kunst pole elu

Jõuluvana tahab koju sisse saada, aga ta ei leia võtit ülesse. Sobrab taskutes ja üritab meelde tuletada kuhu ta võis võtmed pista. Ta tuleb töölt ja on väsinud. Ta ei ole purjus ja ta ei lähe kohe närvi, et seda võtit ei ole. Lihtsalt ta ei saa koju sisse. Väljas on juba valge ja ta näeb mitmete akende peal säramas neid tulukestega kolmnurkseid jõulukaunistusi. Jõuluvana hakkab vaikselt külm ja ta naeratab, et enda tuju üleval hoida. Tegelikult lähevad osades akendes tuled juba põlema, sest osad inimesed plaanivad kirikusse minna. Ja jõuluvana otsustab ka kirikusse minna, sest seal on soe ja seal on inimesed. Aga kirikus osad inimesed hakkavad jõuluvanalt kinke nõudma. Nad ei saa aru, et jõuluvana pole enam tööl. Jõuluvana jookseb kirikust minema. Läheb kohvikusse ja ostab kohvi. Ta ei tea mida teha, sest liiga palju on kodusid, kust ta eile läbi hüppas ja mõttetu oleks neist kõigist hakata oma võtmeid küsima. Ta lihtsalt viskab oma vormiriietuse prügikasti ja helistab infoliin, kust saab lukuabifirma numbri. Tal murtakse lukk lahti ja mehed paigaldavad kohe ka uue. Endine jõuluvana viskab kodus pikali ja on õnnelik oma voodi üle. Ta veel ei tea, kas ta järgmine aasta samal ajal on veel elus ja ta ei tea seda ka, kas ta soovib oma ametit muuta. Aga tegelikult on tal ükskõik see lukk ja see kostüüm, mis prügikasti lendas. Ta on elus teinud midagi ära. Mõne kingi laiali jaganud.