kunst pole elu

Kafka lühijutu "Hoop vastu õueväravat" ainetel.


VARIANT 1
Poiss ja tüdruk sõidavad jalgratastega. Nende rattad on kotte täis, nähtavasti nad matkavad.
Poiss: Nii hea on olla looduses, vahepeal kogu maailmast aeg maha võtta. Mina tundsin metsas kuidas olen vaba ja päris mina ise. Maailm on muutunud niivõrd brutaalseks ja jõhkraks, et kui sellele mõelda, siis tuleb nutt kurku. Tahaksin hoopis rohkem matkamas käia. Mulle sümpatiseerivad ekstreemsed mõtted. Ma võiks vist suvi läbi onnis kuskil elada. Looduses saan ma energiat. Ma tunnen, et keha läheb lahti ja parem on olla. Vahel inimene tahab kõigest üksindust. Ma olen alati olnud väga raske iseloomuga inimene. Ja ma olen tüdinenud selle maailma julmusest. Väntan ratast mööda manteed ja lasen pahadel mõtetel ära minna. Olen õnnelik, et kutsusid mu kaasa, sina oled üks nendest inimestest, kellega koos ma kohe tunnen, et saan energiat. Sinust kiirgab midagi. Ma proovin sulle oma hinge ka vastu anda.
Poiss võtab oma rattalt joogipudeli ja hakkab tüdrukut veega pritsima. Tüdruk kiljatab, peatab ratta ja hakkab poissi vastu pritsima. Naljakas. Tüdruk tahab ka juua.
Tüdruk: Lollakas mees. Kurat küll, sinu pärast sai kõik vesi otsa.
Poiss: Tule võta, mul on veel natuke.
Tüdruk hakkab Poisi poole minema, aga Poiss pritsib kogu pudeli Tüdrukule tühjaks.
Tüdruk: Jobu! Mul on janu.
Naeravad. Tüdruk läheb koputab kõvasti vastu suurt planku (must sein), mille juures nad peatusid.
Tüdruk: Palun mulle kaks ämbrit külma vett, et üks jobu likku panna!
Naeravad. Tüdruk koputab kõvasti vastu planku, keegi ei ava. Märkavad turvakaamerat plangu küljes.
Poiss: Oooo otseülekanne!
Hakkavad kaamerasse nägusid tegema ja lollitama. Mängivad, et nad surevad janusse, hoiavad kaela ümbert kinni ja visklevad maas.
Poiss: Vett, vett, lonksuke vett palun.
Tüdruk: Millal ükskord lõpeb see kõrb...vett, vett!
Poiss ja Tüdruk kõõksuvad paar korda ja surevad veepuuduse tagajärjel. Tõusevad ülesse ja kummardavad kaamerasse. Midagi ei juhtu.
Tüdruk: Rikkur ära situ mullivanni homaare, anna meile vett.
Midagi ei juhtu.
Poiss: Nõme elu.
Tüdruk viskab oma joogipudeliga turvakaamerat, häiresireen hakkab röökima, noored ehmuvad, hüppavad ratastele ja sõidavad edasi. Kaks kullipilguga turvameest on plangu juures. Üks ütleb midagi raadiosaatjasse.
Poiss ja Tüdruk on peatunud ühe kaevu juures. On täitnud veega pudelid, Poiss pildistab loodust.
Tüdruk: Ma hakkan sõitma, tule järgi.Teeme kindluse juures suure pulliga pilti.
Poiss: Mhm.
Poisi juurde ilmuvad turvamehed. Neil on kaasas pilt, võrdlevad poissi sellega. Käänavad tal käed selja taha. Üks turvamees talutab Poissi, teine ratast. Tugitoolis istub tumedate prillidega tüsedam mees.
Mees: Sina olid üks neist, kes koputas. Ei koputata niisama. Kas sul tööd on?
Poiss: Ei ole. Kes üht tudengit tahab tööle. Olen niisama kuni kool jälle hakkab, siis saab õppelaenu. Matkan looduses ja olen rõõmsameelne.
