kunst pole elu

Siim läks ja marssis mööda teed. Lumi sadas talle vastu ja muutus jope peal kiiresti märjaks limaks. Marsuuttaksod sõitsid nina alt ära ja kui ta ka jalutas ülesse Miiduranna poe juurde number 1 bussi peale, siis ta nägi ainult peatusest väljuva bussi tulesid. Järgmine 1 tuli alles poole tunni pärast. Ja nii ta siis jalutas. Sest värskes õhus liikuda on tore ka sombuses kliimas. Autod tulid vastu ja linn ei paistnud lähenevat. Ainult märg kord riietel muutus paksemaks. Ja mõtted peas katkendlikumaks. Tore oli mõelda kohalejõudmisest. Pärast sai number 8 bussi peale ja sõitis linna. Ja enam kaks päeva ei saanud aru, mis on päriselt. Naljakas vanamees aevastas bussis 8 korda järjest. Ja inimesed on ainult kogud, mida pole mõtet katsuda, sest neid pole olemas. Ja pannkoogid on tehtud tsemendist. Ja mitte midagi pole olemas. Laupäeva õhtuti ärge keelake reaalsesse maailma loodud projektsioonil väljas jalutada. Siim on õnnelik, et temal käivad keelamised ainult hooti.