kunst pole elu

Eile sadas väikeste pauside vahepeale kõvasti sirgjoonelist vihma. Nagu kogu see sügis. Ja täna on jälle pühapäev ja maa kuivab. Kõik päevad ei pea alati kiired olema, sellepärast ongi välja mõeldud poolkiired pühapäevad. Mu päevade väikesed pausid mööduvad Kopli trammides ja mõtetes kui kõver on mu selg. Ma ei usu, et mul on kirbud ja ma veel ei vihka igat teatri liiki. Kuid teatriarmastus on nagu vist päris armastus, et õpi vihkama, võib-olla hakkad siis ka kunagi armastama. Peaasi, et ei oleks ükskõikne. Sest ükskõiksus tapab armastuse ja tapab teatri. Isegi kui see mõiste on raskesti hoomatava kuju võtnud väljakujunenud ühiskonnas või väljakujunevas mõistuses. Elagu vabadus olla natuke lollaks.