Mees: Mul on sulle tööd, me areneme pidevalt, avame uusi poode, palgad tõusevad. Sa tundud terane poiss. Me ettevõte investeerib sinusse, noorsugu viib elu edasi.
Poisile lükatakse tunked selga ja kirves kätte.
Mees: Sinust saab uue tapamaja pealihunik.
Mees surub Poisil kätt ja kurb muusika hakkab mängima.
Tüdruk: Ma lõpetasin ülikooli, elan kiduralt, aga saan hakkama, sain tööd, mul on kõrghariduse diplom. Nooruses oli mus raju loom, mis pääses valla. Nüüd jälle tunnen, et elan nii nagu on õige. Õppisin juurat ja olen ühes advokaadibüroos. Viis päeva nädalas käin korralikult tööl, üheksast viieni, nädalavahetused on vabad. Mulle väga meeldib videolaenutusest filme võtta ja pimedatel õhtutel neid vaadata. Töö juures vahepeal on arusaamatusi, aga kus asutuses neid siis ei oleks. Viimane suurem mure oli mul see, et kuidas saada oma ühetoalisele paneelelamu korterile häid pakettaknaid. Korteriühistus otsustasime, et teeme oma maja ilusaks. Hea on, kui kodu on kindel ja turvaline. Ja eelmisel aastal puhkuse ajal käisin turismireisil Itaalias. Mulle väga meeldis. Ja tore seltskond oli ka. Hakkasin käima ka kantritantsu trennis, aeroobikasse ei tiku, aga keha liigutada on hea. Võib-olla selle aasta puhkuse sean nii, et saan Riiga festivalile sõita. Nuriseda võivad teised, aga minul ei ole põhjust. Ma tihti mõtlen, et kuhu Ta jäi. Ta ei tulnud kunagi tagasi ülikooli peale seda jalgrattamatka. Aga olen kuulnud, et Tal läheb hästi.
Poiss raiub taustal kirvega liha.


VARIANT 2
Publiku seas on vaba pink, mille all istub Galileo Galilei. Vaatab piksilmaga tähti. Publiku ette tõmbavad Tarrou ja Paneloux köie, viimasel hetkel hüppavad publiku hulgast köiega eraldatavast alast välja Andrea ja Virginia. Seisavad vaikselt ja koputavad.
Galilei: Andrea! Virginia! Kuidas siia saite?
Andrea: Me olime juba varahommikul siin. Me koputasime, aga te ei avanud ust.
Galilei: Kas te ei sõitnudki ära?
Virginia: Sõitsime küll, aga hüppasime poolel teel maha.
Andrea: Ärge pahandage, me ei saanud rutemini. Vahepeal peeti meid kinni.
Galilei: Ärge enam nutke. Teate ma olen siin vahepeal kõiksugu asju avastanud. Kuulake hoolega, muidu te ei saa aru. Kas mäletate kuidas ma planeet Veenust näitasin?
Virginia hakkab kõvemini nutma ja pistab jooksu. Andrea tuleb köie alt läbi ja jääb Galileid tähelepanelikult kuulama.
Galilei: Ja kas teate, mis ma nägin? Ta on nagu Kuu! Ma nägin, kui ta oli poolkerakujuline ja kui ta oli sirbikujuline. Mis te selle kohta ütlete! Ma võin seda kõike väikese kera ja küünla abil demonstreerida. See tõestab, et ka sellel planeedil ei ole oma valgust. Kui see kõik on möödas, siis lähen ma Rooma ja näitan seda neile.
Tulevad kaks meest ritvadega. Üks meestest ulatab köie tagant ritva otsas Galileile leiba.
Galilei: Kas te homme ka tulete? Kui te tulete, võiksite mulle ka ühe raamatu tuua.
Mees: Just nagu oleks meil praegu raamatute jaoks aega. Ole õnnelik kui sa leibagi saad!
