kunst pole elu

Üks mees kirjutab punasega seina peale oma elu kõige tähtsama lause. Ta tahab veel midagi lisada, aga värv saab otsa. Aga tal on pissihäda ja enda rahustamiseks lõpetab ta lause kollase joaga lume sisse. On juba peaaegu hommik ja mees kiirustab, sest ta ei taha, et teda keegi näeb. Aga keegi ikkagi näeb. Üks hulkuv koer tuleb asjalikult mehe juurde. Mees on nördinud, et see peni siia nüüd ilmus. Aga koer on tõesti väga südamesse mineva koera moodi. Mees võtab taskust kaks päeva vana võileiva. Võtab võileiva paberist välja ja annab koerale. Koer võtab võileiva hambusse, paneb maha. Tirib võileiva pealt vorsti ja neelab kahe ampsuga alla. Pärast seda võtab leiva ja kahe ampsuga neelab alla. Mees teeb koerale pai. Ja heidab raudteele pikali. On kuulda rongi tulekut, sealolekut ja minekut. Koer seisab armsasti. Seinal on kiri „Magasime päeva näost ära ja jõime öö valgeks.“ Koer läheb lakub mehe kust ja keegi inimestest ei saa mitte kunagi teada, mis see teine lause oli.

Varahommikul ootavad lapsed bussipeatuses. Neil on suured koolikotid seljas. On esmaspäeva hommik ja nad räägivad üksteisele, mis nad nädalavahetusel tegid. Timo veel ei tea, et ema tuleb talle täna kooli ja viib ta poole päeva pealt ära, sest isaga on juhtunud õnnetus. Timo ei kuule kirjandusõpetaja tunni lõpulauset „Nii pidi olema: Antoniust võita Antonius üksi võis.“