ja nähtamatut huumorit on oma võlu. Ja nii äge on kui on palju inimesi ja saab palju kõik kõigiga läbi igasse fotoaparaati palju pilte teha. Ja nii äge on kui saab hästi palju asju ära korralda ehk siis muretseda, kas ikka on korralikult korraldatud või siis peaks kõik üle muretsema ja natuek veel korraldama. See on loomulik ja äge ikka ka natuke

Ja pühapäev oli seenemetsa päralt. Inimese ahnus on piiritu, ega sellest ei piisa, kui kõik suured korvid on kuhjaga täis, auto pagassi pandud kilekad peavad ka kuhjaga täis olema. Lõpuks oli siuke tunne, et männiriisikaid võikski jääda korjama. Siis tulime tulema. Inimesed, kes neid praegusel hetkel puhastavad, kiruvad vist, aga minule meeldib talvel marineeritud seeni ära süüa. Mets oli ilus ja ma päevitasin täna näkku päikest. Olen kaasaja inimene ja kuulutan uhkelt: "Metsas mina puhkan, tunnen rahu, justkui minu hing oleks leidnud kodu!"

Ja homseks kirjutan uue muinasjutu, mida pean hakkama oma kehaga väljendama. Kaks eelmist ei kõlvanud, peab ikka oskama tunnetada psühholoogiliselt tegelase siseelu. Aga sel pole kõrgharidust ja mida tähendab see sõna "psühholoogiliselt". Ja räägib see, kes on kordinaator kõige suurem. Seentest kirjutan.