kunst pole elu

Eile oli siis see päev, kui nägin ära Michael Moore´i ja esto tv hinnatud ja autasustatud filmid. Natuke ühtemoodi ja tõmbajad inimesed. Kuigi mastaabid, professionaalsus ja filmi mõte olid erinevast suurusjärgust. Aga pididki olema.

Bin ladeni ja Bushi perekond ajavad koos naftaäri. Suur vandenõu. Hirmsad kaadrid Iraagist vigastatud lastest ja põlevast ameerika sõdurist. Nuttev ema ja kongressmeni nägu, kui Moore tahtis talt allkirja, et see mees saadaks oma lapse Iraaki. Bush vaatas kuidas lapsed veerivad raamatut ja tornid muudkui kukkusid. Poliitikute mukkimine ja kihutuskõned.

Heiki Kranich. Purjus soome noored. Andres Keil kleidis politseiautosse ronimas. Vanurid ja Ameerika patrioot sõjapooldajate miitingul. Raini katkematu möla. Tartus Res Publical suurkogul. Roomas antiglobalistide keskel. Ühe vana paavsti kont käes.

Ameerika film oli läbimõeldum. Eesti kuttide oma rohkem tõmbamine ja siis nagu hiljem vaadatakse, mis materjalist välja koorub. Aga Bush on paha. Ja eesti poliitikud on niisama lollakad. Ja tõmbamine on mõnus. Ja inimeste viga on see, et nad on nii väiklased ja rumalad ja silmaklappidega.