Mehed lahkuvad.
Galilei: Andrea, ma olen Merkuuri ringlusaja kaardi kuskile ära pannud. Kas sa ei tahaks ülikoolis mulle uut tuua?
Andrea: Ma toon selle raamatu, härra Galilei.
Andrea läheb köie alt uuesti läbi ja hakkab ära minema, kuid kõlab vile ja kohale saabuvad kanderaamiga rampväsinud Tarrou ja Isa Paneloux. Peavad Andrea kinni ja hakkavad tal riideid seljast kiskuma.
Tarrou: Noormees, sealpool köit on katk, teid tuleb isoleerida. See tänav suleti juba mõne aja eest. Me jälgisime teid, te sisenesite karanitiinijoone taga olevasse katkupiirkonda ja suhtlesite katkuhaigega. Teie kaasosalisel õnnestus põgeneda, kuid teid me võtame vahi alla. Olukord on keeruline ja loodame teie mõistvale suhtumisele. Elu linnas on väljunud kontrolli alt, ära hoidmaks epideemia laiaulatuslikku levikut on sanitaarsalkadele antud piiramatud volitused tegutseda ühiskonna heaolu nimel. Te võite enese teadmata hakata süütuid inimesi nakatama. Kuigi igaüks meist kannab endas katku, sest mitte keegi siin maailmas ei ole immuunne. Ja me peame ennast lakkamata jälgima, et me ühel hajameelsuse hetkel ei hingaks oma ligimesele näkku ega saadaks talle nakkust kaela. Mikroob ise on loomulik asi, kõik muu – tervis, ausus, puhtus, kui soovite, kõik see on tahtepingutuse vili. Tänapäeval on kõik pisut katkutõbised. Need vähesed, kes ei taha enam katkukandjaks olla, tundma õppima viimse piirini ulatuvat väsimust, millest ei päästa neid miski muu kui surm.
Tarrou ja Paneloux pritsivad Andrea keha desinfitseerimisvahendiga üle ja hakkavad talle teisi riideid selga ajama.
Paneloux: Mu vend, te olete õnnetu, mu vend, te olete selle ära teeninud. Ajaloo algusest peale on Issanda nuhtlus surunud põlvili upsakaid ja sõgedaid. Mõelge selle üle ja nõtkutage põlvi.
Nad lükkavad Andrea kanderaamile lamama, proovivad teda üles tõsta, kuid on nii väsinud, et ei jaksa kanda, kukuvad pikali ja surevad. Aluspesu väel olev Andrea tõuseb püsti ja silmitseb surnuid.
Galilei: Linnad on kitsad ja kitsas on ka peades. Ebausk ja katk. Aga nüüd me teame: kuna see on praegu nii, siis ei jää see nii. Sest kõik liigub. Minu eesmärgiks ei ole tõestada, et see on õige, mida ma siiani uskusin, vaid välja selgitada, kas see on õige. Ja me ei hakka edasi minema seitsmepenikoormasaabastega, vaid tigusammul. Ja kõik, mis me täna leiame, kriipsutame homme jälle läbi ja kirjutame uuesti alles siis, kui me oleme selle veel kord üles leidnud. Ja kui me leiame seda, mida me leida tahame, siis vaatleme seda kahekordse umbusuga. Me asume niisiis Päikest vaatlema kindla sooviga tõestada, et Maa seisab paigal! Ja alles siis, kui see meil ei õnnestu, kui me oleme täiesti ja lootusetult löödud ja lakume kurvalt oma haavu, alles siis võime küsida: aga äkki oli meil siiski õigus ja Maa käib siiski ringi? Kui aga iga teine seisukoht peale meie oma on tõesti ümber lükatud, siis ei ole enam mingit halastust nende vastu, kes ei ole küllalt uurinud ja ometi räägivad. Võtke rätik toru eest ja suunake pikksilm Päikesesse!
Andrea pistab jooksu.
Galilei: Ta jookseb siiski! Ta jookseb siiski!