kunst pole elu

Ma ei vihka uusaastaööd ja jaanipäeva, aga ma ei salli kohustus ennast täis juua ja mõne igaaastase tähtpäeva puhul käituda igaaastase sarnaselt. Mulle meeldivad traditsioonid ja pühalikkus sündmustes, kus on asi asja väärt. Igal seltskonnal, ametiasutusel või muul viisil kohustuslikult või vabatahtlikult koos viibival inimeste kooslusel on omad käitumis- ja elunormid. Mul hakkab vastu, kui nad on liiga tugevad ja töötavad iseenda taastootmise tsüklis. Ma tahaksin, et oleks palju inimesi, kes suudaks olla kõigist mõjutustest iseseisvad - oma kindla aru ja selguse, mõistust omavad, kuid südamega olendid. Aga võib-olla olen mina lihtsalt piiratud tolerantsuskvoodiga isend, kes teeb endale oma kompromissitusega liiga. Ma ei usu, et on olemas subkultuuri, kus ma oleks rahul. Ainult minu enda notsude maailm.

Liiga palju tarka juttu on alati loll jutt. Lihtsalt. Ma ei selgita, miks ma mõtlen ja kirjutasin seda. Sest arvan tõesti, et seda juttu võib üldistada.