kunst pole elu

Inimestele meeldib koonduda ja tunda end millegi liikmena ja tunda end väärtusliku osana millestki. Sõpruskonna, sõprade osatähtsus turbulentses linnaühiskonnas ainult suureneb. Ellujäämisstrateegiad määravad ära, kes on teistest edukam. Inimesed enam ei oska olla üksi. Nad vajavad teisi enda ümber, nad vajavad tunnustust ja kindlustunnet, et midagi võiks oma elus pidada suhteliselt jäävaks. Mitte midagi ei ole kindlat siin maailmas peale loodusnähtuste. Kui inimene juba mängus on, siis ei saa midagi lubada või millestki lõplikult kinni hakata. Ometi vajavad seda kõik inimesed.

Aga teiste inimestega ühtse lipu alla koondumine takistab paramatult inimese isiklikku arengut, kui see ka alguses võib just seda soodustada. Elus tuleb igaühel vist ette hetki, kus ta tunnistab endale, et ta on mõnest sõbrast lahku kasvanud ja seda kõike võib iga osapool endale ära põhjendada väitega, et mul polnud talt enam midagi saada. On õige mõtlemisviis see, et inimlik areng ei tohi mitte kunagi peatuda.

Aga on üliinimlikult soe, kui oled muutunud teatud inimestest sõltuvaks ja oled lõpetanud nende puuduste vastu sõdimise. Paratamtu on see, et olgu inimene oma mõtlemises Mowgli, ikkagi ta vajab enda ümber teisi. Vahel käib see mulle sügavalt närvidele. Ma tahaksin olla piisavalt tugev, et mitte kunagi pealesunnitusega ära harjuda. Samas ma tean, et ilma osade inimesteta ei kujutaks ma oma elu ettegi. Eks ma proovin siis iseendas edasi areneda ja arendada ka oma kaaslasi, et me ikka oleks võimelised üksteist üllatama.

Toon näite organiseerunud sõpruskonnast. Arvan, et olenemata inimestest ja huvi-hobi-tegevusvaldkondadest saab organiseerumine inimeste seas järjest popimaks. Ja mina jään ennast alati pidama üksinda uitamist armastavaks hingeks. Võib-olla põhjusega, võib-olla lihtsalt sellepärast, et endale äge tunduda.