kunst pole elu

Üks väikene poiss seisab õunapuu otsas ja puhub liblika tiibadele tuult.
Poiss: Sina oled väike liblikas ja maailm on nii suur. Ma ei tahaks olla siin maailmas suur. Järgmine aasta peale lund olen mina pikem ja raskem, aga ma ronin ikkagi siia õunapuu otsa, et sinu sõpra käe peal hoida. Siis järgmisel aastal ma muutun veel raskemaks ja pikemaks, aga ma ronin ikkagi. Siis kord olen ma juba päris raske ja pikk ja see õunapuu saab haiget, kui ma ta otsa siis roniks. Siis ma seisan ta kõrval ja ootan teid.
Poiss naeratab ja liblikas lehvitab tiibu. Taevast lendab vaiba peal kohale vaim. Vaim sirutab kaela pikaks ja sosistab poisile kõrva.
Vaim: Väike Poiss sul on valida, kas sa päästad maailmas ära väga palju inimesi ja teed kõigile palju head või sa eluaeg oled vaikselt siin õunapuu all ja keegi ei tea sinust mitte midagi. Sul on alati võimalus teha midagi kõigi inimeste ja kogu maailma jaoks.
Vaim lendab ära. Poissi jääb kogu lapsepõlve natuke midagi ennast meeldetuletama, kui ta seal õunapuu juures käib. Poisist saab rahuvalvaja, ta tapab bandiite ja lõpuks astub miini otsa.
Aga iga aasta käib üks liblikas seal õunapuu juures ja loodab, et keegi teda seal ootab.