kunst pole elu

Oma looming on vist nagu oma laps ja see inimene, kellega koos lapsi saad. Loomingust, naisest, lastest tuleb tingimusteta hoolida. Oma kirjutatud jutt ja suud välja lastud loba peab ka endale nii armas olema, et olenemata milline on väline elu, võid iga päev vähemalt korra tunda sooja ja head tunnet kuskil seest. Välisel maailma pole nagunii midagi samasugust pakkuda. Mitte kunagi.

Osad inimesed kahtlevad sügavalt, kas mul on olnud psühholoogia õpingutest kasu. Ma ise ka kahtlen. Aga mu kahtlemine on mõtlemine ja mõtlemine on kirjutamise ja loba ajamise alus. Miskit pidi ma armastan olendit nimega inimene (vabandust! tahtsin kirjutada "iseennast"), sest see on ju nii huvitav enda ja teiste kohta oma peas omaette nalja teha.