20041120
Hommik 17112004
Kella olin helisema pannud kaheksaks, aga ärkasin seitsme paiku. Avasin silmad ja ringutasin, kuid ei tõusnud üles. Lamasin voodis, väntsutasin oma ühte kaisunotsut ja mõtlesin oma paratamatuid mõtteid. Pähe tulid välgatused purunevast armastusest ja pingeterohkest argielust. Umbes 7.20 ajasin ennast voodist ülesse, panin laualambi põlema ja lülitasin arvuti sisse. Märkasin, et väljas sajab lund. Teadsin, et arvutis on viirus, tundsin juba arvuti käimaminemishelinate taustal end seepärast halvasti. Arvuti oli aeglane ja vahepeal manas ekraanile lollusi. Raiskasin umbes kümme minutit oma aega interneti peale. Siis asusin ise oma mõtetest kirjutama. Teadsin, et ei saada seda kellelegi. Tüdinesin mõtete koondamisest kiiresti, võtsin särgi, aluspüksid ja püksid kaenlasse ja suundusin vannitoa poole. Vannitoa kõrval on tualett ja vanaema parasjagu väljus sealt. „Lähed pesema!“ hõikas ta ja ma vastasin, et jah. „Oota ma lähen siis eest ära, mul aega küllalt!“ lausus vanaema ja liikus tagasi oma tuppa. Käisin ära tualetis ja dussi all. Nokitsesin voodi peal natuke oma jalataldade kallal- mul olid mõlema jala all soolatüükad ja mul tuleb veel talla alt vana nahka ära võtta. Peale seda kirjutasin arvutis oma kirja edasi. Üks väike lõik sealt: “Miks naised kirjutavad päevikuid? Miks inimesed koguvad mäelstusi? Samal põhjusel, miks mina neid mõtteid siia üles kirjutan- on vaja välja elada seda, mis su enda sisse on pandud. Mõnikord see teeb haiget ja kui paber võtab ära osagi eluraskustest ja annab vastu midagi, mis muudab hinge veel pehmemaks ja lööb sügavuse teed südames pehmemaks ja valla, siis on kirjutamine iseennast väärt. Paber on hea sõber, kui oskad temaga läbi saada ja talle oma mõtteid ära anda. Muidugi, mis paber see enam on, see on ju arvutiekraan, aga ikkagi on ta paber.“
Läksin sööma. Esikust võtsin kaasa Äripäeva, Postimehe ja Kroonika. Piimasupp oli pliidipeal. Panin osa piimasuppi kaussi ja lasin mikrolaineahjus soojaks. Tegin endale kolm saiaga võileiba: kahele panin lõhefileed ja ühele panin kanarulli koos juustuga. Tahtsin teha teed, kuid kuna head teed kodus ei leidunud, tegin endale mittetervislikku lahustuvat kohvi. Panin kõik söömise alustamiseks valmis, istusin maha ja lappasin väljaanded läbi. Kõigepealt Kroonika, kust ei mäleta, et oleksin väga midagi lugenud, vaatasin pilte. Järgmisena vaatasin Äripäeva, mäletan, et seal räägiti sellest, et Hans H. Luik hakkab suurt raamatupoodi pidama. Postimehes oli juttu eesti naissuusatajate madalseisu põhjustest, Ameerika uuest välisministrit ja liigse vitamiinisöömise kahjulikkusest. Viskasin lehed kõrval ja sõin kõhu täis. Pesin nõud ja hakkasin oma tuppa tagasi minema, vanaema hüüdis: „Püha jumal, sa pead täna vildid jalga panema!“
Kuulasin veel arvutis muusikat, lõpetasin oma kirja iseendale. Pakkisin koolikoti, sulgesin arvuti ja hakkasin esikus endale jopet selga panema. Panin oma punasalli kaela ümber ja punase mütsi pähe. Vanaema rääkis oma toas mingi sõbrannaga telefonis, hüüdsin talle tsau, ta vastas repliigiga: „Kas sa panid end ikka soojalt riidesse!“ Hõikasin vastu, et jah, suundusin uksest välja. Laskusin panneelmaja neljandalt korruselt mööda treppi õue, kust võttis mind vastu märjavõitu talv. Jalutasin trollipeatusesse, märkasin seal ühte selli, kes oli justkui parm, aga käitus liiga väljakutsuvalt. Jälgisin teda, ta ostis putkast suitsu ja vahtis ringi. Number 9 trolli peale ei läinud tema ega mina, tuli number 4, mis sõidab Balti Jaama, istusin peale, võtsin välja Moby Dicki raamatu ja asusin lugema. Sell ootas nähtavasti kas number 2 või 3 trolli, ta tahtis vist linna sõita.
