kunst pole elu

On loodud selleks vist, et äratada. Paari aasta eest jõid inimesed end valealkoholist surnuks ja lennukid lendasid tornidesse. Nüüd võetakse käraga maha ja rüüstatakse ausambaid ja lapsed hukkuvad pantvangikriisis. Ja ma koos kaaslastega alustasin kultuuri viimisega kalamajja. See omab üldises maailmapildis üldise konteksti mõistmise taustal kõige vähem tähtsust. Minule muidugi kõige rohkem. Sest ei mina saa aru, mis kuradi pärast on vaja inimestel rabeleda mingite ausammaste ümber. Mis kuradi pärast on neid vaja üldse püstitada! Just, sest püstitage neid eestlastele, mitte teistele võimudele, mille all keegi kuskil millalgi sõdis. Ei koti mind ega mu eakaaslasi eriti ühe või teiste okupatsiooni suurus, tähtsus või see palju just sellel pool eestlasi sõdis. Kotib see, et mälestataks neid, kes olid eestlased. Need on rumalad inimesed, kes valavad värviga üle ausambaid ja loobivad kividega autosid. Rumalad on ka need, kes neid lolle ausambaid erinevate kirjadega välja mõtlevad. Ausambale piisab kirjast "Eestlaste mälestuseks, kes hukkusid teiste tõttu" Ja Venemaal on lood hapud, nii hapud, et ma ei taha sügavalt selle üle mõelda. 400 last sai surma, ühe terroristi peksid inimesed kätega surnuks... ja lahendust ei ole. Maailm on hukas, aga mina täidan oma päevi vaikselt, teisejärgulise tegevusega, kalamajja kultuuri viimisega.