kunst pole elu

Ma tegin seda. Panin selle Brasiilia mehe akiuntantseks.

Käisin täna loomaaias oma rebast vaatamas. Mu kärsitusega on midagi juhtunud, mõtlesin, et kaua ei ole, aga suutsin tund aega enda jaoks põnevalt jälgida.

Olen viimasel nädalal inimestelt välja pressinud et nad ütleks mulle et ma olen ilus.

Olen laupäevaõhtul üksi kodus. Kui kogu aeg olen inimeste seas, siis mõtlen, et võiks üksi olla. Ja kui üksi olen, siis on imelik olemine. Üksi pole kunaig igav, teiste inimeste juuresoleks pakub selle võimaluse. Eks ma siis loen. Ja räägin oma kuttidega. Mõmmi sõi kõhu nii mett täis, et juba kaks tundi ei liiguta ennast, lihtsalt mõmiseb. Muki midagi korraldab, jookseb toast tuppa ja ütleb, et varsti läheb lahti. Huvitav mis. Notsud nüigav üksteist kärsaga. Pärast veel sööme midagi ja lähme magama. Muidugi ma ei saa kunagi üksi olla kui mul on selline seltskond, aga neist ma ei tahagi kunagi vabaneda. Imelik, et paar kirjutatud lauset võivad ka nii tuju muuta. Olen ikkagi kärsitu ja muutlik. Inimene.