Oli hommik, mil võtsin aega iseenda jaoks. Mul oli seda vaja. Olen muutunud inimeseks, kes hommikuti mõtleb, kirjutab ja õhtuti vajub kiiresti magama. Tänagi, hommik hiljem, kirjutasin eilse üles- ajavahemikus poole kuuest kolmveerand seitsmeni.
Läksin sööma. Esikust võtsin kaasa Äripäeva, Postimehe ja Kroonika. Piimasupp oli pliidipeal. Panin osa piimasuppi kaussi ja lasin mikrolaineahjus soojaks. Tegin endale kolm saiaga võileiba: kahele panin lõhefileed ja ühele panin kanarulli koos juustuga. Tahtsin teha teed, kuid kuna head teed kodus ei leidunud, tegin endale mittetervislikku lahustuvat kohvi. Panin kõik söömise alustamiseks valmis, istusin maha ja lappasin väljaanded läbi. Kõigepealt Kroonika, kust ei mäleta, et oleksin väga midagi lugenud, vaatasin pilte. Järgmisena vaatasin Äripäeva, mäletan, et seal räägiti sellest, et Hans H. Luik hakkab suurt raamatupoodi pidama. Postimehes oli juttu eesti naissuusatajate madalseisu põhjustest, Ameerika uuest välisministrit ja liigse vitamiinisöömise kahjulikkusest. Viskasin lehed kõrval ja sõin kõhu täis. Pesin nõud ja hakkasin oma tuppa tagasi minema, vanaema hüüdis: „Püha jumal, sa pead täna vildid jalga panema!“
Kuulasin veel arvutis muusikat, lõpetasin oma kirja iseendale. Pakkisin koolikoti, sulgesin arvuti ja hakkasin esikus endale jopet selga panema. Panin oma punasalli kaela ümber ja punase mütsi pähe. Vanaema rääkis oma toas mingi sõbrannaga telefonis, hüüdsin talle tsau, ta vastas repliigiga: „Kas sa panid end ikka soojalt riidesse!“ Hõikasin vastu, et jah, suundusin uksest välja. Laskusin panneelmaja neljandalt korruselt mööda treppi õue, kust võttis mind vastu märjavõitu talv. Jalutasin trollipeatusesse, märkasin seal ühte selli, kes oli justkui parm, aga käitus liiga väljakutsuvalt. Jälgisin teda, ta ostis putkast suitsu ja vahtis ringi. Number 9 trolli peale ei läinud tema ega mina, tuli number 4, mis sõidab Balti Jaama, istusin peale, võtsin välja Moby Dicki raamatu ja asusin lugema. Sell ootas nähtavasti kas number 2 või 3 trolli, ta tahtis vist linna sõita.
Oli hommik, mil võtsin aega iseenda jaoks. Mul oli seda vaja. Olen muutunud inimeseks, kes hommikuti mõtleb, kirjutab ja õhtuti vajub kiiresti magama. Tänagi, hommik hiljem, kirjutasin eilse üles- ajavahemikus poole kuuest kolmveerand seitsmeni.
# posted by Mart : 10:06
