kunst pole elu

Olen viimasel ajal, nagu kõik inimesed vahest, mõelnud miks ja kuidas see ühiskond koos püsib või sellisena välja kujunenud on. Halvasti tehtud kaunikene, milles leiab alati midagi, mida on võimalik kiruda. Maailma ilu peitub tema tundmaõppimises, lisaks endale võib tundma õppida ka sotsiaalseid mõjutusi, mis just siukese eksemplari mind valmis teinud on.

Kaks lugemissoovitust:

Kafka "Protsess"

" Kaebealused on lihtsalt kõige ilusamad. See pole mitte süü, mis nad ilusaks teeb, sest – vähemalt mina kui advokaat pean nii rääkima – kõik nad ei olegi ju süüdi, ja see pole ka õiglane karistus, mis neid juba ette ilusaks teeb, sest kõiki ju ei karistata, see võib olla ainult nende vastu algatatud protsess, mis neid sel moel ära märgib."

ja Kaplinski "See ja teine"

" Keskmise inimese mõtlemine ja käitumine on üsna jäigalt piiratud, šabloonne ja iratsionaalne ning kõike, mis seda ohustab, on nad valmis kõrvale lükkama või ründama.

Igaüks meist on kindlasti tundnud veetlust loobuda arutlemast-valimast ning võtta vastu otsus, teha midagi, mida soovitab käepärane autoriteet, on see siis ema, naine, raamat, raadio või mingi muu instants.

Suurmehed püüavad luua tervet kirjandusteost, romaani, eepost, ajalugu – eks ole ka ajalugu vanas heas mõttes kõigepealt kirjandusteos. Nii võiks öelda, et Stalin, Hitler, Mussolini ja nendetaolised – ma ei mõtle mitte ainult niisuguseid negatiivseid ajalootegijaid, vaid ka selliseid mehi nagu De Gaulle või Churchill -olid kirjanikud, kes püüdsid luua ajalugu, lavastada põnevat draamat, kus juhtub palju suuri asju.

Et Kuradi enda vastu võitlemine on problemaatiline, võitlevad nad seeasemel loomulikult teiste inimeste vastu, keda peavad Kuradi teenriteks. Ja sel kombel muutub Kurat sildiks, mida saab vaenlase külge kleepida."