kunst pole elu

Muhk: Ma tahtsin talle seletada miks kotkastel on tiivad ja milleks peaks kaitsma linde, kellest ei hoolita. Ma ei usu, et loodusega võiks käituda nagu inimestega. Inimeste tapmine ei ole midagi erilist, looduse kaitsmine on inimlik.
Pärt paneb tänavakive. Kopsib haamriga ja pudestab liiva.
Muhk: Must raisakotkas on ulatusliku levialaga raipetoiduline lind, kelle mõningad, eriti Euroopasse jäävad asurkonnad on tänaseks kaasaegsete veterinaar- ja sanitaarnõuete toimel jäänud ilma looduslikest toiduvarudest. Eestit külastavate eksootiliste külaliste hulka on raisakotkas kõrvuti flamingo ja pelikaniga kuulunud. Neist ühegi vastu võitlemist aga ei peeta vajalikuks, sest iseseisvalt ei suuda nad meie oludes ellu jääda ja mingit ohtu nad endast ei kujuta.
Pärt pühib musta käega nägu ja viskab kindad maha.
Pärt: Milleks sa seda mulle räägid?
Muhk hüppab pandud tänavakividel.
Muhk: Oleksid sina laip ja mina Eestisse sattunud raisakotkas, ma sööksin sinu ära.
Pärt võtab tänakivide hunnikust kivi ja viskab sellega Muhkile vastu jalgu. Muhk hakkab valust nutma.
Pärt: Oleks sina nähtamatu, lendaksid kivid sinust mööda. Aga kisa oskad teha nagu raisakotkas. Ole vait valge inimene, sest sul on valus, et oled loll