kunst pole elu

Mul pole midagi selle vastu kui külmas värskelt saabunud talves õhtul bussiga väsinud päevast koju saabun. Pärast saabumist sõin makarone ja heitsin pikali. Aga selle vastu on mul üsna kõvasti midagi, et öösel poole kahest uni ära läheb ja enam ta tagasi ei tule. Kutsu kasvõi tooli tagant kavalalt kükitades teda nimetisnäpuga kussutades. Ei tegelikult on unetus ainult hea asi, annab aega mõtlemiseks ja tegutsemiseks. Kuid tegelikult on iga asi maailmas kahe otsaga.

Ja lugu. Pühapäeval käisin laulutunnis, emme ei sõitnud autoga, nii läksin autoga linna. Läksin natuke varem. Et käia ka seal Kabakovide ja Meeli kunstinäitusel, mis iseenesest oli tore. Ega ma eriti ei teagi kunstinäitust, mis ei oleks tore. Ma käin kunsti vaatamas nagu enamus inimesi teatris, kus kõik jama tundub huvitav, südantliigutav ja hariv. Ja ma ikka ähvardan edasi, et kord kui pean end maailma tunnetamises absoluutselt ebaadekvaatseks ehk siis oma maailmas absoluutselt imelise olemisega olevuseks, siis ma hakkan maalima ja üldse kunstnikuks. Minu joonistamisande juures on see tippvärk. Aga ma hakkan tegema videovärki ja kõike. Aga kõigepealt on vaja saada haritud ja tunnustatuks ja alla käia.

Aga lugu. Parkisin auto ja käisin seal näitusel ära. Siis oli laulutund kolm tundi, siis oli õudsalt külm väljas ja ma jalutasin trollipeatusesse, tatsasin seal ringi ja ootasin. Troll tuli, istusin peale, seisin ja mõtlesin, siis enne taksoparki hakkas mulle tunduma, et jope rinnataskus nagu on midagi. Katsusin ja imestasin, et miks need autodokumendid mul taskus on. Siis käis see imeliku äratundmise tunne läbi keha nagu ikka käib kui midagi siiralt mööda paned. Trollist maha külma ilma ja linna tagasi. Auto järele. Võib-olla väga palju polegi kunstniku elukutseni jäänud.