kunst pole elu

Üks mees istub pargis, sööb saia ja viskab tuvidele palukesi. Üks teine mees tuleb ja laulab kõvasti, tuvid lendavad ära. Mees ei ole kurb, et tuvid ära lendasid ja pakub saia tulijale. Tulija pistab saia põue ja istub pargipingile.
Mees: Kas te pole kunagi mõelnud, miks te siin maailmas elate?
Tulija ei pööra mehe küsimusele suurt tähelepanu, istub pingi peal mõtlikult, võtab siis saia ja annab selle mehele tagasi. Mees ei taha võtta, Tulija saab pahaseks ja paneb saia Mehe ette maha.
Mees: Minu jaoks ei ole tuvid mitte midagi muud, kui sõbrad kellega ma saan koos olla.
Tulija hüppab käpuli ja hakkab nokkivat tuvi mängima. Mees naerab selle peale, tunneb ennast ebamugavalt.
Mees: Sina ei ole tuvi, ma ei hakka sinule saia viskama.
Tuvi saab vihaseks, tõstab häält ja tuleb võtab ise mehe jalge eest saia hambusse. Mees enam ei naerata. Tulija tõuseb püsti, pühib suu saiast puhtaks.
Tulija: Mina elan maailmas sellepärast, et mitte kunagi teistele oma maailma peale suruda.
Mees: Naljakas, et seda ütlesite. Mina mõtlen samamoodi.
Tulija: Aga saia mulle ei pakkunud.
Mees: Aga te võtsite ise.
Mees istub pingile. Mõtleb. Tulija langeb põlvili ja laseb pea norgu.
Mees: Oleks rohkem saia ja vähem tuvisid, ma viskaks kõigile.
Mees läheb ära, Tulija on oma nukruses üksi.